Sadas vihma...

... ja ilm oli liiga jõle, et õues passida. Ühtlasi ei viitsinud Kalin oma maja puhketoas passida ja teiste slytherlastega juttu rääkida. Olgugi, et slyth'id olid ühed vähesed, kellega ta üldse mingit juttu rääkida viitsis. Ühesõnaga oli kutt jõudnud omadega raamatukokku ja lehitses nüüd mingisugust raamatut. Kusjuures ta pilk oli aknast väljas ja tema mõtted hoopis muul.

OT: Julie.

Julie otsis juba viimased 30 minutit ühte raamatut loitsudest. Kuna seda siin ei paistnud olevat, oli see ilmselt keelatud osakonnas. Oh well, öösel saab tagasi tulla. Jule märkas ühte noorukit mingit raamatut sirvimas. Huvitav, seda neidis varem ei märganud. Ann istus noormehele vastu ja hakkas raamatut tagurpidi lugema.

Kalin pööras pilgu aknalt neidisele. Ta silmitses teda hetke kulm kortsus. Seitsmendik, seda kindlasti. Ravenclawlane, seda veelgi kindlamalt. Kalin lõpetas raamatu lehitsemise ja keeras selle teistpidi, lükkates selle neidise ette. Õieti ei mäletanudki ta enam, miks ta selle raamatu võttis. Ta ju isegi ei lugenud seda.

Jule luges mõne lõigu. Ei, see polnud ka see raamat. "Slytherin?" otsustas Jule vestlust alustada. Midagi muud ei tulnud kohe pähe. Lihtsalt väike mälukontroll enesele.

Kalin noogutas. "Ja sina oled Ravenclaw, 7. klass, Julie või Julia," lausus Kalin. Jeap, kuti mälu oli haiglane kohati. Eriti kui see puudutas persoone, kes tema koolis käisid. Ravenclawlased olid vähemasti samatalutavad kui slytherinlased. Nendega viitsis Kalin isegi juttu ajada.

Jule´i hämmastas nooruki mälu. Ann jättis ainult nende inimeste nimed meelde, kellega tal suuremat asja oli. "Julie," täpsustas neidis end. "Ja sina?" jäi Ann vastust ootama.

"Kalin, seitsmendik," vastas noormees. Ta tabas neidise näost hämmingu ja see pani teda ainult muigama. Mälu oli üks hea asi. Eirit, kui sulle inimesed meelde jäid ja nendega midagi seostada oskasid. No kasvõi seda, et Julie ravenclawlane oli eksole. Andis juba aimu, kas temaga rääkida või mitte. Ja tegelikult andis koolivorm ka mõista, mis majaga tegu.

"Meeldiv tutvuda, Kalin," lausus tüdruk. Slytherin, temaga maksab tegemist teha. Jule lõi raamatu kinni ja tõukas selle laual eemale. "Ja kui ma tohin küsida, siis miks sa vihmaga raamatukogus oled?" küsis Ann. Vihmaga sai ju nii palju toredaid asju teha.

Kalin turtsatas, kui lolli küsimust annaks veel küsida. Ta viis pilgu aknale ja siis tagasi tüdrukule. "Mis ma peaksin siis väljas olema hetkel?" küsis ta üht kulme kahtlevalt kergitades. Kohe kindlasti ei tahtnud ta õue vihma kätte minna. Muidu võib-olla läheks lendamagi.

Jule käis vihmaga igasugu loitse katsetamas. Keegi ei häirinud teda, kuid vihm segas piisavalt, et kujutada ette võitlusmomenti. Nojah, ega kõik temasugused pole. "Ehh...Ei millegipärast," lausus Julie muigega.

Kalin sattus hetkeks segadusse, kuid loobus igasugustest küsimustest esialgu. Ta vaatas aknast välja ja siis turgatas talle miskit pähe. "Ise sa oled ka siin ju," lausus ta. Hea avastus no. "Miks sa vihmaga raamatukogus oled siis?" küsis Kal.

"Sest ma otsin ühte raamatut," vastas Jule ausalt. Tegelikult oleks ta tahtnud kõige tugevama vihma ajal väljas olla, kuid raamatut oli rohkem vaja kui mõnda loitsukatsetust.

"Mis raamatut?" küsis Kalin. Ehk sai ta aidata. Tal oli siiski haige mälu ju. Kutt viis pilgu hetkeks raamatukogule ja inimestele, kes seal ringi liikusid, ning siis tagasi Julie'le.

