Third time's the charm

Oli südaöö ja Kalin patrullis koolimajas, nagu tal viimasel ajal kombeks ja kohustuseks. Seljas oli tal nagu ikka lendluudpalli meeskonna roheline vorm, millega ta päris hästi pimedusse sulas. Mööda koridori edasi kõndides märkas ta üht tumedat kogu raudrüüde tuppa keeramas. Asi polnud Kalini jaoks üldse creepy. Ilmselt oli tegu mõne õpilasega, kes reegleid rikkus. Nagu alati. Kalin kõndis talle järele. "Hei, on siin keegi?" küsis Kal kui raudrüüde toas ringi vaatas. Näis, et peale rauast monstrumite polnud seal kedagi. Kalin kõndis toa keskele ja vaatas kahtlustavalt ringi. "Ma ei võta su majalt punkte maha, kui sa end välja annad," muigas Kalin. Ilmselgelt oli seal veel keegi. Kutt seisatas ühe raudrüü ees. Järsku andis keegi sellele tõuke ja raske kobakas vajus Kalinile peale enne, kui ta reageerida jõudis. Oli kuulda kõva kolinat ja siis kellegi eemalduvaid jooksusamme. Kalin oli vangistatud raske raudrüü ja põranda vahele. Oda, mida raudrüü käes hoidis kriimustas Kalini õlga ja mingi osa rüüst lõikas sisse kalini külge, nii et nüüd ta lisaks kõigele veel veritses ka kergelt. Kutt ohkas ja püüdis rüüd tõsta, aga see oli asjatu katse ja ta tegi sedasi ainult endale haiget. Nüüd oleks paras aeg abi kutsuda, aga olukord oli niivõrd tobe, et Kalin soovis maa alla vajuda. Võlukepi oli ta ka puhketuppa jätnud ja isegi kui ta oleks selle kaasa võtnud, poleks ta selleni hetkel ulatanud. Deem.

OT: Darren.

Darren jalutas sihitult mööda Sigatüüka hiiglaslikke koridore, pilk maas. Ta ei pidanud üles vaatamagi selleks, et näha neid, kes talle vastu tulid. Kui neid üldse oligi. Vampiir kuulis väga hästi, kas keegi kõndis seal või mitte. Üllataval kombel oli tol ööl isegi päris palju õpilasi voodist välja ringi luusimas. Vampiir mõtles korraks enda lõbustamise peale. Oleks huvitav kuulda kellegi ehmatuskarjeid ning ägedaid südamelööke, kui nad avastavad, et tegelikult pole nende seljataga mitte kedagi. Muie levis üle vereimeja kahvatu näo ning ta seadis sammud sinnapoole, kus ta kuulis rohkem, kui ühe inimese südamelööke. Kuna ta liikus varjus, oli väga ebatõenäoline, et keegi üldse märkas teda.
Peagi jõudis vampiir kohale, kuid siis jõudis temani heli, nagu oleks mingisugune raudrüü maha vajunud. Ja keegi tormas temast mööda. Darren ohkas vaikselt. Nii palju siis lõbustamisest. Ent miski sundis ta edasi astuma. See oli värske vere lõhn, mis pälvis noormehe uudishimu. Hetk hiljem seisis ta Kalini juures ning vaatas koolivanemat kerge muigega:“Oh heldeke, millise korralageduse sa siia tekitanud oled. Professorid ei oleks selle vaatepildiga kohe üldsegi rahul... Oh heldeke,“ muigas ta sarkastiliselt.

