Nädalavahetusel

Brianna ei käinud joomas, laaberdamas, nina täis tõmbamas ega midagi sellist tegemas. Kusjuures oma harjumuste poolest meenutas ta täiesti tavalist mugutüdrukut. Slytherinlane harrastas šoppamist, mis oli talle kui sport. Talle meeldis osta igasuguseid asju, olgu need siis kasutud või täiesti kasulikud. Ta armastas ehteid, riideid, armsaid, roosasid asju ning uhkeid, kalleid kingi.
Ta elas Londoni äärelinnas, kuid kuna tal oli palju raha, mida raisata, otsustas ta ööseks Londonisse jääda ning kuni hilise kellaajani ringi jalutada. Tütarlapsel olid käe küljes mitmesugused kotid täis ostetud kraami. Enamasti riided ja ehted, kuid seal leidusid ka uued kingad.

Tütarlapse helepruunid, peaaegu blondid juuksed, olid lahtiselt langenud tema seljale ja õlgadele, raamides samas ka tütarlapse kahvatut näolappi. Seljas oli tal tumeroheline mantel, mille hõlmad olid lahti jäetud ning seelik, mis kuulus koolivormi alla ja tumeroheline triiksärk, mis sobis tema tumehalli silmavärviga hästi kokku. Jalas olid tal põlvikud ja madala kontsaga kingad.
Kui Brianna Lekkivasse Katlasse sisenes, oli ta üllatunud, kui nägi seal vaid mõnda inimest. Tavaliselt oli see koht ju ülerahvastatud! Ta võttis omale toa ning läks teisele korrusele, kuhu ta oma asjad ära viis ja seejärel oli ta tagasi alla tulnud. Pärast pikka jalutuskäiku mööda Londoni vanalinna, soovis ta kangesti head, sooja teed, mis teda seestpoolt natuke elustaks. Seejärel võis ta magama minna.

Oma tee kätte saanud, vaatas ta nüüd ringi, otsides omale sobivat kohta, kuhu istuda. Sellistes kohtades eelistas Slytherinlane alati seltskonda. Siis märkas ta Adriannat, enda majakaaslast, kes üksinda istus, pudel käes. Juba kaugelt sai ta aru, et tüdruk ei olnud kõige kainemas olekus, kuid mis seal siis ikka. parem tema, kui omaette istuda. Sügavalt hinge tõmmanud, sammus ta lauani ning naeratas laialt, võttes küsimata sõbranna juures istet. "Ma tahaks su nägu homme hommikul näha," kostis ta sooja tervituse asemel, tõstes oma teetassi huultele.

Slytherinlane tõi kuuldavale vaikse ja peenikese turtsatuse, kui ta oma majakaaslase kommentaari iseenda kohta. Ego laes, nagu alati. Adrianna oli õnneks üks neist vähestest Slytherinlastest, kes olid otsustanud siiski oma majale ja veretiitlile truu olla ja käituda sellele vastavalt. Ta ei saanud läbi Gryffindorlastega. Nagu ka Brianna, kes ei sallinud neid silmaotsaski. Selles osas olid nad sarnased. Neid ühendas põlgus sopavereliste vastu. Ja kui aus olla, siis mõlemad puhtaverelised neiud olid kuradima kenad. Ning kuna Brianna julges naisi vaadata, tunnistas ta omale ausalt üles, et Adrianna oli tõeliselt kena näolapiga.

Brianna kõhkles korraks, vaadates tuliviskit ja enda teetassi. Kuid siis kehitas ta õlgu ja noogutas:"See oleks sinust väga lahke," tänas teda Lestrange, naeratus huultele sulandumas. Kuid siis tõsines ta taas ning köhatas oma kurgu puhtaks. "Mille puhul sa tähistad?" uuris ta vaiksel häälel. Vaevalt ta jõi niisama. Kindlasti leidus seal mingisugune põhjus, miks oli Adrianna maani täis ning oli praegu Lekkivas Katlas, mitte kodus. Nii palju, kui tema teadis, elas ka tüdruk kusagil Londonis.

Brianna naeratas, kui ta jälgis, kuidas alkohol tema teetassi täitis. Ta ei olnud kunagi eriline jooja olnud. Millegipärast meeldis talle kaine peaga rohkem ringi liikuda. Vähemalt siis mäletas ta enamus asju, mis temaga päeval/õhtul juhtunud on. Näitsik noogutas kergelt ning võttis oma teetassi ettevaatlikult kätte, üritades kahe joogi segu üle tassiääre mitte ajada. Kui tal õnnestus see viimaks huulte kohale toimetada, rüüpas ta sealt esimesed lonksud ning kirtsutas nina. Kuum tee ja tuliviski ei käinud kokku. Kuna ta oli üpriski suure lonksu võtnud, ahmis ta valjusti õhku ning tassi tagasi lauale pannu, hakkas ta kätega omale õhku tegema, silmad suured ja pisarad nende nurkades. Tema kurk põles! Kuid see oli väga meeldiv tunne. Ei, ta ei olnud masohist, kuid antud hetkel tundus valu täiesti nauditav olevat.

