1. MOH'i tund.

Esimest korda oli Samara õnnelik ning seda oli tema näost näha! Tütarlaps ei olnud sünge ning tema silmad särasid kevadiselt, olgugi, et tegu oli hilissügisega. Tema pikad ronkmustad juuksed olid kõrgesse hobusesabasse tõmmatud ning armas koolivorm oli plikalikult üles ehitatud. Ning mis peamine - neidis kandis enda süles ronkmusta väikest kääbusküülikut. Keegi ei teadnud, et tütarlaps loomaga oma mõtteis kõneles, teda rahustas ning lohustas. Sel ajal, kui neidis kõndis, paitas ta looma karvkatet, looduslaps, nagu ta oli. Ta armastas loomi!

Tütarlaps pööras enda pilgu professorile ning ei imestanud sugugi, kui nägi Sookiet tolle juures. Tüüpiline Sookie. Ta otsustas temaga hiljem rääkida. Ta pidi kellelegi ütlema, et vampiir hammustas teda nii, justkui oleks kogu masendus temast ära imendunud. Vampiir võlus teda, ta oli ju kõigest naiivne tüdruk. Kuid Darren oli midgai muud. Ta oli mõjuvõimas ning tüdruk kartis seda. Ta pelgas teadmist, mille ta oli avastanud.

Nähes eemal olevat Max'i, kinkis ta noormehele ühe endast õnnelikest naeratustest, kuid otsustas, et ei lähe teda hetkel segama. Kui noormees tahab temaga rääkida, las tuleb ise. Selle asemel suundus tüdruk ühe kännu juurde, millel ta istet võttis, lastes kotil enne seda enda õlalt maha kukkuda. Hoides jänkupoissi süles, silmitses tüdruk tolle musti silmi, naeratades talle.

Samara vaatas Sookie poole, kes oli viimaks otsustanud enda silmarõõmust loobuda ning muigas endamisi, silitades endiselt loomakest enda süles. Jänku oli nii armas. Tegelikult oli ta Keelatud metsa jänes ning tüdruk kavatses looma viia täpselt sinna tagasi, kust ta tema leidnud oli. Muidu polekski ta looma endaga kaasa võtnud, aga tol hetkel oli looma käpp murdunud olnud ning tüdruk oli lasknud sel paraneda.

"Ei midagi. Kas peaks midagi olema?" päris Samara kulme kergitades. Kuid tema silmad reetsid ta. Need särasid. Asi oli vampiirihammustuses, jah, kuid mitte ainult. Gryffindorlane pööras hetkeks enda pilgu tagasi Max'i poole, vaadates sõpra pikalt. Nad olid seitse aastat sõbrad olnud ning alles nüüd oli Samara tema saladuse teada saanud. Kui veider.

Samara vaatas suurte silmadega Sookiele otsa ning imekiirelt vaatas ta Javieri poole. Nad olid kohtunud öösel astronoomia tunnis ning tüdruk teadis, et too on libahunt. Ta teadis ka seda, et too kuuleb iga sõna, mida kaks gryffindorlast omavahel poetasid.

Koolivanem vaatas taas sõbrannale otsa ning kortsutas kulmu. "Ära ole naernuväärne," lausus ta sügavalt punastades. Ta nägi välja nagu šokolaadi-kirsi kook enda mustade juuste ning punase näoga. Iial ei olnud tema kaame nägu nii punaseks läinud. Muidugi ei oleks tal midagi selle vastu olnud, et Max'iga olla ning talle end kinkida. Noormees oli tema parim sõber ning ainult teda usaldas tüdruk. Noh, Sookiet muidugi ka. Kuid Max oli noormees, kelle vastu oli Samaral alati mingi crush olnud. Crush, mida ta oli alati eitanud. Suhted ei toonud kunagi midagi head.

