The new beginning

Samara oli Darrenilt palunud enda jaoks ühe päeva, et ta saaks veidi Londonis ringi kõndida ning šopata. Pärast õnnetust ei olnud ta kusagil käinudki vaid olnud ainult Darren'i häärberis ning üritanud enda mälu tagasi saada. Ta oli natuke tutvunud võlukunstiga ning nüüd oskas ta põhilisi loitse. Oskus oli tal ju koguaeg olemas olnud, sellega harjumine oli ainult raske. Loomadega rääkimist oli neidis samuti kontrolli alla saanud, ta ei kuulnud enam neid hääli, kui ta just ei tahtnud. Ka ilmumine oli neidise jaoks selgeks saanud, nii ta Londonisse saigi.

Tütarlaps ei mäletanud endiselt midagi. Ta ei mäletanud, kuidas Huilgavas Hurtsikus oli talle terve lagi kaela varisenud ja ta oli nii kõva löögi saanud, et vajas taaskord Darren'i verd. Ilma Darrenita oleks ta surnud. Või eksinud. Darren oli olnud tol ööl seal, nad olid tülitsenud. Tüdruk ei mäletanud ega teadnud midagi. Ainsus, keda ta teadis, oli Darren ning temast ei teadnud tüdruk ka pooli asju, ka mitte seda, et too on vampiir. Rääkimata siis enda sõpradest - Samara ei mäletanud kedagi! Ta oli selles ilmas üksi ning ta oli hirmul. Ta tahtis enda vana elu tagasi. Veider, sest kuangi oli ta just tahtnud kõik unustada.

Nüüd seisiski tütarlaps ihuüksi Londoni tänavaid, vaadates enda ümber ringi. Inimesed möödusid temast, kuid keegi ei teinud välja sellest uuesti Samarast, kes ei olnud pimedusse mattunud, kes ei tarvitanud narkootikume ja kes isegi mitte ei tarbinud alkoholi. Ta jälestas seda kõike ja ta ei suutnud uskuda, et ta oli kunagi end niimodi rikkunud.
Neidis hingas sügavalt sisse ning hakkas nüüd mööda rahvast täis tänavat edasi kesklinna poole kõndima, et seal suvalisse poodi minna.
Tüdruku pikad juuksed olid kergelt lokkis, ta kandis tumerohelist maikat, musti teksaseid ning musti ketse.



ot. Teema kinni.

Samara samm oli väga aeglane, sest tegelikult ei teadnud ta, kuhu poole kesklinn jääbki, mis siis, et tegelikult oli ta terve enda elu Londonis elanud. Ta ju ei teadnud seda. Ta ei teadnud ka seda, et tema kodu asub temast umbes viieteist kilomeetri kaugusel, äärelinna lähedal. Ainult Max teadis seda, nad olid ju väga kaua parimad sõbrad olnud. Max, isegi teda Samara ei mäletanud. Ilmselt sellepärast ta tundiski enda südames jubedat igatsust, mida ta seletada ei osanud. Tühi tunne oli.

"Ai," pomises ta, masseerides enda õlga. Keegi oli temast möödunud ja teda müksanud. Järgmine müksas teda. Tüdruk vaarus ettepoole, kuid just selsamal hetkel tundis ta kedagi, kes teda toetas. Tütarlaps tõstis jahmunult enda pilgu, vaadates noormehe tumedatesse silmadesse. Need olid nii tuttavat. Nii tuttavad! Kus ta neid küll varem näinud oli..?

Tütarlapse süda hakkas väga ärevalt puperdama, kui ta kuulis noormehe sõnu. Samara! See oli ju tema nimi! Seda oli Darren talle vähemalt öelnud. See noormees siis teadis teda? Too tundus Darrenist väga erinev, justkui oleksid nad öö ja päev, kuid nii nagu Darren'i puhul, tundis Samara ka selle võõra noormehe vastu kohest usaldust. Ilmselt usaldas Sam hetkel kõiki, kes temast midagi teadsid, sest tüdruk pidi enda kohta teavet saama! Darren ei olnud eriti midagi tahtnud rääkida vaid teda ainult Sigatüükasse viia. Aga Samara ei tahtnud sinna ka nüüd minna.

