Don't jump!

Vaikus. Piiritu vaikus. Nii vaikne, et Akela kõrv tabas ära lindude häälitsused taamal paistvate mägede kohal. Neiu kuulatas, eristades kolme eri linnuliiki. Ilm oli ka mõnus - ei mingit päikest, ainult helehallid pilved. Mõtlikult ronis vampiiritar kivist rinnatisele, mis teda vabalangemisest eraldas, ja seadis end tasakaalu. Kui ta ka sealt alla kukuks, ei juhtuks ilmselt eriti midagi hullu. Väike krõks siin või seal - ta oli hullematki läbi elanud.

OT: Jean-Paul, ma cherié~

Mingil teadmata põhjusel oli Jean-Paul suuna lõunatorni võtnud ning sinna jõudes, jäi ta hetkeks seisma, et uurida, ega kedagi seal ees ei ole. Aga oli. Üks neiu, kellel oli vist plaanis enesetappu teha. Kutt kortsutas kulmu ning paari sekundi pärast oli ta tüdruku juures, käsi über tema piha ja tõstis ta sealt alla. Mingi hullumeelne. "Olgu su elu nii sitt, kui tahes, enesetapp ei ole õige valik," lausus prantslane ükskõikse häälega, uurides siis pisut neiut. Gryffindorlane. Too Akila või Akola või Akela või mis iganes ta nimi ka ei olnud.

Akela kuulis samme juba kaugelt, kuid ei viitsinud reageerida. Alles siis, kui kellegi käsi ümber tema piha ilmus, lasi neiu kuuldavale vaikse "Uih'i" ning turtsatas, kuulnud sõnu, mille lausujaks oli - nagu tema peakallutus kinnitas - Jean-Paul, see prantsuse verd noormees, kes Ravenclaw's käis. Vampiiritar naeratas rõõmsalt. "Ma ei üritanudki enesetappu," vastas ta lustlikult. "Ma nautisin vaadet! Aga see rinnatis jäi ette..." Indeed.

Jean-Paul eemaldas oma käe tüdruku piha ümbert ning kergitas siis tema vastuse peale kulmu. Ei plaaninudki enesetappu? Siis oli lihtsalt hullumeelne.. "Ja sellepärast pidid sa selle peale ronima?" küsis noormees. "Aga kui sa oleksid sealt alla kukkunud? Lend ei oleks just eriti lühike olnud." Kutt vaatas korra aknast alla. Mnjaa, päris pikk maa sinnani oli küll.

Akela naeratas. "Siis tuleks mind kühvliga kokku kraapida, aga keda see ikka kõigutab," vastas neiu ja naeris oma helisevat naeru. "Ma teen ainult nalja. Mulle meeldib kõrgel olla ja tasakaaluprobleeme pole ka siiani olnud." Nii armas, et muretseb. Niuniu, kõik olid tema jaoks armsad. Rahulikul ilmel hüppas vampiiritar rinnatisele ja heitis jalad üle serva, hakates neid kõlgutama. "Aga aitäh, et muretsesid. See oli sinust väga kena," sõnas Acid siis üle õla kiigates.

Jean-Paul pööritas selle peale ainult silmi. Kedagi kindlasti kõigutab. Tegemist oli kena tsikiga, kellegil hakkaks raudselt kahju. Nähes, et tüdruk jälle sinna istub, tiris kutt ta taaskord sealt ära. "Teeme siiski nii, et vähemalt nii kaua, kuni mina siin olen, sa nii ohtlikult lähedale kukkumisele ei lähe," lausus ta põhjenduseks. Tal hakkas juba endal kõhe tüdrukut seal niiviisi näha. Need kivirinnatised olid sinna ikka põhjusega pandud.

"Ooi-ooi!" tegi Akela pahandavat häält, kui ta jälle rinnatiselt ära tõmmati. "Sa ei peaks minu pärast nii väga põdema, aga olgu, teeme nii. Äss diil," sõnas neiu lõpuks ja nõjatus vastu rinnatist, näol tema tavapärane naeratus. Yeah, vampiiri ilu on reetlik. Nagu nendel lihasööjataimedel - väljast ilusad ja värvilised, seest aga põhjani mädad ning kurjust täis. Noh, ta just mingi kurjust täis koletis polnud - need ajad olid möödas -, aga kui ta tigedaks ajada... Teemavahetus. "Mis sina siin teed?" küsis Acid nüüd soravas prantsuse keeles. "Tulid vaadet nautima või värsket õhku hingama või lööd niisama aega surnuks?" Oo jaa, ta oli Prantsuse õukonnas elanud ja seal oma prrrrantsuse keele täiuslikkuseni lihvinud, omandades isegi Lorraine'i piirkonnale omapärase aktsendi... mida ei räägitud enam palju.

