Tikkudega ei tohi mängida..

..Aga võlukeppidest pole keegi midagi rääkinud. Ja mis pole keelatud on ju lubatud. Vähemalt nii arvas Jasmine, kui ta end üsna tühja raamatukokku laua taha istuma sättis, lapates mingit raamatut. Neidis võttis võlukepi ja keeras selle abil lehti edasi, muiates endamisi. Üsna pea hakkas tal igav ja Jas lükkas raamatu eemale, vaadates ruumis ringi. Laual oli küünlajalg mõne pooleldi põlenud küünlaga, mis hetkel ei leegitsenud. Jasmine muigas kergelt ja viis pilgu võlukepile, ragistades ajurakke. Kuidas see tule loits nüüd oligi.. "Incendio!" sõnas tüdruk lõpuks rahuloleva naeratusega, eeldades, et nüüd tekib võlukepi otsa leek. Aga selle asemel läks hoopis raamat ta ees põlema ja Jasmine'i silmad paisusid kaks korda suuremaks. Jeah, Incendio ja Lumos läksid tal alati vahetusse..

Kalin tegi oma tavalist patrulltuuri. Kiigates ka raamatukokku, kui üks esimese klassi õpilane just sel hetkel raamatu põlema pani. Kalin astus kiirelt lähemale ja tõmbas oma võlukepi välja. Ta lausus loitsu ja kustutas raamatu. Kutt ohkas. "Võtan Gryffindorilt punkte maha?" küsis ta ähvardaval toonil. Raamatukogu oli kahtlaselt tühi. Veider lausa. Nagu alati oli Kalinil seljas Slytherini lendluudpalli meeskonna kapteni vorm, mille peal lendluudpalli Slytherini keep ja selle küljes koolivanema märk. Kal pani oma võlukepi ära ja silmitses raamatut. Päris kahjustunud.

Jasmine jõudis viimases hädas mõelda vett välja võluva loitsu peale, kuid õnneks oli selleks ajaks tuli juba kustunud ja neiu viis sõbraliku naeratuse saatel pilgu kutile. Naeratus hajus küll kohe tolle küsimuse peale. Slytherin.. Öäk. "Ei, aitäh," vastas Jas siiski taas naeratades, viis pilgu samuti söestunud raamatule. Või siis täpsemalt selle jäänustele.

"Ei, aitäh?" küsis Kalin ja turtsatas. "Koolivanemana on see mu kohustus," lausus kutt. Ta heitis kahtleva pilgu raamatukogus ringi ja võttis siis oma võlukepi taas välja. Kalin pomises midagi ja raamat tõusis laualt õhku, hakates vaikselt uuenema. Põlenud lehed taastasid oma algse kuju. Väike nipp, mille Serenity talle õpetanud oli. Peagi maandus raamat taas väikese tüdruku ees ja see oli täielikult paranenud.

"No kui see su kohustus on, siis miks sa minult luba küsisid üldsegi?" uuris Jasmine lapselikult süütu naeratusega. Loogiline, et ta ei tahtnud, et tema maja punkte kaotaks sellise pisivea pärast. Jas püüdis tabada, mida kutt ütles, kuid pomin oli liiga vaikne. Hetkeks mõtles ta, et too viskab raamatu minema lihtsalt, aga siis hakkas see uuesti ilusaks muutuma. "Wow.. Aitäh!" sõnas Jasmine rõõmsalt, kui raamat täiesti tervel kujul tema ette ilmus. "See pole mingi ajutine nipp, eks? Raamat ei pudene tunni aja pärast tuhaks?" uuris ta veidi kahtlevalt.

Kalin pööritas silmi. "Te dorgid olete nii rumalad," ohkas kutt. "Sa oleks võinud ju pugeda, siis ma poleks punkte langetanud," selgitas kutt. Aga samas, tšikk oli dork ja majakarikat ei saanud dorkidele anda eksole. "Ei, see pole ajutine. See raamat jääbki terveks," lausus Kalin. Nüüd pani ta kindlalt oma võlukepi ära. "Miks sa seda raamatut põletasid üldse?" uuris kutt ja silmitses raamatut.

"Oleksin pidanud anuma sind, et sa punkte maha ei võtaks?" küsis Jasmine kulme kortsutades. Ta vanemad olid ta ikka nii valesti selleks kooliks ette valmistanud.. Samas nad ise ei olnud Sigatüükas käinud ka, mis sealt ikka siis suurt loota. "Mu nimi on Jasmine muide," mainis neidis selle nõmeda hüüdnime kuulmise peale. "Ja ma ei tahtnud raamatut põlema pista.. Neid küünlaid kõigest," õigustas tüdruk end.