Kalin siples seal raudrüü all, mis ta siples, aga välja ta end ei sipelnud. Pealegi oli osa raudrüüst vist ikka veel teravalt ta külje vastas, nii et mida rohkem ta siples, seda tõenäolisemalt ta oma nahka puruks kraapis. Kuuldes Darreni häält, kangestus kalin ja kinnitas endale, et ta ei karda. Sellele vaatamata peksis ta süda meeletult. Ja alles hetk tagasi oli see vaid veidi kiiremini tuksunud, kui normaalne oleks.
Kalin tõstis pilgu ja vaatas Darrenit alt üles. Ta hingas sügavalt sisse ja kinnitas endiselt endale, et ta ei karda ja ometi ta kartis nii kohutavalt. "See pole minu süü," lausus Kalin kindlalt. Tema täitis vaid oma ametikohustusi. "Aita mind siit välja nüüd, aitäh," pomises Kalin. Jah, ta kartis Darrenit ja fakt, et ta veritses ja aitamiseks pidi Darren talle tõenäoliselt veelgi lähemale tulema, aga kuidagi muudmoodi ta sealt välja ju ei saa. Samas, äkki Darrenil oli mõistust võlukepp kaasa võtta. Siis ei peaks ta toore jõuga seda rüüd kangutama ja saaks võludes asja liigutada. Nii saaks Kalin kiirelt raudrüü alt vabaks ja kaoks sealt enne kui Darren ta vere lõhna peale ilastama hakkab.

Vampiir ei suutnud muigamist lõpetada. Kohutavalt lõbus oli vaadata kedagi, kes oli kusagil lõksus. Kuid ta ei olnud sadistlik. Eriti. Verelõhn tegi sealviibimise aga eriti meeldivaks. Huvitav, mis grupp Kalinil oli? 0 negatiivne? A positiivne? Emb või kumb, tema jaoks see tegelikult erilist vahet ei olnud. Vampiirina armastas ta verd, ükskõik, mis veregrupp see ka ei oleks.
Ta kummardus ning vaatas noormehe haavu, ise samal ajal keelega vastu suulage laksutades:“Sa tahad öelda, et see lükati sulle peale?“ kergitas ta pisut kulme. Ta oli ju näinud mingisugust õpilast siit mööda tormamas. “Sul on päris toredad kriimud... Igatahes,“ ta pani käed mõlemale poole raudrüüd:“Ürita mitte karjuda, kui sul valus on. Me ei taha ju siia rohkem kedagi.“ Ja sellega tõmbas ta raudruu üles ning vaatas seda suure huviga, üritades selle kuidagimoodi seisma panna. “Saad ise püsti või väänasid kukkudes jala välja?“ küsis ta Slytherinlase poole kordagi vaatamata.

"Jah, lükati," kinnitas Kalin trotslikult. Siis tundis kutt, et ta süda jääb ilmselt kohe seisma, kui Darren ta haavu silmitses. Ja kui see seisma ei jää, siis hüppab see kohe tal rinnust välja. Poleks pidanud midagi oletama hakkama, ega Sebastianilt küsima. Siis ta ei teaks, kes Darren on ja ei kardaks hetkel nii palju. "Tänan jah," suutis Kalin kuidagimoodi isegi öelda, kui Darren ta haavu kommenteeris. Ning siis tõstis vampiir raudrüü üles ja Kalin hoidis karjatust tagasi, sest see siiski oli valus kui raske kobakas järsku ta pealt tõusis. Tal õnnestus end 'õnnetuspaigast' väheke eemale veeretada ja siis aeglaselt püsti ajada. "Jalgadega on korras," pomises Kalin ning varjas oma hirmu nii hästi, kui suutis. Ta silmitses haava oma küljel, mis kõhuni ulatus. See oli päris korralik kriim ja verd tuli sealt ka korralikult. Käel olev haav polnud sugugi nii sügav.
Ning siis tundis ta veel rohkem hirmu, kui ta Darreni sõnadele mõtles. Et nad ei taha ju sinna rohkem kedagi. Ta suutis juba vaimusilmas ette kujutada, kuidas Darren talle kallale tormab ja ta nii kiirelt verest tühjaks imeb, et ta ise sellest arugi ei saa enne, kui pilt eest läinud. Kalin sundis end taas rahunema, mis oli asjatu püüdlus. Kui Sebastian ütles, et Darren ei tee talle midagi, siis järelikult ei tee ka. Kõik on kontrolli all.
Alles nüüd tajus Kalin, kui raske tal tegelikult hingata oli. See monstrum oli ta rinnakorvi ikka parajalt muljunud. Ta oleks võinud ju surma saada. Ning kui Darrenit seal praegu poleks ja Kalin ei peaks nii väga kartma, oleks ta juba püüdnud välja mõelda, kes see nolk oli, kes talle selle rüü peale lükkas ja ta üles otsinud ning midagi väga õelat selle tatikaga teinud. Eeldades, et tegu oli temast noorema õpilasega.