Ega ta ei põdenudki. Nagu ennem öeldud - tal hakkas lihtsalt kõhe. Jean-Paul oli igatahes rahul, kui Akela siiski enam sinna ronida ei otsustanud, mis tähendas, et ta enam teda ära tirima ei pidanud. Kui kutt aga läinud on, võib neidis teha mida aga hing ihaldab. Kuuldes aga prantsuse keelt, tuli noorukile täiesti tahtmatult naeratus näole. Seda emotsiooni ei olnud kaua aega nähtud! "Pigem see viimane varjant," vastas JP, samuti prantsuse keeles. Ta vaatas veidike arupidavalt gryffindorlast. Too ei näinud väga prantslane välja ja tema inglise keeles ei olnud aksenti tundagi. Ometigi oli ravenclawlase emakeel tüdruku jaoks nagu enda oma. "Kust sa prantsuse keelt õppisid?" küsis Jean, seekord jälle inglise keeles.

"Praktika emamaal," vastas Akela rahulikult inglise keeles. Sest nii see tegelikult oligi. "Elasin mõnda aega Prantsusmaal ja mul on keelevaistu." Polüglott ta enam ei olnud, sest polüglotid ei oskaks nii palju vanu keeli. Kaks tuhat ja peale aastat on väga piisav aeg keelte õppimiseks, kui need iseenesest külge jäävad. Kuulnud Jean-Pauli vastust, naeratas neiu taas rõõmsalt. "Aga mis sa sest ajast tapad, kui seda niigi vähe on?" küsis vampiiritar siis taas jonnakalt prantsuse keelt kõneldes. Talle meeldis see r-i põristamine ja üleüldse keele mõnus kõla.

"Ahsoo," sõnas Jean-Paul selle peale. Nojah, eks seal elades saab keele selgeks küll. Eriti veel kui tol inimesel hea keelevaist on, nagu Akela enda kohta ütles. Samas, väga vähe ta seal küll elada ei saanud, kui keel nii hästi suus on. Nii mõnigi aasta. JP ise oli puhas prantslane, nii et tema vanemadki rääkisid selles keeles peale Inglismaale kolimist. Nii palju siis kohaliku keele äraõppimisest. Kuuldes, et gryffindorlane taas prantsuse keeles kõneles, muigas kutt kergelt. Kui ta tahab prantsuse keelt, siis ta selle ka saab! "Kui vähe seda ikka on, vahepeal on pigem tunne, nagu oleks seda ülearugi," vastas ta, samas keeles, mis neidis.

"Ma mõistan..." tegi Akela arusaaja nägu. "Ja sellepärast käidki ja lööd aega surnuks, sest seda on ülearu?" küsis neiu kulme kergitades. Paras mõistukõne küll. "Võib-olla pole teistel samamoodi ja sa võid nende ajavaru kogemata kõrvaldada?" Ta naeris lustlikult, paljastades rea valgeid hambaid. "Kui aega on vähe, saab ju alati ajakeerajat kasutada, et tegemata ülesanded ära teha," pakkus neiu siis variandi.

"Ilmselt," vastas Jean-Paul Akela esimesele küsimusele. Tegelikult ei teadnud ta isegi, miks ta lõunatorni tuli. Lihtsalt.. juhuslikult. Ja õigel ajal. Sai takistada ühel hullumeelsel alla lendamast. Olgu see siis olnud vabatahtlikult või mitte. Tüdruk uteise küsimuse peale, kergitas nooruk kulmu. "Kas ma raiskan su aega?" küsis ta selle peale. Jäi nagu selline mulje. Kuidas muudmoodi ta ikka teiste aega niiöelda kõrvaldab. "Juhuslikult minul ei ole sellist asja," mainis prantslane ajakeeraja kohta.

"Ehei! Ära saa minust valesti aru!" Akelal oli nägu kogu aeg naerul. Ta raputas pead. "Sa ei raiska mu aega," lausus neiu ja laiutas käsi. "Mul on aega maa ja ilm!" Ta naeris taas vaikselt. Räägi veel ülemeelikult rõõmsatest inimestest - ee, vampiiridest.

Akela oli tõepoolest kuidagi eriti rõõmsameelne pidevalt. See oli kohati lausa.. hirmus. Nagu oleksid positiivsustorud katki ja neid voolab üleliia. "Olgu peale," sõnas Jean-Paul pisut kahtlevalt ning vaatas siis aknast välja.

Akela silmitses Jean-Pauli tükk aega vaikides, eri värvi silmad uudishimulikud. Ta teadis väga hästi, et tema pöörasus võis nii mõnegi ära hirmutada, ja tundus, et just sellele teele nooruk kalduski. "Räägi mulle endast," palus neiu siis, korrutades endale mõttes, et ta maha rahuneks ja nii hüperaktiivne ei oleks, sest muidu ajab ta ravenclaw' tõesti minema... "Näiteks oma lapsepõlvest."