"Kalin," sõnas Kal oma nime. "Õpi see nimi ära, ma olen üks koolivanematest. Teine koolivanem on Samara ja ta on dork," lisas Kalin natuke infot mis võiks tüdrukut huvitada ja mis talle kasulik on. Kalin viis pilgu küünaldele ja kortsutas kulme. Ta ei viitsinud võlukeppi ka jälle uuesti välja võtta, et need põlema panna. "Palunud kedagi siis. Pealegi ei tohi koridorides ja muudes ruumides loitse kasutada, kui see sul just kodune ülesanne polnud," lausus Kalin hoiatavalt. Tal oli täna jälle selline ükskõikne tuju. Hmm, huvitav, kas Luciuse olek nakkas tema maja õpilastele.

"Sa võid ise end dorkiks nimetada kui tahad. Samara on siiski Gryffindorist," lausus Jasmine veidi nipsakalt. Toda nime oli ta kuulnud juba küll. Kõige esimesel päeval saalis olles nimelt. "Asja idee oligi selles, et ma tahtsin nad ise põlema panna," sõnas neiu siis kulme kortsutades. Kuigi ta teadis küll, et loitsida niisame ei tohtinud, aga noh.. Keelud ja käsklused polnud Jasmine'i kunagi takistanud. "Sina loitsisid ka just ju!" lausus ta selle asemel, et vabandada või miskit. Samas oli Kalinil see nagunii lubatud.

"Ma olen seitsmendik, koolivanem ja lendluudpalli meeskonna kapten. Sa tõesti hakkad mulle midagi ütlema praegu?" muigas Kalin. Ta võttis sama laua taga istet. Huvitav oli esimese klassi jüntsusid jälgida. Näe praegugi ilmus üks Ravenclawi väike poiss riiulite vahelt välja, suur raamatuvirn süles ja marssis neid enda nimele kirjutama. Täiesti lõpp, kus need ravenid alles lugesid.

"Ja mina olen essa..ndik ja ei kellegi vanem ja meeskonna jaoks liiga koba," sõnas Jasmine veidi uhkelt, sättides end siis toolile rätsepaistmesse. "Sa oled siin esimesest klassist saati käinud?" uuris neiu. Osad tulid ju näiteks Durmstrangist üle. Tema enda vanemadki olid seal käinud.

"Meeskonna jaoks oled sa liiga noor ka," lausus Kalin üsna ükskõikselt. Tüdruku uhkus oli veidi veider. Tavaliselt olid essakad arad, eriti vanemate õpilastega. Kalin saatis Ravenclawi õpilast pilguga ja vaatas siis taas väikest tüdrukut. Jasmine, esimese klassi dork, süütab raamatuid. Profiil koos. "Jah," noogutas Kal. Ilmselt oli plika sopakas või segavereline ka. Nagu enamus dorke.

Arg polnud Jasmine kunagi olnud. Isegi titena jäi temal see võõrastamisperiood ära. "Ja mul pole isegi head luuda veel," sõnas tüdruk veidi kurvalt. Vanemad ütlesid kohe ära, et ei hakka talle kallist luuda ostma, kui ta nagunii võistelda ei saa. "On siin head õpetajad?" uuris Jas edasi.

"Mis luud sul on?" küsis Kalin. Ta tõmbas raamatu enda nina ette ja hakkas seda lappama. Küsimuse peale kehitas ta õlgu. "Kindlasti on," lausus ta. Sigatüügas oli siiski tunnustatud kool või mis. "Nõiajookide professor on väga hea," mainis Kalin. Slytherini majavanem. Loomulikult oli.

"Piksenool. Ma tahtsin siis vähemasti äiksenooltki, sest see on kõige kiirem, aga samas on seda raskem juhtida," ohkas Jasmine kurvalt. Maandumatu oli tema suur unistus. Kui nad vahepeal just mõnd veel paremat luuda ei leiuta. Kuigi raske uskuda, et Maandumatust miski parem saaks olla.. "Ja mis sinu lemmiktund on?" uuris Jas edasi.

