Ei ole kuskile veel läinud...

Samara avas järsult enda rohelised silmad ning vaatas õhku ahmides akna poole, mille eest oli keegi tumedad kardinad ära tõmmanud. Tütarlaps vaatas valgusesse ning üritas meelde tuletada unenägu, mis teda üles ajanud oli. Ta oli näinud vampiiri, nõelteravad hambad suunurkadest paistmas, kahvatu nahk kuuvalguse käes kumamas ning veri mööda lõuga alla tilkumas. Darren.
Tütarlaps tõstis enda käed näo kohale ning ohkas raskelt, värisedes üle terve keha. Oh jaa, ta teadis noormehe saladust, kuid ometi oli ta endiselt mõisas, mis kuulus vampiirile. Ta oli juba kolm nädalat seal olnud, neljas jooksis, ning tal ei olnud endiselt mälu tagasi tulnud. Talle olid meenunud üksikud nimed, kuid ei midagi muud. See ajas tüdrukut kimbatusse. Tal polnud endiselt kusagile minna ning Darren oli öelnud, et Sam võib sinna jääda, kauaks tahab.

Neidis ei veetnud mitte koguaeg enda aega mõisas. Ta oli ilmumise selgeks saanud ning nüüdseks oli ta isegi ära käinud ühel läbul, mille kutse ta oli saanud. Seal oli ta vähem, kui kakskümmend minutit ja ta ei olnud muidugi mõista tilkagi joonud. Ta oli tuttavaks saanud Sookiega ning too oligi talle öelnud, et Darren on vampiir. Samara ei teadnud, kas karta või mitte, kuid ta ei olnud enda päästjale andnud ainsamatki vihjet selle kohta, et ta noormehe saladust teab. Ta ei tahtnud, et vampiir teda minema ajaks või veelgi hullem - ta tapaks. Kuigi vaevalt, et ta seda teeks, ta polnud seni midagi teinud tüdruku vere suhtes. Just sellepärast Sam teda ei kartnudki.
Samuti oli tütarlaps käinud paaril korral nädalas Londonis, poodlemas. Ta oli teada saanud, misasi on võlurite pank ja kuidas sealt raha välja võtta. Seal ei olnud eriti palju raha. Kuna tüdruku vanemad olid olnud mugud, oli enamik neidise rahast mugupangas, mugurahas. Selle eest ta poodlemas oligi käinud, sest ta ei saanud koguaeg endale lubada seda, et igal hommikul tema voodijalutsisse riided ilmusid (tüdruk ei teadnud endiselt midagi majahaldjatest).

Vaikse värinaga sisse hinganud, ajas tütarlaps end voodist püsti ning tõmmanud endale selga valge siidist hommikumantli, kõndis ta aknani ning tõmbas kardinad selle ette. Talle ei meeldinud talv ning ta ei soovinud seda ka näha. Kuradi majahaldjad, kes kardinad eest olid tõmmanud, vihjates, et Sam on liialt kaua maganud.
Tütarlaps käis pesus ning pannud end riidesse, heitis ta veel viimase pilgu enda toale, mille Darren tema kasutusse andnud oli. See oli endiselt korras ning elegantse väljanägemisega ning sellest, et Sam seal elas, ei olnud ainsamatki jälge.
Tüdruk ohkas endamisi ning kõndis suurtest treppidest alla, et hommikust süüa. Tavaline rutiin.

Darren ei olnud öösel maganud. Nagu ka päeval. Muidugi vampiirid võisid tukastada, või isegi magada, kui neil tõeline vajadus selleks tekkis. Kõige rohkem tegid nad seda siis, kui nad pidid kuidagi oma energiat taastama või nad tahtsid magada maha paar sajandit ning ärgata uues ajastus ja alustada uue eluga. Mis, vampiirina eriti, oli tõeliselt rasked.

