No trolls in the dungeons today!

Vangikoopad võisid ju teistele - ei, üleüldse inimestele - kõledad ja hüljatud tunduda, kuid Akelale seal meeldis. Seal oli esiteks jahe ja teiseks hämar ja kolmandaks rahulik, kui välja arvata mõned üksikud mööduvad slytherinid, kes talle mürgiseid pilke saatsid. Suva neist. Vampiiritar oli end mugavalt istuma sättinud ühte nišši, kus kunagi oli vist seisnud raudrüü, nüüd seisid ainult putukalaibad, ning mängis tarantliga, mida ta oli suurendanud, andes sellele ohtliku välimuse. Tarantel siblis mööda tema käsi ja riideid, kuni jäi juustesse pidama, istudes seal kui gooti lolitalik top hat, et siis mõni hetk hiljem taas mööda neiu käsivart alla jalutada.

OT: Ben

Akela oli just oma käe silmade kõrgusele tõstnud, et tarantlit vaadata, kui kuulis oma nime. "Hei, Ben!" tervitas neiu slytherini särava naeratusega. Küsida, mida nooruk siin teeb, oleks väga kohatu, sest siin asus ju Slytherini puhketuba, peaks olema ilmselge, mis värk on. Selle asemel sirutas vampiiritar välja tarantliga käe. "Vaata, kelle ma siit leidsin!" teatas Acid häälega, nagu oleks ta kolmeaastane ja äsja saanud uue mänguasja. Või kutsika.

Jah, sest tavaliselt oli Akela lihtsalt väga lummav. Lapsik olla on ka vahelduse mõttes tore. "Ma tegin ta suuremaks, sest ta oli nii väike ja arvasin, et võin talle kogemata viga teha," seletas neiu tarantlit silmitsedes ning silitas siis putuka selga. Tarantel haaras vampiiritari sõrmest ning vinnas end tema teise käe peale. Muidu oleks olend kohe Acidit augustama hakanud, kuid vampiirid said üldjuhul loomadega hästi läbi - ja ka putukatega, nagu näitsik oli pikapeale selgeks saanud.

OT: Aww ^^

Noogutanud Beni sõnade peale, pööras Akela oma eri värvi silmad taas tarantlile, kes nüüd tema sõrmede külge võrku punuda üritas. "Üsnagi. Siin on huvitav," vastas neiu ja naeratas, pilk taas slytherinile pöördumas. "Siit leiab igasuguseid tegelasi - nagu näiteks see siin." Tõstnud käe kõrgele, vaatas vampiiritar uudistava pilguga ämblikku, kes oli end tema sõrme küljest niidiga alla lasknud ja kõlkus seal kui karvane suhkruvatitükk.

"Check this out." Akela toetas teise käe tarantli alla, lõhkudes nii niidi, ja tõstis putuka kõrgemale. Fokusseerinud oma eri värvi silmade pilgu ämblikule, tegi neiu näo, nagu keskenduks pingsalt. See näitemäng polnud muidugi vajalik, kuid efekti andmiseks... Tarantel tõusis kahele tagumisele jalale ja hakkas valssi tantsima, esimesed jalad nähtamatul partneril ümbert hoidmas ja neli ülejäänud jalga lihtsalt kõrval. Teinud paar pööret, kummardas putukas ning hüppas siis vampiiritari käelt Beni õlale.

"Hehee..." tegi Akela kavalat naeru ja sirutas siis käe, kuhu tarantel hüppas. "I'm a natural," vastas ta kergelt muiates. Nah, you're a vampire. Benilt pilku pööramata pani neiu tarantli jalakõverdusi ja seejärel plaksuga kükke tegema. Kui ämblik taas neiu haraliaetud sõrmede külge omale võrku kuduma hakkas, küsis vampiiritar: "Mis imelikul põhjusel sa mu nime tead?" ja lisas kohe uue küsimuse: "Ja kui sa mu nime tead, tead ka, et ma olen gryffindor - miks sa minuga rääkima tulid?" Acidi hääl oli uudishimulik ja kübetki mitte väljakutsuv või pahane, nagu arvata võiks.

Akela naeratas. "Kes siis teab?" küsis ta kulme kergitades. Ämblik neiu käel jätkas oma võrgukudumisega, kuid Acid peaaegu ei tundnudki seda. Selle asemel tajus ta, et tema selja taga niššis on nurgas auk, kustkaudu ilmselt ka see tarantel siia saanud oli, ja väga vaikselt kuulis vampiiritar madude sisinat. "Ma kujutan ette su kompanjonide pahameelt, kui nad kuuleksid, et sa dorkieidega lobisedes oma aega raiskad," nokkis näitsik, kutsudes kõnelemise ajal ühte madu, eri värvi silmad Benil. Tore jah, et ta loomadega päris normaalselt läbi sai. Igasugust nalja saab teha.

Akela kergitas kulme. "Mis temaga siis juhtus?" tegi ta näo, nagu oleks eilne. Mõnikord võib kõige värskemat klatši kuulata ikka algallikast, mitte viienda vahendaja käest... Kuigi neiu aimas... Toetanud käe, mis tarantlit ja tema väga tihedat võrku ei toetanud, selja taha, nõjatus vampiiritar tahapoole, selg vastu seina.

"Ah jaa." Akela kortsutas kulme. "See väike hunnik ülbust." Ta mäletas küll - too päev, kui ta Davidi ja Julie ühisele sünnipäevale läinud oli, Danieli ja Davidi kakluse ära hoidis ja siis see väike junn Danielile pähe ropsida otsustas... ja ta poisile kaetuse peale pani. "Ta oli selle ära teeninud." Tarantel sai võrgu valmis ja vudis mööda vampiiritari käsivart alla, et siis oma teed minna. Acidi eri värvi silmad uurisid võrku uudistavalt, kuid tema hääl oli jahe. "Sellised kutsikad tuleks puuri panna, mitte lasta neil vabaduses joosta."

Akela pigistas sõrmed rusikasse, nii et võrk üheks kleepuvaks massiks muutus. "Ma talle veel õpetan..." sisistas neiu, silmad vidukil. Vaid paljas mõte sellest idioodist ajas tal sita keema. Kui aga kutsutud madu end sisisedes ümber tema maha toetatud käsivarre keeras, lahtus vampiiri viha hetkega. Madu on teadagi väga slytherinlik olend, kuid ta sai ka nendega hästi läbi - osaliselt selle tõttu, et ka maod jahedat armastasid. Üldjuhul. Tõstnud ussiga käe, puudutas Acid sõrmega roomaja pead, silmis mahe pilk. "Aga noh, ega's kõik saagi mingid intelligentsuse tipud olla."