Vampiir tüdines raudkujust kiirelt ning lükkas selle ükskõikselt seina juurde. Kuju vajus kummuli ning vampiir pöördus Kalini poole, keda ta mõtlikult vaatas. Haavad ei olnud eluohtlikud. Vähemalt mitte need, mis välispinnal olid. Darren võttis oma võlukepi välja ning astus noormehe juurde. Ta ei olnud küll arst ega meditsiinis eriti kogenud, kuid midagi ta ikka oskas. Verd tuli haavadest päris korralikult, kuid kuna ta ei hinganud, siis ei pidanud noormees mitte midagi kartma. “Ära liiguta nüüd,“ pomises ta poisile, vaadates hoolikalt üle tolle haavad.
Mingisugust infektsiooni ei tohiks tekkinud olla. Üllataval kombel olid kõik need raudrüüd päris hästi hoolitsetud. Need olid läikimalöödud ja täiesti puhtad. Majahaldjad tegid oma tööd hästi. Vampiir osutas võlukepiga noormehe haavade poole ning hetk hiljem olid haavad kinni kasvanud ega veritsenud enam. “Niisiis,“ ta muigas kergelt ning tõusis aeglaselt püsti, vaadates ukse poole. “Sa lasid endale kuju peale lükata? Mis Slytherinlane sa oled?“ turtsatas ta naerma.

OT: Miks sa kummardasid? Ma seisin püsti juba.

Kalin võpatas kergelt, kui Darren talle lähemale tuli, kuid sundis end taas rahulikuks ja kinnitas enesele, et kõik on korras. Vampiir ju tahtis teda ainult ravida. Kalin hingas sügavalt sisse ega liigutanud end, nagu Darren käskis. See haavade parandamine oli üks veider asi. Varem polnud keegi Kalini peal seda harratanud. Tunne, kuidas haavad kiirelt kokku kasvasid oli ikka päris rõve.
"Jah, ma seisin siin ja lausa anusin, et see nolk selle raudrüü mu peale lükkaks," lausus Kalin sarkasmist nõretaval häälel. Hingata oli ikka raske ja Kalin toetas oma käe vastu seina. Nüüd ta peab oma rebenenud vormi kokku lappima. Või veel parem, uue tellima. Mis sest vanast ikka lappida. Kalin hoidis käega ümber oma rindkere, nagu see aitaks tal paremini hingata või midagi. "Ma tulin ühele suvalisele õpilasele siia järgi, kes ei tohiks enam koridoris liikuda," selgitas Kalin. Kell oli ju juba üle südaöö. Hea oli, et Darren sedasi mõnitavalt rääkis. See pani Kalini oma hirmu unustama. "Kui ma siia tulin, ei näinud ma siin kedagi ja ta lükkas selle mulle peale enne, kui ma reageerida jõudsin," selgitas nooruk. Mis siis, kui tal mõni sisemine verejooks on? Olgugi, et Darren otseselt selgitust ei küsinud, selgitas Kalin ikka. Ta ei saanud seal lihtsalt sedasi seista ja lasta Darrenil uskuda, et Kal ongi mingi pussy, kes haledalt tappa saab või mingi raudrüü alla lambist lõksu jääb.

