Mõni kohe otsib jamasid

Ja mõnda otsivad jamad. Kalin kakerdas täiskuuööl keelatud metsas ringi. Oii, ta oli veider. Veider ja loll. Kes teab, mis tal viga oli. Fakt oli see, et Kalin kakerdas ilma suurema põhjuseta Keelatud Metsas ööl, mil taevas säras suur ümmargune kuu ja kõigil oli rangelt keelatud metsas luusida. Kalinil oli seevastu ilmselt igav või midagi. Pealegi oli ta pea igasugu vampiiriputru täis ja libahundid ei tulnud kohe üldse meelde.

OT: Josh

Kalin kõndis rahumeelselt edasi, aina sügavamale, kuni ta märkas enda ees üht madu libisemas. Roomajale järgnedes ei pannud kutt tähele, kui talle ühel hetkel mingi oks vastu nägu lendas ja põsele kriimu tõmbas. Tore lugu küll. Kalin peatus ja otsis välja oma võlukepi, katsudes samal ajal oma põske. Kriim koguni veritses. Einoo muidugi, ikka satub tema mingisuguste selliste puude või põõsaste otsa, kes teda rünnata tahavad. Mis ta näeb välja nagu puuraidur või? Kalin parandas võlukunstiga selle väikese haava nii, et armigi ei jäänud ja otsis siis pilguga madu, aga too oli juba lootusetult kadunud.

OT: Np, kallis.

Kalin hakkas juba edasi astuma, kui ta üsna pehmet matsatust enda selja taga kuulis. Aeglaselt pööras kutt ümber. Libahunt? Tegelt? Kuradi kurat. Oii, nüüd tahaks loomade keelt osata. Kalinile meenus Sebastiani lugu libahundist ja sellest, et ta oleks surnud, kui Robinit poleks kohale ilmunud. Ühe hundi maha võtmiseks läheb kahte vampiiri vaja? Nice. "Tore kutsu," püüdis Kalin looma meelitada. Kui ta on libahunt, siis ta peab ju mingil hetkel inimene olema. Kurat, miks ta tähele ei pannud õigetes tundides.

Kalin neelatas. Libahundid ja vampiirid on ju igavesed vaenlased. Woohoo, arvake kes haiseb nagu vampiir. Kal astus sammu tagasi. "Heei, ole nüüd tubli eks. Sa ei taha mind süüa. Ega muundada. Ma olen liiga väike," esimest korda elus tänas Kalin oma kasvu. "Ja muundamist ei elaks ma ilmselt üle," seletas Kalin. "Kas te libahundid pole mitte inimeste kaitsjad või midagi?" küsis kutt. Ta astus järgmise sammu tagasi. Kiireid liigutusi ei maksa teha. Kas see loom üldse mõistab teda? "Sa ilmselt ei saa arugi mis ma räägin sulle ja ma räägin siin iseendaga nagu mõni idioot," pomises Kal rohkem omaette ja viis pilgu hundi hammastele. Hea, et võlukepp käes oli.

Mõjus! Mida iganes Kalin ka ei öelnud, see mõjus. "Vahva," muigas kutt kergelt. "Näed, sa oskad täitsa nunnu ka olla kui sa ainult tahad," sõnas kutt. Tõsiselt, mine tee või pai. Aga Kalinil olid need hambad veel liiga elavalt silme ees ja ta parem ei astunud hundile lähemale. "Ma ei tee sulle halba ja sina ei tee mulle halba ja unustame ära, et ma ilmselt haisen sinu jaoks vampiiri järele," seletas Kal edasi. Äkki hunt ikka sai aru, mis ta räägib. Deem, see loom oli nii armas, et raske oli meeles hoida neid teravaid hambaid. Kalin langetas käe, milles ta võlukeppi hoidis. "Teeks nüüd nii, et mina lähen ära ja sina lähed oma teed mööda," arvas Kal. Ta taganes veel paar sammu.