Tal ei olnud õrna aimugi sellest, et Samara teadis juba tema rassist. Ning kui aus olla, siis see nii väga teda ei huvitanudki. Kellele ta sellest räägiks? Neidis oli piisavalt tark ning vaevalt läheks ta kuulutama oma päästja ja ühtlasi ka elukoha andja õigest olemusest. Kes teda üldse kuulda võtaks? Väga paljud, see oli ilmselge. Inimesed olid talle sageli esitanud küsimusi seoses tema jäise ning kahvatu nahaga. Siiamaani oli tal õnnestunud kõik see maha suruda kõige tavalisemate vastustega, süüdistades geene ja hüpotermiat - alajahtumist, mis oli üks kõige tavalisemaid haigusi üldse. Vahel oli ta sunnitud mälusid muutma, kuid seegi oli vaid minuti töö ning inimesed, kes olid väga palju teada saanud, unustasid kõik kohe ja pöördusid oma eelmiste elude juurde, uskudes iga sõna, mida Darren neile öelnud oli.

Kuna ta ei maganud, oli vampiir kursis iga asjaga, mis majas toimus. Ta kuulis majahaldjate vaikseid sammukesi ning ilmumisi, kui nad köögist söögituppa toitu viisid. Ja ta kuulis Samara vaikseid samme. Neid poleks saanud kunagi võrrelda tema enda omadega, mis olid kuulmatud inimkõrvadele.
Neidis oli tema juures elanud juba neli nädalat. Nelja nädala jooksul oli neil õnnestunud nii mõndagi meelde tuletada või teada saada Samara eelmisest elust, kuid paistis, et tütarlapse mälu ei taha tagasi tulla. Väga paljud poleks tema asemel näitsikut majast välja lasknudki, kuid vaevalt oleks Samara vangis hoidmine kuidagi kaasa aidanud.

Kui ta kuulis kergeid samme söögitoa poole liikumas, tõusis Darren oma mugavast tugitoolist ning asetas raamatu väikesele lauakesele, millel seisis juba ammu kustunud küünal. Ta tõusis püsti ning sammus toast välja, libistades käed taskutesse. Ta oli juba ammu riides, kuid ta ei erinenud kuigi palju oma "igapäevasest" moest. Ta kandis endiselt musta. Musti teksapükse ja pikkade varrukatega särki.

Samara oli selle eluga juba kohaneda jõudnud: ärgata hommikul, Darren'iga koos hommikust süüa, seejärel lõuna paiku oma asjadega tegeleda, ilma, et üldse noormeest näeks, ning õhtul, taaskord söögilauas, noormehega ilmaasjadest ning ka enda minevikust rääkida ning seda seni, kuni väsimus peale tuleb. Vahel rääkisid nad ainult söögi ajal, vahel ka pärast sööki. Kõik olenes, kui väsinud Samara oli, tundus, et Darren ei olnud kunagi väsinud, olgugi, et ta nägi väga väsinud välja. Nüüd teadis tüdruk, miks.

Ta tervitas tasaselt Darrenit, saates teda pika pilguga ning tõstis endale mannaputru ning piima ette. Üks lusikatäis maasikamoosi pudrule peale ning neidis hakkas sööma, jälgides aeg-ajalt vampiiri.
Tütarlaps kandis taaskord mugavaid musti teksaseid, tumelillat valge kaelusega ning pikkade varrukatega pluusi ning ketse. Tema pikad ronkmustad juuksed olid kõrges hobusesabas.

Neidis mõtles endiselt sellele, mida Sookie oli talle öelnud. Darren on vampiir. Vampiir! Jumal teab, kui vana ta tegelikult oli. Tüdruk ei imestanud sugugi, et noormees sellised eraldatud kohas elas, kuid oli veider see, kui hästi suutis noormees normaalset elu. Samara poleks elusees aru saanud, et noormees on vampiir, kui Sookie poleks talle julgelt seda välja öelnud. Aitäh, Sookie!
Tütarlaps hingas sügavalt sisse ning võttis laualt hõbedase üsnagi terava noa ning saia, hakates sellele moosi peale määrima. Seda tehes lõikas tütarlaps endale üsnagi kogemata kätte. Kuradi valus! Tegelikult oli see muidugi katse - ta tahtis näha vampiiri reaktsiooni. "Ai," võpatas neidis, asetades saia ning natuke verise teraga noa lauale.

