Ah, ära räuska vol2

Kalin istus Lõunatornis ühel aknalaual ja vaatas taas välja. Ilm oli seekord ilus, aga kutil polnud tuju õues olla. Pealegi oli nädalavahetus ja enamus rahvast oli kodus, mis tähendas, et kooliruumis sees olemine oli hulga mõnusam, kuna niivõrd palju rahvast ei liikunud seal ringi.

OT: Adrianna.

Kalin viis pilgu teda kõnetanud inimesele. "Tundub nii," vastas Kalin vaikselt ja ilma igasuguse ärrituseta. Miks ta ei peakski elus olema. Sebastian ravis ta terveks ju kenasti. Kalin viis pilgu tagasi aknast välja. Seekord otsustas ta kohe Adriannaga rääkima hakata, ehk siis neidis ei torma kallale talle.

"Teoreetiliselt sa saadki ju," lausus Kalin pilku aknalt pööramata. "Ma mõtlesin seda tõsiselt, kui ma ütlesin, et sa ilus oled," lausus Kalin. Vaatamata kõigele ei mõelnud ta Adriannast halvasti. Ta isegi ei teadnud miks. Ju ta siis oli selline veider. Kindel oli see, et ta pigem tundis Adrianna suhtes muret ja tahtis teada, mis neidist siiski vaevab, aga ta ei osanud mitte kuidagi vestlust sinna viia. Vähemalt esialgu. Seega ta otsustas alustada siirate ülestunnistustega.

Kalin mõtles sellega rohkem seda, et nad võiks ju läbi saada, mitte kakelda ja siis saaks Adrianna kuti ikka oma nimekirjast maha tõmmata. Kui tal selline asi eksisteeriks. Kalin langetas hetkeks oma pilgu enese ketsininadele, mis aknalaual olid ja viis siis pilgu neidisele. "Ma tahan teada, miks sa sedasi käitud. Ma tahan jõuda asja tuumani. Mind tõesti huvitab, miks sa nii kergesti end endast välja lased viia," selgitas Kalin oma komplimentide tagamaid, hoides samal ajal pilku kindlalt neidisel.

Kalin raputas pead. "Sellisel juhul sa ei otsiks põhjuseid mind rünnata. Sa poleks sõnadega alustanud," selgitas Kalin oma vaatekohta. Ta kõlas juba nagu mingi psühholoog. Üldse pani ta viimasel ajal selliseid kahtlaseid asju kuidagi väga hästi tähele. Nagu ka see, et kui Sebastian juba kaua end näljas oli hoidnud, hakkas ta rohkem hinge kinni hoidma, ise seda tähelepanematta. Kalin pööras oma pilgu taas aknale ja ohkas. "Ma ei oota sinult midagi. Mida iganes," ta raputas pead. Uskumatu, et ta korraks isegi arvas, et ta mõne slytheriniga saab sügavamasse vestlusesse langeda.

Kalin istus vaikides edasi ja ignoreeris Adriannat. See polnud küll parim mõte, arvestades eelevat, aga samas, ega neidis ei öelnud ka midagi, millele Kalin ilmtingimata vastama peaks eksole. Ta vaatas väljas kasvavate puude latvu, mida tuul sahistas ja kadus oma mõtetega oma maailma. Adrianna probleemid polnud tema mure ja nüüd, kus ta oli kindel, et tšikk talle nagunii midagi ei räägi ja temast nii ehk naa sitasti arvab, ei viitsinud ta tšikilt mingeid vastuseid välja ka pressida. Las ta siis olla, mis ta olla tahab.

Kalin pööras hetkeks pilgu Adrianna poole ja märkas, kuidas tüdruk nüüd istus. See ei kõigutanud teda üldse. Oma asi, kuidas istub. Kalin pööras pilgu tagasi oma vaatele. Vähemasti ei tormanud tüdruk talle jälle kallale, nagu järve ääres. Kalin sättis väheke oma istumist aknalaual ja toetas pea vastu külma kiviseina.

Kalin ei reageerinud sellele. Ta ignoreeris neidist täielikult. Tšikkil polnud mingit kaklemise tujugi ju. Ja kui oligi, siis varjas ta seda ikka väga hästi. Pealegi, mida Kalin talle teinud oli, et selle taplemise ära oli teeninud. Kutt raputas oma mõtete üle pead ja hüppas aknalaualt maha, sammudes ukse juurde, et tornist minema minna. Mis mõttega ta seal ikka istub, kui rahus olla ei lubata ja Adrianna teda veel peksta ka ähvardab.

Kalin vaid pööritas selle peale silmi ja avas ukse, sörkides trepist alla. Enam polnud läheduses järve, kuhu Kalinit uputada. Pealegi kui ta minema kõnnib, siis ei ole Adriannal ju mittemingisugust põhjust kutile kallale tormata. Isegi kui ta lubas Sebastianile midagi. Parem oleks, et Adrianna Kalinile midagi ei tee, sest kaua kutt Sebastianit tagasi hoida ei suuda ja kui Adrianna uuesti Kalinile raskeid kehavigastusi tekitab, ärritub Seb kindlasti uuesti.