Mäller

Samaral polnud tegelikult õrna aimugi, kuidas ta oli Dean'i metsa jõudnud. Ta alles taasavastas enda jaoks loitse ning ilmumist. Need olid tal küll peaaegu selgeks saadud, kuid siiski juhtus vahel apsakaid, nagu näiteks praegu. Vähemalt ilmus ta sinna metsa ühes tükis, mitte mitmes.

"Neetud," pomises ta endamisi, tõmmates enda kampsuni hõlmu rohkem enda paljaste käsivarte ümber. Ka Darren'i häärberis (seal ta hetkel elas) oli koguaeg külm, kuid päris talvetuul seal läbi ei lõiganud.
Tütarlaps vaatas enda ümber ringi. Kõikjal oli pilkane pimedus ning tume mets. "Lumos," pomises neidis, kui oli enda võlukepi välja õtnud. Ta valgustas metsa enda ümber ning oli juba valmis uuesti ilmuma.



ot. Kalin.

Kalin tatsas ka seal metsas. Looduslaps, nagu ta viimasel ajal oli. Pidevalt leidis Kalin end metsast jalutamast. Ju sai ta seal rahu. Deani mets oli vähe ohutum, kui Keelatud Mets. Ühtäkki märkas kutt kellegi võlukepikest helendamas. Vahva. Mingi lammas on siia oma valgusega tulnud. Kalin kortsutas kulme ja sammas lähemale. Samara. Wow. Kutt polnud tüdrukut teab mis ajast näinud. "Hei," pomises Kalin neidu tervitades.

Samara võpatas kergelt, kui kellegi täiesti tundmatut häält endaga kõnelemas kuulis. Ta langetas enda võlukepi, sest tegelikult ei olnud tal tahtmist noormeest silmist pimedaks teha.
Nüüd vaataski ta noormehe poole ning ta võpatas selle ees, mida ta nägi. See tüüp oli nii tuttav. Nii kuradi tuttav. Kas too oli ka osa neidise mienvikust või olid tütarlapsel tekkinud paranoiad iga suvalise kohta, kes tema teele ette jäi?

"Tere, jah," lausus ta noormehe tervituse peale. Ta ei mäletanudki, et on noormehele vabanduse võlgu selle eest, et ta lendluudpalli väljakul toda solvanud oli. Sebastiani ees olita jõudnud vabandada, aga mitte Kalini ees. Ja nüüd oli liiga hilja.

"Midagi õelat ei lendagi seekord mu pihta?" imestas Kal. Tegelikult tahtis ta oma suhted Samaraga ära siluda. Pärast Lucy'ga suhtlema hakkamist oli ta vähe paremini dorkidesse suhtuma hakanud. Samas, Samara oli ju mingi homofoob ja sellised olid üldjuhul kaotatud lootused juba.

Samara vaatas üllatunud ilmega slytherinlase poole, tundes end aina kimbatuses olevat. Tegelikult oli ta juba harjunud, et ta tee peal mõne koolikaaslasega kokku põrkab ning need kuidagi veidralt käituvad, arvates, et tegu on Samaraga, kes ta oli enne ning teadmata, et Samara ei mäleta nende nimegi.
Ning nüüdki vaatas tütarlaps Kalin'ile mõistmatult otsa. "Vabandust?" küsis tütarlaps. Kas ta peaks noormehele kohe välja ütlema, et tal on mälukaotus? Parem mitte. Mida rohkem Kalin räägib, seda suurem on tõenäosus, et tüdruku mälu taastub. Seda Samju tahtiski, eks? "Kas peaks lendama?" päris ta. Tema toon ei olnud terav vaid uudishimulik. Ta tõesti tahtis rohikem teada saada!

Kalin kortsutas oma kulme. No mida iganes Samara ka ei üritanud, see ei õnnestunud tal. Kutt turtsatas. "Lendamise tunnis olid küll krõbedate sõnadega, üllatav, et enam pole," mainis Kalin. Samara käitus veidralt. "Mida sa siin teed üldse?" uuris koolivanem.