Darren noogutas aeglaselt ning võttis Samara vastas, teisel pool lauda, istet. Tema toidutaldrik oli muidugi tühi. Ta isegi ei näinud vaeva selle nimel, et varjata oma olemust. Ja kui aus olla, siis oli ta enesepiinamise vastu. Toidu sissesurumine ja pealegi veel vägisi, ei kuulunud kuidagi tema hobide juurde.
"Head isu," soovis ta tütarlapsele, kinnitades seejärel pilgu aknast välja.

Terve mõisa aed oli kaetud paksu lumega, mille hanged olid vähemalt poolteist meetrit kõrged. Usinad majahaldjad olid aga pisikesed rajad sisse rookinud ning tänu neile sai vähemalt aias ringi käia. Mitte, et Darren seda kuigi palju teeks. Talv meeldis talle. See oli ilmselt ainu saastaaeg, millal ta väljas meeldis käia. Kevadel õitsesid igasugused lilled ning vänge lõhn ajas tal südame pahaks. Sügisel oli kõik liiga vihmane ning suvel oli liiga palju päikest. Tõsi, ta oli tõeline pirtsutaja, kuid vaevalt oli ta ainus, kellel polnud oma teatud eeliseid.

Darren ei pannud õieti tähelegi seda, kuidas hõbe teras valguse käes säras. Neidis võis teda hõbedase noaga üsnagi kergelt haavata. Vampiiridel oli millegipärast "allergia" moodi reaktsioon selle vastu. Tuba täitus vere lõhnaga, kuid mitte tema, vaid Samara omaga. Alguses vampiir ei pööranudki neidu vaatama. Ta oli tütarlapse verega juba harjunud. Neidis oli nii palju kordi pikali käinud ja ennast veriseks löönud ning nüüd elas ta verejanulise koletisega ühe katuse all. Alles siis, kui Samara "Ai" ütles, vaevus Darren tema poole vaatama. Tema pilk libises verisele noale ja käele, mis veritses. Raskelt ohates, tõusis ta püsti ning kõndis ümber laua, võttes sealt ühe salvrätiku, mille ta Samara käele surus. "Sa peaksid ettevaatlikum olema," pomises ta vaikselt, tupsutades õrnalt haava.

Seejärel võttis ta laualt noa ning pühkis selle teise salvrätikuga puhtaks. Ta võttis saia, määrides sellele ise moosi peale ning asetas selle taldriku kõrvale.

Samara tõstis enda pilgu. Tegelikult oli see päris valus. Milleks olid noormehel nii teravad noad laual. Tüdruk ei vajanud seda millegi lõikamiseks, kõik oli viilutatud. Kuid ometi oli nuga olnud seal, kutsudes Samarat. Darren oleks pidanud ilmselt juba aimama, et nii, kui tüdruk noa kätte võtab, suudab ta sellega midagi korda saata. Ja nii läkski. Punane särav veri nõrgus väga aeglaselt mitte kuigi suurest haavast mööda tüdruku kätt alla, kukkudes lapile tüdruku süles.

Darren tuli tema juurde ning iga sammuga, mille noormees tema suunas sammus, jättis tütarlapse süda löögi vahele. Ta teeb seda, ta hammustab mind, mõtles neidis ning korraga tekkis tema sisse meeletu hirm. Mis siis, kui see on valus? Ta ei uskunud, et ta suudab valuga toime tulla.
Kuid hammustust ei tulnud ning üldsegi oli tunne, et noormees ei tee verest väljagi. Kas ta ei toimunudki verest? Mis imeloom tema siis veel oli?
Sellegi poolest oli neidis ärevil ning mööda tema selga jooksis alla külm judin, kui noormees salvräti ta käele surus. "Ma tean," lausus tütarlaps vaikselt, vaadates noormehe kätt.

Veel enne, kui ta jõudis sellest kinni võtta, hakkas Darren ise saiale moosi määrima ning üle tütarlapse silmade levis tume vari. "Hei, sa ei pea nüüd minu eest niimodi hoolitsema. Ma olen täiesti võimeline seda ka ise tegema," lausus ta kulmu kortsutades, silmad lõbusalt säramas. "Lihtsalt, mõni asi ei ole muutunud." Talle meenus, et noormees oli kuangi öelnud, milline kobakäpp Sam olnud oli. Tundub, et see ei olnud tõepoolest muutunud.