Kui tema suu ja kurk enam vähem normaalseks muutusid ega kipitanud nii palju, vaatas ta Adrianna poole. "See oli midagi Uut," kommenteeris tütarlaps kähiseval toonil. Vaikselt kurgu puhtaks köhatanud, muigas ta taaskord. Palgapäev. "Ma ei teadnudki, et sa töötad," imestas blondiin, tõstes tassi taas huultele. Seekord jõi ta oma jooki ettevaatlikumalt ja väiksemate lonksudega. Tema pea käis juba kergelt ringi ja sõrmeotsad sumisesid mõnusalt.
Adrianna küsimus pani Slytherinlase vaikselt naerma. Kena tagumiku! itsitas tütarlaps. "Ma käisin šoppamas," õhkas neidis. Šoppamine oli parem sport, kui näiteks jooksmine või ujumine. Keskmine šoppamine põletab ju sama palju, isegi rohkem kaloreid, kui seks!

Brianna jõi veel natuke oma teetassist, neelatades kokteili ettevaatlikult. Tal tõesti ei olnud soovi traumeerida oma häälepaelu ning hiljem kähiseda Adriannale mingisuguseid arusaamatuid vastuseid. Kui ta viimase piisa alla kulistas, oli pilk tema silme ees ebaselge. Ime, et ta üldse suutis paigal istuda. Selliseid jamasid teebki alkohol, kui inimorganism pole sellega üldse harjunud. Neidis hingas sügavalt sisse, keerutades tassi oma peenikeste sõrmede vahel, pilk kordamööda oma vestluskaaslasel ja tühjal nõul rändamas. Nutmise kohta ei öelnud ta midagi. Pisarad olid juba mööda ta põski alla veerenud ning jätnud endast maha peenikesed, roosakad laigud, mis muutsid Brianna veelgi õnnetumaks ja nukulikumaks.

Tundus, nagu oleks Adrianna elu hea. Ta sai raha selle eest, et ta eksisteeris. Kindlasti andis tema onu talle iga kuu lahkesti raha. Brianna ja tema vend said raha ja seda päris korralikult. Nende tädi oli rikas ja summa, mille kaksikute vanemad panka jätsid, oli ka väga lopsakas. Sellega saaksid nad kindlustada isegi oma lapselaste elusid! Kuradi hea oli ikka rikas olla!

Slytherinlane muigas. Ikka selline tüdruk oli väga mitmemõtteline lause. Kuid ta ei hakanud selle järgi pärima. Tema keel oli korraga raskeks muutunud ja rääkimine oli keeruline. Järsku ajas ta ennast püsti ja tool oleks peaaegu kummuli lennanud, kuid imekombel seisis see oma neljal jalal ikka edasi. "Jah, muidugi!" vastas blondiin, suured silmad säramas. Isegi täis peaga ei kaotanud tema silmis uhked ostetud asjad oma võlu. Ta astus laua juurest eemale ning haaras Adrianna käest kinni, vedades ta enda järel treppide poole. "Minu tuba on teisel korrusel," rääkis ta õhinal. Endaarust kõndis ta kiiresti, kuid alkoholist rasked jalad muutsid tema liikumise tegelikult aeglaseks.

Ega joomine ei olnudki kunagi olnud Brianna huvides. Talle meeldis kainena olla ning kainena tegutseda. Ta ei mäletanud, et tema vanemad oleksid palju joonud. Kindlasti tegid nad seda sünnipäevadel või kui neid kutsuti erapidudele. Vaevalt jätsid nad šampanja või veiniklaasid puutumata, kuid Brianna ei olnud mitte kunagi oma elus näinud, et tema isa oleks täis peaga koju tulnud. Mõlemad vanemad olid olnud töönarkomaanid, kuid millegipärast sattusid nad Ordule ette ning nad mõrvati. Neidis ei tahtnud tapmise pärast Azkabani sattuda, kuid ta soovis kindlalt maksta kätte oma vanemate surma eest ning kui asi tõesti seda väärt on, läheb ta oma tädi jälgedes ning hullusesäde, mis tema silmis praegugi helkis, muutuks veelgi suuremaks ja märgatavamaks. Brianna ei kartnud mõistuse kaotamist, kuid ta mõtles liiga palju üle ning kindlasti ei oleks ta soovinud veeta terve oma elu kusagil pehmete seintega toakeses.