Jule ei usaldanud Kalinit veel piisavalt. Seetõttu ta ei avaldanud õiget pealkirja :"See raamat oli.."Loitsud mugude juures"." Esimene suvaline pealkiri, mida soovitati suvel lugeda. Ann oli kindel, et õige otsitu on ka kuskil olemas. Peab olema.

Kal kergitas selle peale kulme. Ta võttis laua nurgalt raamatu, mida nad mõlemad olid lehitsenud ja lükkas selle kinniselt tüdruku ette. Kaanel seisis kenasti: "Loitsud mugude juures". Väike feil või mis. "Seda otsisidki?" küsis Kalin veidi kahtlevalt. Oli tüdruk ju selle eemale lükanud.

"Ee...Jah. Ilmselt oli täpselt see koht, mida ma lugesin liiga eemale läinud," üritas Jule end välja rääkida. Nice try. Ann tõmbas raamatu enda juurde ja mõtles, et kui Kalin läheb, siis paneb ta selle kuhugi riiulile tagasi.

"Jaa-jah," pomises Kal päris ükskõikselt. Teda tegelikult väga ei huvitanud, kui tüdruk valetas või midagi. Ta lihtsalt ei mõistnud, miks neidis valetama pidi. Selles suhtes, et raamat on raamat ju. Või oli see päris raamat siis nii salajane lihtsalt.

"Kas Slytherini juurde sõõlati palju uusi?" tahtis Ann teada. Ta oli Suures Saalis liiga ametis teatud inimeste otsimisega, et ei pannud tähelegi. Kindlasti sai Gryffindor endale inimesi juurde, kuna peale Voldemordi surma oli see maja endale päris palju uusi õpilasi juurde saanud.

"Piisavalt," oli Kalin kuidagi napisõnaline. Paar õpilast, kes talle kuidagi silma jäid, sõõlati Gryffindori ja see morjendas teda pisut.

Piisavalt...Selle järgi paistis poiss olevat rahul uute õpilastega. Jule pani samamoodi tähele mõnda oma ea kohta võimast võlurit, kuid mõlemad läksid Gryffindori. Oh joy. Ann mõtles, misselt veel rääkida. Ilmast? Ei, see teema on liiga tavaline. "Kuidas eksamiteks valmistumine läheb?" küsis tüdruk. Suvel pidid kõik lõpetajad idee järgi loitse õppima. Omamoodi küsimus oli muidugi see, et kas juhtnööre ka järgiti.

Või et eksamijuttu nüüd rääkima. Kalin oli eneses nii kindel, et ta polnud viitsinud kuigi palju eksamitele keskenduda. Või ta poleks viitsinud, aga ta isa sundis teda ikka takka, sest mees tahtis, et ta poeg parimatest parim oleks või mis. Sestap oli Kal suvejooksul ikka natuke asju korranud ja ülevaadanud ka. Niipalju kui ta seda mugumaailmas teha sai. "Tasapisi," vastas kutt. "Ja sinul?" ilmselt vähe kiiremalt, sest neidis otsis ju mingit raamatut taga.

"Kevadeks saab korda," oli neidis endas kindel. Eksamid olid Jule´i mõttes juba läbitud. Kõik muu tundus veel segane. Nojah, küll aeg selle puntra lahti harutab. Ann viis pilgu aknast välja - vihm oli lakkamas. Tüdrukul oli kahju, et ta ei saanud minna loitse katsetama. Raamatut ta ju ka ei leidnud.

"Hea lootus," muigas Kal. Tema end sedasi ei petnud. Kui ta milleski ikka kindel polnud, siis ta pingutas rohkem, et kindel olla. Välja-arvatud ained, mis teda üldse ei huvitanud. Ta ei suutnud sundida end nendes pingutama, kui ned niigi jamad olid.

"Sa siis arvad, et ma kukun läbi?" küsis Jule kulmu kergitades. Ega Kalin ju ei teadnud, kui hästi või halvasti ta õpib. Kindlasti ei näinud nooruk ka seda, kuidas Anni isa tütart õpetas ja haris. Muidugi polnud suvi kõige lõbusam, kuid süigisel sai kergemini hingata.

"Sellise suhtumisega küll," arvas Kalin. Tegelikult ei arvanud ta Julie kohta suurt midagi. Õppis nagu õppis. Sai läbi või ei saanud. See Kali väga nagunii ei huvitanud.