Ega tema neid nuge ju lauale ei ladunud. Ja arvatavasti olid need noad selle jaoks, et Samara saaks vajadusel liha või midagi sellesarnast lõigata. Kuid iseenda haavamiseks ei olnud need küll sinna pandud.

Vampiir muigas jahedalt, kui ta oma tumedad silmad Samarale libistas ning teda vaatas. "Oled tõesti," arvas ta, toon nõretamas sarkasmist, mida tütarlapse kõrv võib-olla tabada ei suudagi. "Kuid arvestades seda, et sa lõikad omale kätte kõigest moosi saiale peale määrides..." ta laiutas käsi. "Ma ei tahaks eriti, et see lina verega määrduks." Ta noogutas lumivalge lina poole. Majahaldjad hoolitsesid iga asja eest hästi. See laudlina oli tegelikult palju vanem, kui tundus. Darren oli seda uuendanud mitmeid kordi enne, kui see üldse kasutamiskõlblikuks muutus. Mitte, et tal raha poleks olnud, et uus laudlina osta, kuid see lihtsalt meeldis talle nagu väga paljud teised asjad, mis mõisas olid.

Ta pööras Samarale selja ning läks oma kohale tagasi, pöörates oma tumedad silmad taas aknast välja. "Sa pead lihtsalt ettevaatlikum olema," arvas ta. Inimesena oli temal ka juhtunud väga palju õnnetusi, kuid ta ei küündinud Samara tasemele. Darren polnud kordagi kukkunud katuselt kusagile betoonpõrandale ning tema pealuus ei olnud ühtegi mõra. Samuti ei olnud talle kordagi ükski lagi pähe varisenud.

Samara pea vajus küljele - jah, ta tabas ära sarkasmi noormehe hääletoonis. Noh, vähemalt ei olnud Darren koguaeg tuim - ta suutis ka halvustav olla. Hea seegi.
Tütarlaps ohkas nõutult ning sõi vaikides edasi, käsi endiselt kipitamas. Ta asetas lusika taldrikule ning eemaldas savräti haavalt. Nii, kui ta seda tegi, hakkas sealt taas verd voolama. Tütarlaps tõstis hetkeks enda pilgu noormehe seljale ning ta muigas endamisi. Kui kaua suudab Darren verelõhna eirata?

"Vabandust," lausus tütarlaps tõrksalt. Ega tal polnudki plaanis seda laualina määrida. Kas ei olnud siis ühtki plekki eemaldavat loitsu? Kõige lihtsamad neist oli tüdruk suutnud selgeks õppida, kuid oli veel sadu ja sadu loitse, mida ta veel ei teadnud. Ta ei teadnud näiteks midagi andestamatutest needustest. "Võib-olla peaksin ma edaspidi öma söögi enda toas sööma?" küsis tütarlaps vaikselt. Ta ei tahtnud, et noormees ta peale pahane oleks ning selle tõttu oli ta valmis tolle seltskonnast loobuma, isegi, kui see tähendas seda, et nad edaspidi kohe üldse ei kohtu. Nad nägid niigi üksteist väga harva, tavaliselt tegelesid nad mõlemad terve päev oma asjadega.

Ta noogutas vaikselt ning libistas salvräti tagasi enda käele, nõjatudes seljaga vastu tooli seljatuge. Tal ei olnud millegi pärast enam isu, viimasel ajal juhtus seda tihti. Äkki oli ta haigeks jäänud? Tüdruk ei saanud eriti hästi aru. "Millised su tänasised plaanid on?" päris neidisk, vaadates noormehe tühja taldrikut. Enam ei imestanud ta selle üle, et noormees tema juuresolekul toitu ei puudutanud - ilmselt ei söönud ta üldse inimtotu. Huvitav, kui kaua see neil veel kestab? Millal ta kavatseb noormehele öelda, et teab, kes ta on?