Sectumsempra

Subject: Sectumsempra 30/7/2011, 01:04

Oli juba kolm tundi möödunud sellest, kui Tristian oli Sookie St. Mungosse toimetanud. Sigatüüka haiglatiivas ei olnud keegi midagi teha suutnud. Sellepärast oligi Tristian neidise Sigatüüka aladelt minema hõljutanud ning Siganurmes koos temaga otse St. Mungosse ilmunud.

Ning nüüd istuski ta üksildases kabinetis, neidise voodi kõrval. Sookie oli endiselt teadvuseta, olgugi, et arstid andsid neidisele kindla paranemislootuse. Tristian lubas, et lööb selle Akira-san'i maha. Nii pea, kui tüdrukuga kõik korras on.
Noormees hoidis enda käes tütarlapse jahedat kätt ning ohkas murelikult. Tule juba teadvusele.

eraisik Posts : 370 Reputatsioon : 0

Möödus veel üks tund, kui Sookie aeglaselt silmi avama hakkas. Tema keha valutas ja silmi oli raske avada, tundus nagu oleks ta keha sada korda läbi pekstud. Viimaks suutis ta siiski silmad lõplikult avada ning vahtida lakke. Tüdruk tundis, et kellegi käsi hoiab tema omast kinni. Veidike toibumist, ning Sookile meenus kõik. "Tristian?" küsis ta lootusrikkalt, üritades enda pead tema poole pöörata, mis tal ka vaevaliselt õnnestus. Õnneks ei olnud Sookiel erilisi hingearme, sest ta justkui blokeeris Akira tehtu ära. Ta kavatses sellest üle saada. Hoopis rohkem huvitas teda see, kas Tristianiga on ikka kõik korras ja ega tema enda kehal arme ei ole. Kas poiss vaatab teda üldse veel kunagi selle sama pilguga, millega ta oli teda lendluudpalliväljakul vaadanud.

Subject: Re: Sectumsempra 1/8/2011, 11:31

Tristian tõstis koheselt enda pead, kui tütarlapse häält kuulis. Noormees nihkus neidisele lähemale, pigistades õrnalt tema kätt ning silitades tema juukseid. "Mina olen," sosistas ta vaikselt, kummardudes tüdrukule veelgi lähemale, suudeldes tolle laupa. "Jestas, ma nii muretsesin. Miks sa küll sinna jäid? Surma tahtsid saada?" oli noormees pahane. See peegeldus ka tema silmist, mis olid tumedaks tõmbunud. Ta raputas aga kiirelt enda pead, praegu polnud õige aeg kurjustamiseks. Sookie oli ikka päris pikka aega teadvusel olnud ning korraks oli ravenclaw'lane isegi kartma, et tüdruk on koomas. Nii õnneks ei läinud.

eraisik Posts : 370 Reputatsioon : 0

Sookie üritas ennast liigutada, kuid ta ikka ei suutnud. "Anna andeks," lausus ta siiralt, sest kuigi ta ei olnud milleski süüdi, tundis ta ise ennast ikka süüdlasena. "Kas sinuga on kõik korras?" tahtis ta meeleheitlukult teada. "Mis Ri.. Akirast sai?" Sookil oli nii kahju Rinist, kes sellise nõmeda haiguse all kannatama pidi, kuid ta teadis, et ei suudaks Riniga enam rahulikult suhelda, kui teadis, et iga hetk võib Akira temast esile lüüa.. ja need olid olnud Rini käed, mis teda puudutasid.. Sookie ajas selle pildi endast eemale ja vaatas otsa Tristianile, keda ta nii väga armastas.

Subject: Re: Sectumsempra 4/8/2011, 11:26

Noormees raputas vaikselt pead. Vabandamiseks ei olnud põhjust. Hoopis Tristian pidi pahandama, et ta ei olnud kohe Akirale tuule alla teinud, tänu sellele jooksis too vabaduses ning tegi, mida tahtis.
Noormehe ilme muutus täiesti kangeks, kui ta minevikku tagasi keris ning enda silme ees selle kõik uuesti üle elas. "Midagi ei saanud," vastas ta ausalt. "Kui ma nägin, mis sinuga juhtus, tulin ma koos sinuga tulema. Ma ei jäänud midagi ootama vaid tulin koos sinuga tulema." Ta ohkas raskelt, pigistades õrnalt tütarlapse kätt. Ta tõstis aeglaselt enda tumepruunid silmad neidisele, jäädes teda nõutult vaatama.

eraisik Posts : 370 Reputatsioon : 0

Sookie naeratas Tristianile. Nähes poissi seal, teadis ta, et kõik saab korda. Tal ei olnud kahtlustki. "Kaua ma magasin?" küsis tüdruk siis. Tal ei olnud aimugi, kuid ta lootis, et mitte väga kaua. "Ja ma ei taha Rinist või Akirast või kes iganes ta on, mitte midagi enam kuulda," lisas ta veel ühe asja, mis tal hinge peal oli. Ta ütles seda sellise hääletooniga, et sellel jututeemal on lõpp ning seda nad enam arutlusse ei võta. Vähemalt lähemal ajal mitte. Sookie pigistas Tristiani kätt vastu, ta armastas poissi ning vajas teda.