"Ma olen täiesti puutumata," selgitas ta nüüd surmtõsise näoga, käsi küüliku peal paigale jäämas. "Ma... mina enne ei tee midagi säärast, kuniks ma viimaks abielus olen." Ja ta mõtles seda tõsiselt, vanamoodne, nagu ta oli. Ning kuna ta teadis, et ta kunagi niikuinii ei abiellu, jääbki ta vanatüdrukuks ja sureb neitsina. Suurepärane idee, kas pole?

Samara köhatas vaikselt, olukord oli tema jaoks piinlik. Ilmselt Sookie ei teadnud, et Max on vampiir. Või siis teadis ja rääkis seda kõike meelega. Tüdruk ei häbenenud selliseid asju, Samara aga küll. Tema jaoks olid need nii isiklikud, et isegi Max neist teadma ei peaks.
"Kammoon, mina ja Max? Palun," lausus ta sosinal, hakates taas jänest paitama. "Ma lihtsalt ei mõtle sellele, okei? Ta ei meeldi mulle. Ta on mu parim sõber," üritas ta selgitada. Kuid ta teadis, et Max meeldib talle. Oli koguaeg meeldinud. Samara pööras enda pilgu tagasi poisile ning vaatas teda. Need tumedad juuksed, veelgi tumedamad silmad ja see nahk.... Samara sööks ta elusast peast ära, kui saaks.

Kui inimesed, kes MOH'i tunde võtsid, kõik kohal olid, alustas Henry Steel tunniga. "Tere tulemast selle õppeaasta esimesse Maagiliste olendite hooldamise tundi." Ta saatis lõbusa naeratuse kõigile. "Kui eelmisel aastal õppisime me vähem ohtlike olendeid, siis sel aastal on õppekavas palju üsna ohtlike ja mõned väga ohtlikud olendid. Ministeeriumist on luba antud, et neid õppida, sest need on sellised olendid, kellega võite te vabalt igas paksemas metsas kokku juhtuda. Nüüd aga," ta viipas õpilasi, "liigume aediku juurde. Seal ootab meid esimese tunni teema." Henry ise liikus kõige ees, võttes maast sülle ja suure korvi, kus olid sees lihatükid.

Kui nad aediku juurde jõudsid, näitas Henry loomade peale, kes olid aediku sees omakorda veel väiksemasse ruumi kinni pandud ja võrkaiaga ümbritsetud. "Need on mini kimäärid," lausus ta uhkusega. "Nagu te teate, saavad kimäärid muutuda erineva kujuga loomadeks, isegi väga suurteks, need siin aga on mini kimäärid, kes ei sa muutuda suuremaks loomaks, kui pool meetrit korda pool meetrit. Hetkel on nad enda tavapärase kujuga, sest nad kuuletuvad mulle ja ma palusin neil tavaliseks jääda." Mini kimäärid nägid välja hetkel selliseid: nende keha oli nagu ussi oma, pool ussi, peaks oli midagi koera ja kassi ristsugutist ja tema ussitaolise keha all olid neli peenikest jalga, mille peal ta kõndis. Tegelt nad olid üsna armsad. Maapinnast umbes 20 cm kõrgused. Keha ja pea pikkus kokku umbes 35 cm. "Niisiis, mida te neist arvate?" päris Henry muigega, kui pilgu õpilastele viis.


ot: ilmselgelt on see jama mu enda välja mõeldud.

Tund kestis oma aja lõpuni ja veidike enne kella helisemist, lausus Henry: "tund on lõppenud, käige siis võimalusel nädala jooksul enda loomakesi toitmas, nad söövad liha..ah tegelt nad söövad kõike, kui aus olla." Ta muigas ja viipas siis koolimaja poole, et õpilased võivad minna. Ise jäi ta veel mini-kimääride juurde, et kõikidel kõhud täis sööta.

ot: tunni lõpp siis, kuna keegi ilmselgelt ei taha vastata.

Samara tegi tublisti tunnis kaasa, kui kell helises, haaras ta enda koti ning lahkus platsilt, võttes suuna kooli poole.



ot. Ma unustasin selle tunni täiesti ära. xD