Mis ta nüüd valesti ütles? "No kuule. Ole semu nüüd," anus Kalin ja taganes taas, koperdades juurika otsa ja lennates selili. Võlukepi suutis ta ka käest pillata. Kuradi tore küll. Ainult tema leidis kännu või juurika mille otsa komistada just siis kui olukord oli eluohtlik. "Ära nüüd jama. Tubli kutsu," pomises Kalin, häälde tekkimas hirmunoot. Oma parema käega kobas ta ümbrust, et võlukepp kätte saada.

OT: Ja tapan su lambist ära? Eii Pealegi mul on põhjust vaja. Ei ründa sina mind ei ründa mina sind.

Kalin kobas edasi ja sai kätte mingi oksa, mis meenutas võlukeppi. Ta haaras selle kätte ja sihtis libahunti. Aaah, räige feil, see oli mingi mädand oks. Kalin virutas oksa eemale ja sai nüüd oma võlukepi kätte. Sellega libahunti sihtides tõusis Kalin jalgele ja hoidis pilku ainiti loomal.

OT: Ma üldiselt pean end toredaks inimeseks jah.

Kalin saatis libahundile sidumisloitsu kaela, mis hundi nööridega kinni sidus. millega ta ei arvestanud, oli see, et ta ise oli libahundi all ju. Ja nüüd looma alt välja vingerdada oli äärmiselt raske.

Kalin oigas valust, kui hunt ta peal rabeles. Aiiaaa. Palju see loom kaalus? Tonn? Kui hunt viimaks end Kalini pealt maha keeras hingas kutt värsket õhku oma kopsudesse. Ta ajas end aeglaselt püsti ja tahtis ära minna, aga siis lõpetas hundu rabelemise ja Kalin jäi paigale. Ta heitis pilgu oma katkisele varukale. Nii napilt ja ta oleks hammustada saanud. Kal silmitses nüüd hoolega looma. "Heei," pomises ta. "Nüüd polegi enam nii hirmus, mis?" uuris kutt. Täiesti lõpp. See loom tahtis ta ära süüa ja Kalil polnud südant, et hundile viga teha.

Kalin ohkas. "Sa oled lootusetu, tead seda?" küsis kutt. "Paneks sulle õige nime," muigas kutt. "Kuidas oleks Pontu?" pakkus Kal ja istus kännule hundi juurde. Huvitav, kas ta tõesti ei saanud neist köidikutest lahti.

"Nii palju siis sõprusest," pomises Kalin. "Ma pean nüüd minema. Nägudeni. Või siiski parem mitte," pomises kutt. Ta oli veendunud, et ta omaette räägib. Kiiresti hakkas kutt koolipoole tagasi tõttama, aga metsas oli pime ja tee oli pikk.

Kalin oli selle ajaga metsast välja jõudmas. Kui ta tihedate puude vahelt välja astus, märkas kutt, et juba oli saabumas koidik. Kalin seisatas metsaserval ja vaatas tagasi. Hundist polnud jälgegi. Lausa kahju. Noormees suunas end taas koolimaja poole ja astus nüüd lossile aeglaselt lähemale. Ta uskus, et isegi kui loom teda jälitaks, ei väljuks ta metsast. Ning koolimajja Kalinil kiiret polnud. Ta viis pilgu oma lõhki rebitud varukale. Vahva noh. Kal sihtis seda võlukepiga ja parandas oma varuka ära.

Kalin võpatas, kui oma selja tagant häält kuulis. "Eeh, pole und ja ma pean patrullima," lausus Kalin. Ta silmitses Maxi. Kust kutt ilmunud oli? "Miks sa ei maga? Ja mida sa teed siin üldse?" küsis Kalin kahtlustavalt. Poleks tore, kui Max teda keelatud metsast tulemas nägi. Ega Kal ei osanud ju libahunti ja Maxi kokku viia. Üldse kujutas ta ette, et see libahunt elabki koguaeg metsas.