Jean-Paul tundis Akela silmi endal, kuid tema pilk püsis järjekindlalt väljas, kuni tüdruk ka rääkida otsustas. Ta kergitas ühte oma kulmu, nagu ta seda kuidagi eriti tihti tegi. "Mu lapsepõlvest ei ole midagi rääkida," lausus ta. Tõesti, mida sealt öelda on? Elas Prantsusmaal ja oli rõõmus poisike, kuni nende mõis maha põles. Jee.

"Palun?" tegi Akela kutsikanägu. "Sa sündisid - ja edasi? Sellele ei järgnenud ju eetrivaikus - või järgnes?" ärgitas ta noormeest rääkima. "Ma tahaks väga kuulda..." Sest tema enda lapsepõlvest oli nii kohutavalt palju aega möödas, et ta ei suutnud esimese hooga midagi meenutadagi. Pikemaajalise ajuragina järel tuli kõik meelde, aga mitte kohe.

Jean-Paul vaatas hetkeks mõtlikult Akelat. Miks teda see nii väga huvitas? "Noh, nagu sa arvata võid, sündisin ma Prantsusmaal," vastas nooruk õlgu kehitades. "Elasin seal koos oma vanemate ja õe ja vennaga ning siis kolisime Inglismaale." Mida muud veel rääkida? Mitte midagi põhimõtteliselt.

Niu. Akela oligi uudishimulik. Ta võis ju vampiir olla, aga ta oli liiga elav, et käituda nagu Sebastian või Robin või Darren või... kes iganes. Miks peaks ta kõigile nina alla hõõruma, kui igav elu on, sest tema on juba surnuga võrdväärne? Pigem olla närvidelekäivalt elus kui nurgas vahtiv surnu. "Ahaa..." tegi neiu kergelt pead noogutades. Tundub, et Jean-Paul kaldus sinna teise kategooriasse - väljast elav, aga seest surnud...

Väljast Jean-Paul ka nagu väga elav ei olnud. Välja arvatud see osa, et ta räägib, kõnnib ja teeb muidu asju, mida elus inimesed teevad. Üldjuhul on tal alati pisut nagu tülpinud nägu peas. Nagu ei huvitaks maailm teda üldse. Ega tegelikult väga ei huvitanudki. Või samas, mõni asi ikka huvitas. Kui Akela rohkem midagi ei küsinud, mõtles prantslane, et äkki on nüüd tema kord samaga vastata. "Kas sa räägid mulle ka oma lapsepõlvest?" küsis ta, silmi neidisel hoides.

Ja vaadake nüüd valede meistrit in action... Ta ei hakka ju ometi Rooma impeeriumist rääkima... "Ma olen Itaalias sündinud, aga veetsin oma lapsepõlve vanematega ringi reisides ja pidevalt kolides," jutustas neiu. "Sattusime pidevalt kohtadesse, kus parajasti midagi toimus - näiteks siis, kui Pariisi kolisime, toimusid seal rahutused, või Saksamaal plahvatas autopomm meie korteri akende all." Suurem osa oli puhas vale - kuigi Itaalia aladel oli ta tõesti sündinud... lihtsalt enne inimeste ajaarvamise algust, ja Pariisis oli olnud lahing, millest ta ka ise osa võttis. Nii et... Vampiir turtsatas. "Paistab, et mu perel on pahandustemagnet sees."

Jean-Paul kuulas Akela juttu pisikese imestusega. Aatomipommi kohta, kergitas ta aga kulmu. Tal plahvatas see korteri akende all ja ta oli elus.. Kas see mitte kogu linna ära ei hävita? See kõlas veidi kahtlaselt. Aga noh, ta ei hakanud küsima ka. "Päris kirjuline elu sul siis olnud," muigas nooruk kergelt.

OT: ma kirjutasin autopomm, mitte aatomipomm XD

Akela naeratas. "Võib ka nii öelda. Vähemalt jätkub põnevust kauemaks," lausus neiu lustlikult. "Ja siiani oleme igasugustest situatsioonidest tervelt välja tulnud..." Mis ei anna õigustust tornirinnatisele ronida ja "vaadet imetleda", aga okei.

Ot: Aa xD Mõtlesingi, et pisut veider on. A ma ei viitsi editida.

Eks tal on ilmselt hea õnn. Praegu ka ju - poleks Jean-Pauli tulnud, oleks ta täiesti suurel võimalusel praguseks all kas kutu või teadvuse kaotanud. Ta toetas end vastu kivirinnatist ja vaatas taaskord välja. Ilmselgelt ei olnud ta just kuigi suur jutumees.

OT: ma ei oska siia ausalt midagi vastata... : /