Trollin..

Oli hilisõhtu ja Kalin kavatses teha ühe kiire tiiru koolimaja peal ning selle ümbruses, et siis kiirelt tuttu saada. Nooruk oli koolimajaga juba põhimõtteliselt ühele poole saanud. Teisel korrusel töllas üks dork, kes ei mõistnud õigel ajal puhketuppa minna ilmselt. Kalin aga käskis tal kohe oma puhketuppa minna. Nüüdseks suundus kutt õue. Ta sörkis rahulikus tempos koolimaja välistrepist alla ja suundus tiigi poole, hingates sisse öö niisket ja värsket õhku.

OT: David.

Kalin pööras aeglaselt pilgu hääle suunas ja peatus. David. "Näe, kes välja julges tulla," pomises kutt, eirates Davidi küsimust. Ootas ta jaa Davidit. Kutt silmitses pikalt Davidi tumedat kogu, tahtmata lähemale astuda. David peksab ta samamoodi läbi nüüd, nagu Adrianna. Ilmselt hulleminigi veel, kui ta üldse peksma hakkab. Samas, mine tea. Äkki kutsub duellile või midagi.

Kalin ristas ka enda rinnal käed, kui David talle lähemale astus ja kallutas oma pead kergelt viltu. Ta ei pidanud end reeturiks. Ja tal olid oma põhimõtted. Kui tal neid poleks, oleks ta lasknud Davidil end kamandada või mis, aga tegelikult oli ta lausa kahel alal Davidi nö ülemus. "Ma ei reetnud kedagi," lausus Kalin lihtsalt. "Sa tõmbasid meie majale vee peale, kui sa selle loitsu laususid. Ainus, mida mina tegin, oli meie maja au päästmine, nii palju, kui seda veel pästa andis. Mingile direle ma kitule küll jooksma ei kavatsenud minna," lausus Kalin pea endiselt viltu. Tema silmist ei peegeldunud mittemingisugust hirmu. Miks ta olekski pidanud Davidit kartma? Nad olid majakaaslased, meeskonnakaaslased ja lisaks veel surmasööjate väikeses rühmituses ka. Kui seda nii võib nimetada.

Sebastian poleks midagi nii arulagedat elusees teinudki. "Ma poleks koolivanemana seda kõrvalt vaadanud ja ma oleks samamoodi talitanud," lausus Kalin kindlalt. Kui Seb oleks midagi nii idiootset üldse teinud. "Mis aega sa tahtsid?" küsis Kalin hämmeldunult. "Sa juhmistasid õpetaja. Aeg poleks antud olukorras mitte midagi muutnud," sõnas Kal ning raputas pead. Huvitav, kas Dave teadis, et Adrianna Kalini peaaegu ära tappis? Ja mida David selle sülitamisega nüüd tõestada püüab? "Kergelt? Mingeid trenne pole olnudki. Me peame uut püüdjat otsima ja sa tead, et sinust paremat Slytherini püüdjat pole," sõnas kutt täiesti kindlalt. Fakt oli see, et nad mõlemad olid teinud rea rumalaid otsuseid. "Tuled sa nüüd välja?" küsis Kalin "Ja kui sa ei tule, siis mina pole sind näinud," lausus kutt. Vat nii lojaalne ta siiski oli. Davidit reetma ta küll ei hakanud.

"Varsti on võistlused, meil on uut püüdjat vaja," selgitas Kalin. Ta ohkas kergendatult, kui David ütles, et ta meeskonnast ära ei tule. "Õpetaja pole mitte midagi maininud," lausus Kalin. "Kuuldavasti lõi Adrianna tal nina puruks ja too ei taha meid enam nähagi vist," lisas kutt kergelt muiates. "Su tšikk tahtis mind ka teise ilma saata," lausus Kalin. No mine tea, äkki David juba teadis, samas ehk ei teadnud. Kalin viis pilgu korraks maha ja siis tagasi Davidile. Kuidas see nii juhtus, et slytherinlased ja surmasööjad omavahel niivõrd suurele vaenujalale on astunud.

Kalin haaras Davidi käest ja surus seda, noogutades. "Rahu," nõustus ta ning lasi Dave'i käest lahti. "Aga kui nad ei luba sul võistelda?" küsis Kalin veidi kahtlevalt. No mine tea, mis nad välja mõtlevad. Direktsioon justnimelt. Koolivanemal peaks ka olema õigus midagi öelda ju. Samas, kui ka on, siis Samara on ju teine koolivanem ja see tähendaks vaidlust. "Õpetajaga klaarid ise ära siis jah?" küsis Kalin.

"Slytherinil on hetkel 180 punkti. Kohe meie järel on dorkid oma 140 punktiga. Aga lendamise õpetaja pole punkte veel andnud," lausus Kalin ja ohkas kergelt. "Tuleb Syracuse juures palju lisatunde teha vist," muigas Kalin. Olgem ausad, lennuõpetaja polnud nendega kuigi rahul või mis. "Ja kui tuleb sõda, siis sa tead, kus pool mina seisan," lausus Kalin. Kindlalt Davidi kõrval, kui mitte veel kuti ees, et eriti valjuhäälselt kisada, kui ebaaus see on. Come on, tema tiim siiski ju.

Kui David vabandab ja vannub, et oma tegu kahetseb, siis ehk õpetaja leebub. Davidi suitsetamine ajas ka Kalinile suitsu isu peale ja ta süütas enda sigareti, lükates siis paki tagasi tasku. Vähemasti mõistis David rääkida, erinevalt tema psühhost tüdruksõbrast. "Ja ega seegi vist halba tee, kui muundamise tunnis dorkidele lõpuks ära panema hakata," muigas Kalin kavalalt. Ta teadis ju pea iga kord vastuseid küsimustele, mida õpetaja küsis. Võiks siis kätt ka tõsta. Majakarikas oli siiski olulisim asi või mis.

Kalin noogutas. Dorkidele tuli nende oma majavanema tunnis silmad ette teha. Ta tõmbas mahvi oma suitsust. "Ja millal sa seda teed?" küsis Kalin. Mis asju Davidil üldse veel ajada sai olla?

Kalin noogutas samuti. "On tõesti hea," sõnas kutt. Parem, kui see, et David ta kättemaksuks läbi oleks tagunud. Kalin tõmbas mahvi oma suitsust. Ja mis nüüd edasi? "Ma loodan siis, et juba ülehomme saame me sind trennis näha," lausus Kalin.

Kalin jõudis veel vaid noogutada ja juba oligi David kadunud. Ta keeras end ümber ja sammus häälte suunas. Räuskamiseks polnud põhjust, sest kaks jutukat õpilast olid hufflepuffi prefektid, keda Kalin teadis. Ta noogutas neile tervituseks ja ütles, et nad metsast ja selle lähedusest eemale hoiaks ja kasvuhoonete juurde läheks hoopis. Mitte, et ta kardaks, et David vahele jääks, aga parem oli karta, kui kahetseda.