Võpatus ei jäänud vampiirile märkamata ning ta muigas jahedalt, suunates tumedad silmad Kalini näo poole, otsides tema silmist mingisugust emotsiooni, mis reedaks ta. Ja ta leidiski midagi. Hirmu. Ega poiss teda ei kartnud? Olgu, tal oli tema kartmiseks väga palju põhjuseid, kuid miks? Ta ju ei teadnud tema rassist... Või teadis? Õhtu jooksul oli tal kavas see välja uurida. Huvitav, kuidas noormees sellest üldse teada saada võis? Nad ju ei suhelnud peaaegu üldse ja vaevalt oli noormees tema jääkülma nahka puudutanud. “Sinupuhul ma ei üllatuks,“ kehitas Slytherinlane õlgu, vaadates kiirelt koolivormi üle. Koolivanemana pidi Kalin ju ise oskama neid augukesi parandama. Või oli ta soss ja võlukepp oli tema käes sama kasutu, kui tavaline puuoks? Darren ei üllatuks.
Kui poiss talle asja selgitama hakkas, vaatas vampiir mujale, üritades silmi mitte pööritada. Ausaltöeldes teda ei huvitanud, kas noormees oli siia tulnud mõne õpilase pärast või mitte. Tal oli kama kaks. “Ahsoo,“ kostis vampiir ainult, vaadates nüüd raudkuju poole, mille ta oli lohakalt eemale tõuganud. See vedeles elutult seina juures. “Niisiis. Sa ei saadagi mind tagasi puhketuppa?“ irvitas Darren.

Kalin oskas vägagi hästi võluda, aga antud hetkel oli ta võlukepi puhketuppa jätnud. Jah, ta polnud maailmas parim võlur ja leppis sellega. Veel. Kalin silmitses Darrenit umbusaldusega, varjates oma hirmu sedasi. Ehk polnud vampiir veel aru saanud, et ta teab, kes ta on. Seda parem Kalinile. Kui ta oma puperdava südame ka veel kontrolli alla saab, on kõik okei. Kal hingas sügavalt sisse, aga tema hingetõmme jäi poolikuks. Kuidas see raudrüü teda niivõrd palju lömastada jõudis, et tal lausa valus hingata oli?
Irvituse peale Kalin vaid tõsines veelgi ja kortsutas oma kulme. "Nagu sa läheks," sõnas kutt. Robin ju ka ei läinud. Hakkas talle vastu plõksima. Samas, Darren ei teadnud, et Kalin teadis, kes ta on. Seega äkki ta ei plõksiks. "Miks sa üldse väljas oled?" küsis Kalin vähe kindlamat hoiakut võttes. Fakk, ikka oli valus. Kal kirtsutas valust nina. Küll see üle läheb.

Vampiir kallutas oma pea küljele ning ta silmitses noormeest uurivalt. Kuulujuttude kohaselt käis ta ühe poisiga. Kui täpsem olla, siis tema liigikaaslasega. Sebastianiga. Darren tundis, kuidas judinad üle ta selja jooksevad.
Kui noormees üldse vampiire kartis, kuidas ta suutis ühe sellise vastu tundeid omada? Inimesed olid tõesti veidrad.
Darren kehitas õlgu, kuid pärast lühikest mõttepausi ta noogutas kergelt:“Sul on õigus,“ vastas ta muiates. “Ma ei läheks.“ Tal poleks seal mitte midagi teha. Ja raamatuid lugeda ta tõesti ei viitsinud. Üle-eelmisel sajandil ei olnud ta muud teinudki. Muidugi olid tänapäeva raamatud poole huvitavamad ning paremini kirjutatud, kuid praeguseks aitas tal küll neist. “Öine jalutuskäik,“ lausus ta. Sama küsimust esitada oli mõttetu. Arvestades veel seda, et Kalin koolivanem oli. Tema pidi patrullima. “Võib-olla peaksime me haiglatiiba minema,“ lisas vampiir mõne hetke pärast. Talle ei jäänud märkamata see valugrimass poisi näol.

