Kella 5 nom...

Akela irvitas. "Võid ju visata, kui sa nii väga märja T-särgi show'd näha soovid..." vastas ta lõbusalt, kuigi tal polnud mingit T-särki, ainult üks tumeroheline top. Veel parem!

Akela võttis ühe käe Robini kaela ümbert ära ja näpistas noormeest kergelt põsest. "Arvad?" küsis neiu muiates. "Oleks neile paras kabelimats küll, näha vahelduseks mõnda ilusat lõvi... Või siis mitte nii väga lõvi." Tema silmad aga lausa anusid, et ta vette visataks - vesi on elu!

Akela eri värvi silmad lõid särama, kui ta huilge saatel vette lendas. Vesi!!!!!! Wheeeeeeee! Mõnuga ujus neiu tükk aega vee all, keeldudes pinnale tõusmast, sest nii, kui ta ka pinnale tuleb, peab ta välja ronima... Lõpuks aga torkas ta siiski pea veest välja ning ujus kaldale, et siis oma tumedatest juustest vett välja väänata, pilk nagu kommi saanud lapsel. "See oli lõõõbuuus!" hüüdis vampiiritar õnnelikult, ignoreerides teiste slytherinide pilke.

Akela kõndis kuivale, pakkudes surelikele veidi fanservice'it - vampiirina oli ta igatpidi täiuslik, ka kehaliselt. End sirutanud, sasis neiu oma tilkuvaid juukseid ning heitis siis slytherinidele pilgu, muiates. "Ma arvan, et enne saavad nad boneri kui südamerabanduse," lausus vampiiritar. Mis sa, hing, teed, kui tank top märjaks saades kommet ihu külge liibuda omab... Isegi parem kui wet T-shirt.

Akela naeris ja tema naer helises õhus, kui ta kummardus, et püksisäärtest (ja pükse katvates taskutes olevatest asjadest) vesi välja väänata. Oo jaa, ta õrritas praegu surelikke. Nii hästi või halvasti, kui tal see väänamine riiet käristamata õnnestus, ajas neiu end lõpuks sirgu. "Õnnelikuna surra... On see vaid unistuste lahkumine..." sõnas neiu peaaegu hääletult, kõndides samal ajal Robini poole, et siis käed jälle noormehe kaela ümber mässida ja end justkui teiste slytherinide narrimiseks vastu kaksikut suruda. Ta oli märg, seda kindlasti. Aga ta nautis neid pilke.

"Aga loomulikult. Minusuguse loomuses on olla tähelepanu keskpunktis, ja mitte neid pilke nautida oleks lihtsalt ebaviisakas..." sõnas Akela rahulikult, justkui olekski tema eluviisiks mingi staari moodi edvistamine. Eh, ta sai seda tähelepanu ka siis, kui seda ei otsinud, nii et miks mitte võtta viimast?

Akela turtsatas. "Kah mõte. Kuigi ma tüdineksin sellest ametist mingi... tunniga," tunnistas neiu. Ta oli igasugustel aladel olnud, nii et nüüd oli raske millegi suhtes piisavalt kaua huvi tunda, et seda nautima hakata. "Mulle meeldib siinne tähelepanu rohkem. Siin on rohkem minu, ee... välimuse ealiseid." Neiu naeris taas.

Jah, kui keegi Akela tegelikku vanust teaks... Oi jah. Neiu võttis ühe käe Robini kaela ümbert ära, et see oma pihale libistada, veidi seda noormehe käsivarrel hoida ja siis tagataskusse sobrama minna. No nii tüüpiline - tema võlukepp oli jälle kadunud. Ilmselt kukkus välja, kui slytherin ta vette viskas... "Mu võlukepp tegi sääred..." mainis vampiiritar nagu vana rahu. See oli nii igapäevane, et ta selle ära kaotas.

"Aww! Aitäh!" Akela haaras võlukepi enda kätte ja surus Robini põsele musi. "Sa oled nii nunnu!" Tähendab - ta peab siis vampiiri ligi hoidma, sest kui võlukepi jälle ära kaotab, teeb Robin hookuspookus ja leiab selle silmagi pilgutamata üles... parim otsimismeetod!

Kiire viibutusega kuivatas vampiiritar end ära, taastades oma juuste endise soengu ning normaalse olemise. Olgu ta nii veearmastaja kui tahab, märjad riided on pikapeale väga ebamugavad. Kuulnud Robini sõnu, kergitas Akela kulme. "Tõesti? Huvitav... Arvatavasti oleme me kunagi kohtunud küll..." arutles neiu. "Mul ei tule praegu pilti ette, kus ja mis aastal, aga kui sa seda mainisid, siis... tjah." Torganud võlukepi tagataskusse, haaras ta Robini käest ja tõmbas noormehe endaga kaasa. "Näita nüüd, et sa oled huvitavam kui su vend!" esitas neidis väljakutse.

Akela lasi Robini käest lahti ja jäi tema ette seisma, silmad väljakutsuvad. "Aja mind taga! Käitu nagu surelik! Mängi elusat!" nokkis ta ja tegi paar kiiremat sammu tagurpidi nagu kutsikas, kes väga, väga mängida tahab. Ainult et tema polnud kutsikas, vaid lihtsalt üks ilus vampiir.

Tuimtuimtuimtuim, tuim! Akela vedas näo vingu ja tuli tagasi Robini juurde, et noormehe nägu oma käte vahele võtta ja seda kergelt ette-taha raputada. "Ära tule mulle ütlema, et sa oled samasugune kont nagu su kaksik!" hurjutas neiu. "Sa jätsid enne vägagi elusa mulje! Näita mulle nüüd, et sa pole mingi tuim hunnik kihvu ja küüniseid!" Iga sõna ajal jõnksutas ta slytherini pead edasi-tagasi, kulmud kortsus, aga silmis naerusäde. Acid lihtsalt ei osanud tige olla. Ja kui oligi, siis ta tappis. Aga tema iseloom tingis olukorra, et teda tigedaks ajada oli... keeruline.