Vähene alkoholitarvitamine oli Lestrange geenides vist juba iidsetest aegadest. Sest ka Brian ei joonud palju. Ainult läbudel, kuid vahel ei ilmunud kaksikud üldse kohalegi. Nad tegid seda tõesti siis, kui mitte midagi muud üle ei jäänud ja neil oli tõesti igav. Nagu seekord.
Brianna otsis võtme taskust välja ning kohmitses natuke aega luku kallal. Viimaks sai ta ukse avatud ning ta astus tuppa edasi. See ei olnud mitte midagi luksuslikku. Kahjuks. Kuid seal sai täiesti hästi paar päeva läbi elada. Tuba oli süngetes toonides sisustatud. Hallides. Alguses oli neidisele tundunud, nagu poleks keegi seal sada aastat tolmu pühkinud, kuid tegelikult läikis terve see tuba puhtusest. Põrandal, voodi kõrval ja kapi lähedal, vedelesid tema kotid, mis olid riideid, ehteid ning uusi jalanõusid täis. Naeratus levis üle Brianna näo.

Ta pööras ennast Adrianna poole, justkui tuli talle alles nüüd meelde, et too ka seal on ning ta kehitas õlgu. Ausaltöeldes võis ta seda küll teha. "Sa ise midagi proovida ei taha?" küsis ta kulme kergitades, astudes samal ajal kottide juurde. Moeshow vastu polnud tal midagi. Nii sai ta näidata ka oma majakaaslasele (mis siis, et too arvatavasti juba teadis), kui heas majanduslikus seisus Lestranged on ning kui palju uhkeid asju ta omale lubada saab. Iga tüdruk, kes ennast hindas ning armastas iseenda eest hoolt kanda, muutuks kadeduseks roheliseks, kui näeks tema garderoobi.

Brianna ei pahandanud ega solvunud kuidagi, kui Adrianna talle eitavalt vastas, kuigi neidis oleks soovinud näha mõningaid riideid ka oma majakaaslase seljas. Kuid ta ei vaielnud vastu vaid noogutas. "Õrritaja," irvitas Lestrange Slytherinlastele omaselt, tumehallid silmad kiiskamas kaminast tuleva valguse käes. Mida rohkem aega ta selles väikeses toakeses veetis, seda rohkem hakkas see talle meeldima. See meenutas neidisele tema enda magamistuba, mis oli tegelikult mitmeid kordi suurem, kui see, kuid tema tuba ei olnud eriti hubane. See oli sisustatud külmades toonides, kõik asjad olid helesinised, peaaegu valged. Leidus vaid mõni erand, näiteks tema padjad, mis olid peaaegu igasugust värvi. Roosad, helerohelised, hõbedased, kuldsed. Isegi punast leidus seal, kuid see ei olnud täpselt Gryffindorlaslikult punane. See oli tumedam ja verisem, kui värvi natuke iseloomustada.


Ta haaras kaks kotti kätte ning suundus nendega sõnakestki lausumata vannituppa. Ta heitis endalt riided seljast ning keerutas ennast poolalasti peegli ees, uurides enda kehakuju. Ta oli endiselt anorektiliselt kõhn. No muidugi, nagu oleks see veider kokteil talle mingisuguseid lisakilosid andnud. Tema puusaluid oli väga hästi näha ja niisamuti ka tema roideid. Ka õlad, küünarnukid, põlved ja selgroog olid väga hästi paista. Kuid ta oli terve oma elu selline olnud. Ka tema ema oli olnud üks väga kõhn naisterahvas ja tädi, kes neid kasvatas, oli oma vanusest hoolimata modelli välimusega.

Tütarlaps asetas äsja seljast saadud riided tühjadele riiulitele ning otsis välja uued riided. Nendeks olid lühike seelik, võrksukad, liibuv varrukateta pluus, mis tõi esile tema "kurvika" figuuri ning põlvini ulatuvad tanksaapad. Aksessuaarideks oli ta omale muretsenud musta värvi pärlid ja kõrvarõngad. Tegelikult ta isegi ei teadnud, miks ta just sellised saapad omale välja valis, kuid need meeldisid talle. Tanksaapad olid tõeliselt mugavad ja nendega oli väga kerge käia, hoolimata hiiglaslikest platvormidest. Kuid see ei olnud sugugi üllatav. Brianna oli terve oma elu musta värvi riideid kandnud. Nagu ka Brian. Viimaks astus ta vannitoast välja ning astus voodi ette, tehes Adrianna ees ühe demonstreeriva ringi. "Mis arvad?"