Kalin pööritas silmi. "Te kõik ka oma öisete jalutustega," pomises kutt. Viimasel ajal oli neid jalutajaid nii palju siginenud. Äkki ta ise oli laisk ja koba koolivanem lihtsalt. Noh, kes teab, ega ta ainus olnud, kes patrullima pidi. Ju teised olid siis samamoodi loobunud. Keegi midagi siiani nagu korda polnud saatnud ju või kellegi õhtusöögina lõpetanud.
Haiglatiiba? "Ei, sinna pole vaja minna. Ma olen kombes," raputas Kalin pead ja tõukes end seinast eemale. Jah täiesti kombes. Küll see valu üle läheb. Eriti mark oleks haiglatiiba minna jutuga, et ta lasi endale raudrüü peale kukutada. Eriline koba noh.
"Ja kui ma siiski käsin sul puhketuppa minna? Vastasel korral jääd peale tunde," ähvardas Kalin. Ta hakkas aina julgemaks muutuma.

Darren tõi kuuldavale lühikese naeru. Niiet ta ei olnud ainuke? Seda oli erakordselt meeldiv kuulata. Õpilased olid julguse kätte võtnud ning otsustanud väljas ringi luusima hakata! Kui Meeldiv! Vähemalt nüüd on tal siis tegevust. Inimeste hirmutamisest ei öelnud ta kunagi ära. Tal oli selleks ainult tuju vaja. “Tõesti,“ venitas vampiir, vaadates noormeest kulmu kergitades. Temast oli väga rüütellik varjata oma valu, kuid kõik see peegeldus väga hästi tema olekust ja silmadest välja, ükskõik kui väga ta seda varjata ei üritaks. Kuid olgu kuidas on, Darren ei hakanud Kalinile peale käima. Noormees oli piisavalt vana ning pidi oskama iseenda tervise eest hoolt kandma.
“Sa tõesti usud, et ma läheksin puhketuppa?“ küsis ta vastu. Teda ei huvitanud need karistused. Peale selle oli tal veel ka luba öösiti ringiliikumisele. See ei olnud tal küll kaasas, sest tavaliselt ei pidanud ta seda ju teistele näitama, kuid see oli ohutult tema kotis, mis magamistoas, tema puutumatu voodi juures oli.

Kas gryffid pole mitte need rüütellikud? No igaljuhul ei tahtnud Kalin haiglatiiba minna selle pärast, et ta kartis seal oma margi maha teha. Niigi oli ta seda juba Darreni ees teinud ja too oli mingi badass vampiir ka veel. Oh, miks ei oleks Kalin võinud olla mingi badass inimene, ilme vigateda? Miks ta ei oleks võinud olla inimene, keda kõik vaataks ja mõtleks, et oh, tahaks ka selline olla. Kalin ohkas selle mõtte peale.
"Jah, usun," lausus Kalin. Come on. Darren oli ju mõistlik inim... vampiir eks. Sebastian küll oli. Samas Robin polnud. Robin oli üldse veider. "Ma olen väga tänulik, et sa mind aitasid ja väga hea, et sa siiski lonkisid siin peale öörahu, aga nüüd palun mine puhketuppa," palus Kalin. Ta pilk rändas kokkuvarisenud raudrüüle. Inimene ei oleks jõudnud seda sedasi üles tõsta, samas Kalin teadis, et Darren on vampiir. Kas ta oleks pidanud küsima, kuidas Darren seda tõsta jaksas ja suuri silmi tegema? Fakk, Kalin polnud selle peale mõelnudki. Samas, näis, et Darrenit see ei häirinud ka. Äkki ta ikkagi oli ära jaganud, et Kalin teab kes ta on. Äkki Sebastian oli talle öelnud. Ei, vaevalt Sebastian midagi öelnud oleks. Kalin tundis, kuidas ta süda jälle kiiremini lööma hakkas.