Ta pööras enda pilgu enda käele, mis libahundi peos sulas ning ta tundis end veidralt. Darren'i nahk oli nii külm olnud. Darren oli öelnud, et tal on mingi haigus. Kas ka sel teisel tüübil on mingi haigus, sest tema nahk oli just väga kuum? Samara oli segaduses, kuid ometi lasi ta millegi pärast sel tüübil end juhatada.
Kui nad viimaks tagasi kohviku ette jõudsid, tõmbas tüdruk enda käe vabaks, jäädes seisma. Tavaatas ärevalt noormehe poole ning päris temalt ettevaatlikult, tahtmata endast rumalat muljet jätta: "Kes sa oled ja kuidas sa mu nime tead?"

Samara ei teinud nalja. Kuidas ta olekski saanud? Ning milline inimene üldse tegi sellise asjaga nalja? Vana Samara võib-olla tõesti, tema oleks Max'ile nii mõnegi riuka visanud, et näha, kui palju Max temast hoolib ning end seejuures hästi tunda, kuid mitte enam. Uus Samara oli tundmatuseni muutunud. Ta oli tasakaalukas ning rahulik, aga samas igatses ta võimu! Ta ei teadnud seda lihtsalt veel.

Neidis vaatas leti poole, kuid eriti ta sealt küll midagi ei tahtnud. Darren söötis teda hästi, õigemini tolle majahaldjad. Imelik oligi see, et Samara polnud kunagi Darrenit söömas näinud.
"Tass teed, palun," lausus tütarlaps jahedalt. Teda ei huvitanud see tee sugugi, aga ta uskus, et see noormees manguks seni, kuni tüdruk ikkagi telliks midagi. Pealegi oli tal kuradi külm. Miks tal koguaeg nii külm oli? Temalt küsiti, et millist teed. Samara ohkas ning kummardus ettepoole, silmad sähvimas: "Lihtsalt tass teed, palun."

Ta vajus tagasi kandadele, pöördudes seejärel tagasi Max'i poole. "Ma ei tee nalja," lausus tütarlaps vaikselt. Noormees teadis tema nime, järelikult võis ta talle rääkida ju, mis temaga juhtus. Darren oli seda talle ka rääkinud. Neidis astus noormehele lähemale, silmis hirm, kuid ta suutis seda valitseda paremini, kui ta seda kunagi üldse teinud oli. "Sa tead mu nime, järelikult sa tead ka, kes ma olen. Siis räägi mulle kõik, mida sa tead, sest ma ise ei mäleta."

Nüüd pööras ta enda pilgu tagasi leti poole ning naeratas vabandavalt müüjannale, kellega ta enne ebaviisakal toonil rääkinud oli. See ei olnud tal kavas olnud.

Samara naeratas õrnalt tee maitse üle. Maasikad. Talle meeldisid maasikad, seda ta teadis. Üldse, loodus - see meeldis talle endiselt. Ilmselt sellepärast ta loomadega rääkis ka. Tüdruk täpselt ei teadnud ju.

Viimaks järgnes ta noormehele ning võttis istet, asetades teekruusi lauale. Ta imestas, et Max ise midagi endale ei tellinud, kuid noh, polnud tema asi. Darren ei söönud ka kunagi tema juuresolekul midagi. Veidrad inimesed.
Neidis segas suhkurt enda tee sees ning ohkas rahulolematult. Ta vaatas hajameelselt kohvikus ringi, sest kartis pilku, millega see noormees teda vaatas. Ta ei vastanud ühelegi neidise küsimusele vaid päris ise aina uusi küsimusi, millele oli raske vastata.

Siiski pööras gryffindorlane enda pilgu lõpuks noormehele ning hetkel, kui ta neid silmi vaatas, oli tüdrukul tunne, et ta minestab kohe. Need olid nii imetlusväärsed. "Mul on mälukaotus," lausus ta vaikselt. "Mingi asi juhtus Hurtsikus ja seal oli Darren ja ta päästis mu. Ma ei tea, kuidas ma ellu sain jääda. Ja noh, ma olen viimasel ajal tema juures olnud. Ta on mulle üht-teist õpetanud ja üritanud meelde tuletada."

Ta langetas enda pilgu teetassile.