Kalin tõstis pilgu raamatust ja silmitses plikat. "See on väga hea luud," lausus Kalin. "Pealegi.. Luud ei ole põhiline. Oskused tulevad ikka lendajalt," lausus Kalin. "Meie meeskonna püüdjal on Nimbus ja ta on väga hea püüdja. Parim püüdja isegi. Samas, mul on Maandumatu, aga püüdjaks ma ei sobi, mis siis, et see kiireim luud on," rääkis Kal omast kogemusest. Ta lehitses taas raamatut. Lemmiktud? "Lendamine... Oli varem, khmm, nüüd on.. Ma ei teagi," pomises Kalin.

"No jaa, aga.. Ikkagi," sõnas Jasmine veidi jonnakalt. Ta oli harjunud enda tahtmist saada ja teda häiris, et vanemad nii tähtsa otsuse osas sõrad vastu ajasid. Niigi peeti Jas'i mõttetuks pädaks.. Oleks tal siis üliäge luudki vähemalt. "Maandumatu pole kiireim," pistis Jasmine vahele. Äiksenool oli. Aga see oli nagu peru hobune. Ülimalt kiire, aga ka ülimalt kontrollimatu. "Oli varem? Miks enam ei ole? Ja miks ei tea?" päris Jas kohe huvitunult.

Kalin pööritas silmi. Tema meelest oli see vaidlemise küsimus, milline luud kiireim on. ja loomulikult olenes see ka sõitjast. Ta lappas raamatut edasi. "Sest lihtsalt pole," lausus kutt ükskõikselt. Sest see õpetaja ei saanud oma õpilastega hakkama ja tal tekkis konflikt oma majakaaslastega. Või vähemalt ühega neist, kes hiljem teda tappa üritas. Ja Kalini meelest oli kõiges süüdi lendamise tund.

No Jas polnud kumbagi luuaga sõitnud, nii et ta ei osanud ka öelda. Ta põhines lihtsalt teiste öeldule. "Niisama lihtsalt muutsid täielikult oma arvamust? Juhtus midagi? Põrutasid puusse?" pakkus Jasmine kerge muigega. Taktitunnet tal ei olnud, uudishimu aga küll.

"Jah, lendluudpalli meeskonna kaptenina põrutasin ma lennutunnis vastu puud," pomises Kalin. Olgem reaalsed nüüd. Kalin oli väga hea lendaja. Ta oskas igasuguseid pöördeid ja surmasõlmi. Päris kindlasti pani ta pusse. "Sina ei tohiks nii palju uurida. Jätad veel oma nina kuskile uksevahele," lausus Kalin.

"Ikka juhtub ju," turtsatas Jasmine lõbusalt. "Ma kahtlen, et see füüsiliselt võimalik oleks. Mul on väike nina," sõnas tüdruk kõõrdi enda nina hetke silmitsedes. "Ja siin on vanad uksed. Liiga suured minu nina jaoks," muigas Jasmine.

Kalin ei vastanud sellele. Ilmselgelt polnud plikatirts ta piltlikusest aru saanud. Kutt lehitses raamatut vaikides edasi. Avanes raamatukogu uks ja lärmates astusid sisse kolm Slytherini viiendikku, kes raamatukokku jõudes oma häält natuke vaiksemaks sundisid. Kalinit silmates tervitasid nad kutti laia naeratusega, Kalin vastas neile kõigest kerge noogutusega ja viiendikud kadusid riiulite vahele.

"Nii et sa oled ikka tõsine boss siinkandis," muigas Jasmine mängu jälgides. Viiendikel tundus see mingi auasi olevat, et Kalin neid raudselt vastu tervitaks. Või siis olid nad samast majast, mis oli ka täitsa võimalik. Jas polnud neile lähemat pilku heitnud.

Kalin ei kommenteerinud ka seda. Oli ta jaa boss. Ta oli koolivanem lihtsalt ja ilmselgelt ka meeskonna kapten. See oli auasi meeskonnas olla eksole. Kaptenikohast rääkimata. Kal lõi raamatu kinni ja lükkas selle eemale. Igav. Koolivormid olid ju igal majal oma kindlate elementidega. Sedasi oli lihtne eristada teisi.

Jasmine põrnitses nüüd taas küünlaid ja võpatas siis kergelt, kui Kalin raamatu kinni lõi. "Pahane oled nüüd?" uuris tüdruk endise uudishimuga. Isegi kellegi pahameel ei takistanud temal oma nina teiste asjadesse toppimast. Õnneks lugesid enamus selle tülika iseloomujoone tema nooruse arvele ja eeldasid, et ta kasvab välja sellest. Hah.. suckers.