Up, up, here we go

Jule kõndis treppidest torni viimasele korrusele. Astudes viimases astmest üles, tundis neidis juba jahedust. Ääre juurde läinud, sasis tuul Ann´i juukseid ja üritas jakki seljast rebida. Jaki eest kinni tõmmanud jäi neiu ümbrust jälgima. Vaatamata kehvale ilmale oli nähtu hämmastav. Kuldsed, punased ja oranžid toonid puulatvades moodustasid justkui mõne maali.

Rin oli tegemas järjekordset jalutuskäiku - või wanderungi, nagu ta seda nimetas, silmad klaasistunud, mõtted mujal ja üks jalg masinlikult teise ette astumas - ning justkui intuitsiooni alusel liikus ta jälle kõrgemale, mitte madalamale. Tjah, paratamatus see soov kuskil kõrgel olla.

Seekordne trip tõi nooruki lõunatorni ja ta oli trepist peaaegu üles jõudnud (liikudes vaikselt nagu kass), kui ta viimase astme taha koperdas ning kivipõrandale kummuli käis. Saadud laks tõi ta hetkega mõtisklustest välja ning, vaikselt oiatanud, surus võlur käe vastu pead, kuhu kindlasti tekib nüüd pirakas muhk. Seda, et keegi veel peale tema tornis oli, ta ei märganud.

Julie tõmbas tema mõttemullist välja üks mürtsatus ning kiirelt läks neidis pikali oleva nooruki poole ja ulatas käe. "Vajad abi?" küsis Ann. Mats vastu kivipõrandat võis päris valus olla, kuid õnneks ajab maagia selle korda.

Haiget saanud kohta hõõrudes võttis Rin abipakkuja käe - kelles tundis ära ühe ravenclaw', nimeks oli vist.... Julie? - vastu ning raputas pead. "Kõik korras. Seda kolakat oligi vaja," vastas nooruk hädise naeratuse saatel. Oh jeebus... See loll komme niiviisi, pea seljas ja mõte pilvedes, ringi jõlkuda tuleks küljest harjutada... "Ega ma sind ehmatanud?"

Neidis aitas Rin´i püsti."Ei, pole probleemi," vastas Ann ehmatamise asjus, tagasi ääre juurde minnes. Nii perfektne vaade. "Mis sind siis torni kiirustas?" küsis Jule järgmisena. Noormehel oli ilmselgelt kiire, et ta komistas...Või siis midagi mõttes.

Rin kloppis pükste põlved puhtaks. "Ma ei kiirustanud... omast arust," vastas ta Julie kõrvale kõndides, et välja vaadata. "Ma olin lihtsalt väga mõttesse vajunud, muud midagi. Kalduvus on selline..." Ta turtsatas vaikselt. Lurker-sama.

"Millest sa siis mõtlesid?" tahtis Julie teada. Koolist? Tundidest? Või ehk kellestki kindlast. Rin´i ja Davidi suhted polevat olnud kõige soojemad, seda vähemalt kõlakad väitsid.
OT:Enne suurt kaklust või pärast?

OT: teeme pärast. see võib teema päästa. : D

"Elust," tunnistas Rin ausalt. Tavaliselt oleks ta hakanud valetama ja öelnud midagi igapäevast, kohutavalt tavalist, nagu koolist või kodutöödest või midagi taolist, aga, nagu alati, oli tema pea täis mõtteid Scarletist ja Akirast ja kõigest sellest, mida see neetud surmasööja talle teinud oli, et ta nüüd selles supis pidi olema. Ja mida Akira teinud oli. Aga oota - Scarlet oligi ju Akira tekkes süüdi.

"Kuidas tervisega lood on?" küsis Jule ääri-veeri. Veider oleks kohe küsida, et kuidas peale peksu olla on. Ann viis pilgu hufflasele ja mõtles, kas ka mõni kuulujuttudest tõsi on. Räägiti midagi tema Akira tegelasest.

Rin tõmbas käega läbi oma tumedate juuste. "Noh, terveks raviti kõik, mis katki oli. Kergelt uimane on aeg-ajalt olla, aga selle elab üle," vastas noormees. "Ongi miski, mis tuletab mulle meelde, et ma oma nina teiste asjadesse ei topiks."