Tütarlaps tõstis enda pilgu auravalt ning hästi lõhnavalt teekruusile noormehele ning jälgis teda hetke. Maximilian hakkas millegi pärast väga veidralt käituma ning ükskõik, kui palju libahunt ka ei üritanud, ei jäänud see Samarale märkamatuks. Tolle käed ju värisesid! Ning millegi pärast hakkas tütarlapse süda ärevalt tukslema, justkui tahtes talle meelde tuletada, kuidas asjad tegelikult olid ning mis tunded tal Max'i vastu olid. Aga ta ei saanud sellest aru.

Viimaks kuulis tütarlaps noormehe sõnu ning tema ilme vajus lonkgu. "Asoo," pomises ta ääretult pettunult. Viimaks raputas ta aga kangekaelselt pead. "Ma ei usu sind," lausus ta järsku, kummardudes enda roheliste silmadega libahundi poole, vaadates talle otse silma. "Kui sa mind nägid... Sa hõikasid mu nime. Sa.. Sa käitusid hoopis teisiti. Ma ei usu, et sa iga enda klassiõde niimodi tervitad."

Ta naaldus tagasi tahapoole ning võttis enda jahedate käte vahele enda teekruusi, rüübates vaikselt selle sisu. Viimaks asetas ta aga teetassi tagasi lauale, tekitades seejuures õrna kolksatuse. Kohvik oli rahvast täis, kuid Sigatüükast ei olnud seal keegi pärit. Kõik nad olid mugud ning rahul enda eluga, kus ei olnud vampiire ega libahunte. Neil oli elu, kus nad ärkasid iga hommik kell kuus, läksid seitsmeks tööle, tulid töölt, valmistasid enda abikaasale head ning jäid seejärel magama. Igav ning hall rutiin, mida Samara ei oleks kunagi endale soovinud, aga ta ei olnud kunagi ka soovinud seda elu, mis tal praegu oli. Õigupoolest ei teadnud tüdruk sedagi, kui vana ta on.

"Sa jätad mulle midagi rääkimata," lausus tütarlaps sosinal, vaadates nukralt noormehele otsa, igatsus südant vallutamas. Miks ei suutnud ta mäletada? Mida Saatus temast tahtis? Miks see tüdrukuga mängis? Samara ju teadis, mida ta tahab - ta tahab kooli lõppu ning siis Max'iga siit kaugele minna ja mitte kunagi enam tagasi vaadata. Aga ta ei mäletanud seda ning keegi ei tuletanud meelde ka. "Mida? Miks?" ägestus tütarlaps. Ta lajatas lahtise peopesaga lauale, võpatades iseenda mässumeelsuse peale. Selline käitumine oli talle samuti tuttavlik. "Vabandust," pomises ta tasa.

Samara raputas vaikselt pead, kuid ta ei hakanud millegi pärast seda asja edasi ajama. Ta ei tundnud seda noormeest! Ta ei teadnud tema nimegi. Kindlasti teadis, tegelikult. Kindlasti ta tundis ka teda väga hästi ning teadis tema sügavamaid saladusi, aga miks Max valetas? Samara ei saanud sellest ning paljudest asjadest aru. Miks oli tal nii valus, kui noormees ütles, et ta kõiki enda klassiõdesid niimodi tervitab?

Ta vaatas lummunult libahundi silmadesse ning antud hetkel ei oleks ta küll mingit vahet teinud sellel, kumb neist teda rohkem lummas - Darren enda vampiiriliku võluga või Maximilian enda olemusega. Millegi pärast meeldis see noormees tüdrukule ning ta ei tahtnud mõeldagi sellele, et ta peab varsti tõesti šoppama minema. Ta ei tahtnud hilja peale jääda.
Kuid järgmisel hetkel tundis ta noormehe sooje sõrmi enda sõrmede vastas ning tütarlapse sisemust täitis tohutu õnnevoog, justkui oleks ta paradiisi lennanud. Jälle midagi nii kuradi tuttavlikku! Tütarlaps põimis enda sõrmed noormehe omadega vaheldumisi, nagu ta seda alati tegi, ning vaatas seejärel enda ja noormehe kokkuliibunud käsi.

Aeglaselt tõstis ta enda rohelised silmad tagasi noormehele. "Ma armastan sind," lausus ta sosinal järsku, täiesti mõtlematult. "Või noh, vähemalt ma tegin seda, enne õnnetust. Ma mäletan seda tunnet. Sa...Sa ei olnud minu jaoks lihtsalt klassikaaslane." Tütarlapse hääletoon värises kergelt, kuid mitte sellepärast, et ta kohe-kohe nutma hakkaks. Ta oli ärevil.

