A recipe for comfort

Lucy kõndis veel viimaseid treppe Lõunatornini - tee polnud üldse pikk olnud. Nad olid terve tee jutustanud ja naernud. Prefekt oli nõudnud, et teised trepi keskel tema märguannet ootaksid. Ta jooksis siis ise üles koos korviga ning võttis välja nüüd enda võlukepi (kohe kui ta oli korvi maha pannud). Prefekt võttis siis korvist välja väikese riisipakikese ning puistas selle torni keskele maha. Ta kaotas paki ümbrise ja moondas siis riisihunniku muruseemneteks ja pani need ülikiirusel kasvama - seda muru kasvu kiirendamise loitsu olid ta vanemad pidanud korduvalt kasutama, kui väike Lucy oli midagi aias põlema pannud ja kõik muru jälle lootusetult ära kärsatanud. Kui muru oli soovitud pikkusega lõpetas ta loitsu ja võttis korvist välja veel ühe suure punase-kuldse piknikulina ja laotas selle muru peale laiali. Ta tõstis siis korvi linale ja hõikas treppidest alla "Nonii! Võite nüüd üles tulla!"

Venus oli kogu tee Lucy käsivarrest hoidnud, lobisenud, naernud ja venda sarkastiliste märkustega kostitanud, nagu tal kombeks oli. Kui Lucy neil oodata käskis, jäi tüdruk kuulekalt trepijalamile, põnevil, mida prefekt teha kavatseb. Kuulnud kutset, kihutas Jessica õhinal mööda astmeid üles ja peatus järsult, nähes muru. "Uwaaaaaah! See on lahe!" hüüatas piiga, rohelised silmad säramas. Torni tipus oli nende oma väike muruplats!

Daniel pööritas Venuse sarkasmi peale igakord silmi või ähvardas teda kõdistada, kui ta järgi ei jäta. Siis ootasid nad mil Lucy nad üles kutsub ja kui Venus üles kihutas, järgnes Dan neidisele rahulikus tempos. Üles jõudes muigas Dan kavalalt. "No küll sa oled meil osav," naeris kutt.

Lucy naeratas laialt, kui tüdruku reaktsiooni nägi. Danieli kommentaari peale ta muigas "Kas see pidi sarkasm olema, härra Murray?" Tegemist polnud just kõige keerulisema võlukunstiga. Pigem lihtsalt... ebatavalisega. "Igatahes... kas hakkame sööma?" osutas ta korvi poole. Temal oli küll kõht igatahes tühi - ta polnud ju hommikusöögile jõudnudki.

Venus noogutas innukalt. "Jaa! Mida me veel ootame!" Tüdruk lausa kibeles sööma - eriti kui ta polnud eelmisest õhtust saati midagi söönud. Arvata on, et ta ei suutnud mitte ampsugi hinge taha saada, kui põdes selle kokkusaamise pärast. Nii et... Urjeh, kõht oli nii tühi...

"Pidi," muigas Dan. Ta võttis murul istet. Ega see suur võlukunst polnud jaa. "Mis meil siin siis on?" küsis Daniel ja vaatas taas korvi. Ega tüdrukud ainukesed näljased polnud. Ja söömise koha pealt olid Venus ja Daniel nii sarnased, kui veel olla said. Mõlemad sõid nagu karud, aga näha polnud seda nende kehade puhul kuskilt. Kodus läksid nad tihti söögilauas viimase tüki pärast kaklema.

Luce istus siis lina peale ja hakkas asju korvist välja laduma - ega ta isegi ei teadnud, mis seal kõik sees võisid olla. Välja tuli karp kanakoibadega, karpides salateid, hunnik igasuguseid liha - ja juustupirukaid, veel oli korvis erinevaid puuvilju ja võileibu. Veel oli seal suur pudel mahlaga. Tundus tõesti, nagu oleks korv põhjatu. Lõpuks sai siiski korv tühjaks. "Hakkame sööma?"

"Hell yeah!" Venus tõmbas kanakoibade karbil kaane pealt ning võttis ühe koiva, mida asus kohe sööma. MMM!!!! Söök! Söök, võrratu söök, meid rahutuks muudab... Vaadake nüüd õgardit - ei, õgardeid - hoos.

Daniel asus samuti kanakoibade kallale. Deem, need olid head. Lucy valis ikka head toitu neile. Ühe käega hoidis kutt kanakoiba ja sõi seda, teisega kallas omale mahla. Just nii suur nälg tal hetkel oli.

Lucy naeris, nähes Murraysid sööki ründamas. Ta ise võttis korvist välja veel taldrikud ja söögiriistad ja tõstis endale natuke salatit ja võttis ühe kanakoiva. Siis hakkas ta sööma. MMmmmmm majahaldjad tegid ikka head sööki. "Mm... rääkige midagi huvitavat." ütles Luce mõne aja pärast. Ega nad siia ju ainult sööma ka ei tulnud. "Dan, millal sa mulle asendaja leiad?" küsis Luce muiates, ja võttis ampsu ühest kurgivõileivast. Lucy oli katsetele läinud pealt vaatama, kuid selle aasta ajajaks pürgijad olid nii kohutavad olnud, peale kahe, et ta otsustas ise samuti proovida. Jaa... tema üllatuseks sai sisse. Masendav (not).

Venus neelas kanatüki alla ja kortsutas kulme. "Mis asendajast sa räägid, Lucy? Sul pole mingit asendajat vaja..." arvas tüdruk ning hammustas koivast uue suutäie. Lucy oli ajajaks saanud - jehuu! - ja tema suur venna samuti tõrjujaks, nagu ta ise, la la la! Tõrjuja koht oli lahe. Megalt lahe. Parim oli minna mängima pahas tujus, siis olid tema löögid klommide pihta kõige tugevamad. Oo jaa, Jessica oli kohutavalt uhke, et esiteks ta Gryffindori eest mängida sai ja teiseks tema vend võistkonna kapten oli. Ja Lucy ka nende maja eest väljas oli.

"Jah, Luce, sulle ma küll mingit asendajat ei otsi," naeris Dan. "Üldsegi, pean ma selle kapteni värgiga alles harjuma," lisas kutt uut kanakoiba võttes. Kui siin maailmas üldse oli midagi, mida Daniel kirglikult ja ainiti armastas ja mida ta eal ei petaks, siis see oli söömine. Sest süüa võis see kutt lõputult.

Lucy pööritas silmi, väikse naeratusega näol. Mitte, et lendluupalli mängimine just tema suurim unistus olnud oleks, aga see oli tegelikult päris tore ajaviide. Pealegi oli selleaastane meeskond päris hea. "No ju ma üritan siis enda kurva saatusega leppida" ohkas ta, naeratades, et keegi ei arvaks, et ta seda tõsiselt mõtles. Lucy võttis ampsu enda salatist ja vaatas Murraysid. Veider kui sarnased, samas erinevad nad olid.

"Su saatus on kurb vaid siis, kui sa selle kurvaks teed," filosofeeris Venus, viibutades juba puhtaksnäritud kanakonti. Jah, Danieliga suutis nende peres vaid tema mõõtu võtta - ema "hoidis taljet" ja isa eelistas kümmet väikest einet kolmele suurele. Mitte et ta ise nii väga kolme einega piirduks. Napsanud endale uue kanakoiva, asus tüdruk isukalt selle kallale. Nomnomnom.