Samara naeratas endamisi, libistades noormehe sõnu kuuldes enda käe tolle sõrmede vahelt ning noogutas endamisi. "Sellest pole midagi. Ma ei mäleta niikuinii seda tunnet, seega kuidas ma saan kurb olla millegi pärast, mida ma ei mäleta?" ohkas tütarlaps optimistlikult. Aga mis siis, kui ta mälu tuleb tagasi (mida Samara tegelikult lootis, et juhtuks)? Või mis veelgi hullem - mis siis, kui ta Maximiliani taas armastama hakkab? Aga vaevalt. Uus Samara ei uskunud sellistesse tunnetesse ja tema arust oli üldse see kõik vale ja ajaraiskamine.

Tütarlapse elurõõmsad silmad muutusid järsku jäiseks. Sellise pilguga ei olnud ta varem noormeest vaadanudki. Ükskõik, vana või uus, Samarale ei meeldinud naistemehed. Ning seda ei saanud ta muuta, ükskõik, kas talle hakkab siis Javier taaskord meeldima või mitte. Ta ei saanud panna inimesi end muutma ning Max ei tahtnud ka seda.

"Nii et sa ei tea minu kohta midagi. Sa ei... Ei ole minuga, mis oleks piisavalt tähtis ja võiks mulle mu endist elu tagasi anda, jah?" päris tütarlaps taas enda jahedaks tõmbunud sõrmi ümber teetassi põimides. Kahjuks oli ka tee kruusis jahtuma hakanud. Sellele mõeldes võttis tütarlaps sidruniviilu tee seest ning hammustas seda, hoides tagasi haput ilmet, mis tema näole tekkida tahtis.

Samara noogutas tasaselt. "Ma tean juba Sookie kohta ja ma tean ka seda, et Darren on vampiir. Sookie rääkis mulle." Sellele mõeldes tekkis tüdruku ihule kananahk. Darren ei teadnud endiselt, et Samara tema väikest saladust teadis ning siiski, vaatamata kõigele, tema majas elas. Sam ei olnud veel valmis Sigatüükasse naasema ning tal ei olnud kuskile mujale minna. Oleks koht, oleks ta juba ammu läinud. Põhiliselt veetis ta selles suures häärberis oma aega koguaeg üksi, sest Darren oli kuskil ära. Samuti sai tüdruk aru, et ta segab vampiiri. Loss oli küll suur ning avastamist täis, kuid siiski tundis tütarlaps end seal üksikuna, istudes oma toas ning lugedes üht paljudest raamatutest, mis tal seal oli. Neidisel oli seal kõik olemas, kuid ometi oli midagi puudu.

Tütarlaps tõstis enda silmad tagasi noormehele ning ta neelatas raskelt. Ta tundis mingit veidrat rahulolematuse tunnet. Muidugi oli ta rahulolematu - tal ei olnud enam mälu! Aga see ei olnud kõik, asi oli ka milleski muus ning ta, kurat, ei teadnud, milles. "Kahju, et sa mind aidata ei saa," lausus neidis vaikselt ning nukralt. Ta jõi enda teetasse tühjaks ning vaatas närviliselt kotti, mis endiselt tema õlal rippus, justkui ta hakkaks kohe lahkuma. Tegelikult ta pidigi lahkuma, tal ei olnud seal midagi enam teha. Noormees ei osanud teda aidatan ing tüdruk ei tundnud teda, mis tähendas, et tal oli tõsiselt ebamugav olla. Aga ta ei tahtnud minna. Mitte veel. Just sellepäraat lasigi ta kotil enda õlalt langeda. See kukkus maha.

"Ma olin vist joodik," lausus tütarlaps viimaks vaikselt. Sookie oli küll öelnud, et ta ei olnud joodik, aga millegi pärast ei olnud tüdruk seda uskunud. Kui ta oli rusuhunnikute juures ärganud, oli tema ümber olnud palju tühje pudeleid. Narkootikume ei olnud ta leidnud, ta tõepoolest ei tõmmanud seda enam. "Ma ei suuda ette kujutada, kuidas ma sain üldse nautida joomist." Ta ei talunud alkoholi lõhnagi, maitsma ta ei hakanudki.

Samara kergitas vaikselt kulme. Miks ei tohtinud Samara inimestele rääkida, et Darren on vampiir? Miks pidi keegi üldse midagi varjama? Tütarlaps uskus, et aeg on kapist välja tulla. Kui Tema oleks vampiir, siis ta teeks nii. On aeg asjad muuta ning varjudest välja tulla. Aga siiski ta noogutas endamisi. Polnud tema asi sellest rääkida, kuid tundus, et Max oli teadnud, kes Darren on. Mida Max siis veel teadis?

Järgmised sõnad kohutasid tütarlast aga nii, et ta muutus tooni võrra valgemaks. See ei saanud tõsi olla! Ta ei saanud olla selline... monster! Ta ei saanud olla nii paheline ning rikutud. Tütarlapse käed hakkasid värisema ning viimaks surus ta need samamoodi rusikasse. "Jäin sulle vahele ja seetõttu reageerid sa nii?" päris tütarlaps noormehe käsi jõllitades. See ei olnud loogiline. "Sa jätad mulle midagi rääkimata. Mida?" päris tütarlaps sügavalt sisse hingates. Ta tõesti tahtis teada. See kõik oli talle väga tähtis, ükskõik, mis hiljem siis ka ei juhtuks.

"Saad aru, kui on midagi, siis sa pead mulle rääkima," lausus tütarlaps vaikselt, silmad kurvad. Ta ei teinud enam enda teetassist väljagi, las jahtub ära. Samara ei kuulnud isegi jutuvada, mis tekkis siis, kui mingi perekond nende kõrvallauda istus.

Samara neelatas ning vaatas kaugustesse, kui noormees järsku püsti tõusis ning nii jäiselt lihtsalt minema läks. Miks too ära läks, kui nad olid kõigest klassikaaslased? Miks too tüdruku enda mälukaotusega üksi jättis, kui tal polnud niikuinii midagi, mida tütarlapsele öelda? Miks too nii närvi oli läinud? Miks too nii veidralt reageeris? Miks?

Ning järsku valgusid tütarlapse silmad pisaraisse. Ta ei tahtnud seda! Ta ei tahtnud olla enda probleemiga üksi, kuid paratamatult oli tal tunne, et ta oli seda. Ta ei saanud ka suvalistelt mingit haletsust lunida ja ta ei tahtnudki. Aga ta teadis, et too noormees jätab talle midagi rääkimata! Miks? Mille?
Tütarlaps ohkas raskelt ning libistas enda pea lauale. Inimesed vaatasid teda juba veidralt, kuid Samara ei pannud neid tähelegi. Teda isegi ei huvitanud need inimesed. Teda ei huvitanud miski muu peale tema mälu.

Tütarlapse süda jättis löögi vahele. Ta tundis, kuidas tema huuled põlesid, kui need Max'i huulte vastas olid olnud. Ta tundis, kuidas ta õnnest õhku tõusis ning seejärel meeletult noormehe vastu liibus. Ning see tunne, millega ta noormeest suudelnud oli, oli meeletu ning võitmatu. Talle tuli meelde nende suudlus Hagridi maja juures.
Tütarlaps avas järsult enda silmad ning pööras enda pilgu selja taha. Ta haaras enda koti ning tõusis püsti, kõndides ukse poole, lisades iga hetkega sammu. Juba mõne hetke pärast jõudis ta välja. Kuradi palju inimesi! Kõik siblisid endiselt igale poole.
Ning seal ta oligi. Selle musta juuksepahmaka oleks tüdruk võinud kõikjal ära tunda. "Sa valetasid!" hüüatas tütarlaps, kui oli noormeheni jõudnud. Ta võttis tema õlast kinni ning pööras ta ümber, vaadates talle otsa.

"Miks sa valetasid? Miks sa ütlesid, et me olime kõigest klassikaaslased? Me ei olnud seda! Meie vahel oli midagi. Miks sa mulle seda ei öelnud? Miks sa ei tahtnud, et ma seda mäletaks?" päris gryffindorlane meeleheitlikult.
Ta libistas enda käe noormehe õlalt maha, surudes selle õrnalt rusikasse. Ta astus tagasi ning langetas enda pilgu. Max ei tahtnud, et tüdruk mäletaks enda tundeid, sest ta ise ei tundnud enam midagi. Nii see ilmselt oligi.

Tüdruku kahtlused said tõeks. Midagi oli kohe kindlasti. Midagi, mida noormees talle ei rääkinud ning see kas ei kõigutanud enam Max'i või siis tegi talle see nii haiget. Kas Samara oli talle millegagi haiget teinud? Oh ei.
Tütarlaps tundis, kuidas ta vaikselt nõrkema hakkab. Noormees oli taaskord talle selja pööranud ning enam ei suutnud tüdruk isegi mitte nutta. Ta ei saanud nutta, sest ta ei mäletanud täpselt, mis toimus? Aga ta mäletas enda tundeid ning nüüd tegid need talle veelgi rohkem haiget, kui enne. Max oli öelnud, et ta on naistemees. Kuidas sai tal siis üldse valus olla? Miks too midagi ei rääkinud?

"Kas sa siis aru ei saa, et see on meie uus võimalus?!" hüüdis tütarlaps noormehele järgi. Keegi kiirustas temast mööda nii, et tüdruk sai tugeva matsu enda õlga ning hääletult kiunatades haaras ta enda õlast kinni. Ta ei vaadanud aga otsajooksijale järgi vaid vaatas endiselt kaugenevat selga. "Lähme siit ära. Jätame kõik selja taha ja alustame uuesti. Lähme siit ära," palus tütarlaps tasa. Tal endal ei olnud ka enam sellist tunnet nagu tal oleks mälukaotus. Praegu oli ta seesama Samara, kes enam ei hüljanud ega varjanud enda tundeid. Ta oli julgem, kui kunagi varem ja ta oli valmis riskima. Tal oli tegelik võimalus parandada kõik enda vead ning alustada enda elu nii nagu ta koguaeg tahtnud oli. Tema plaanide hulka oli alati kuulunud Maximilian, kuid kunagi ei olnud tal olnud piisavalt julgust, et asi lõpule viia. Ta alati kartis korvi saada ning andis alla enne, kui noormees üldse midagi kosta jõudis.

Samara oli üsna kindel, et Max ei kuula teda. Et teda ilmselt ei huvitagi tütarlapse sõnad, mis Samarale endale vägagi korda läksid. Sellepärast pidigi ta veel korra riskima. Viimane suudlus ja siis ta läheb. Ta jätab siis noormehe rahule, nii rahule, et ta ei näe tüdrukut enam kunagi.
Tütarlaps jooksis taas noormehele lähemale ning järgmisel hetkel suudles ta noormeest.

Samara tundis end jälle nii nagu alati - seal oligi tema koht, Max'i kõrval. Imelik, et ta seda ka nüüd arvas, olgugi, et ta ei mäletanud, mis toimus siis, kui kogu elu oli tema jaoks peapeale pööratud. Darren'iga ei olnud tal kunagi tegelikult midagi olnud. Ta oli temaga vist ainult kolm korda suudelnud ning ka need olid olnud hetked. Samara ei mäletanud neid, seega ei olnud neid tema jaoks ka olemas. Tütarlaps ei olnud temasse kunagi armunud olnud ning üleüldse oli Darren tegelikult ohutu. Vampiir just tahtiski, et tüdruk leiaks omasuguse - sureliku, kelle kõrval vananeda.

Tütarlapse keha justkui lõtvus noormehe vastas ning viimaks ta eemaldus vastumeelselt, vaadates uuriva pilguga libahundi silmadesse. Kas Max nüüd räägib talle, mis nende vahel oli? Või üldse - mis oli? Tütarlaps ei julgenud midagi pärida. Ta ei tahtnud seda hetke ära rikkuda. Olgugi, et ta täpselt ei tundnudki seda noormeest, ütles miski tema sisemuses, et teda võib usaldada, justkui oleks miski tahtnud talle öelda, et Javier on olnud tema parim sõber nüüdseks juba ligi seitse aastat.

Aeglaselt libises tütarlapse käsi mööda Javier'i käsivart üles noormehe põsele, mida ta õrnalt enda pöidlaga silitas. Ta naeratas õrnalt, lausa õnnelikult ning viimaks liibus ta taas enda huultega libahundi huulte vastu. Nüüdseks oli suudlus juba nõudlikum. Inimesed nende ümber ei pannud neid endiselt tähele vaid kiirustasid kuskile. Samara oleks tahtnud ka kiirustada - koos Max'iga siit ära. Alatiseks.