The voice over the water

Ja jälle leidis Venuse kitarr end õuest tüdruku sülest, ees pärgamenditükid. Gryffindor istus järve kaldal ja mängis kitarri, peatudes ühel või teisel hetkel, et midagi üles märkida ning ümisedes keelte sõrmitsemist jätkata. Tal oli nii palju viisijuppe, et neist saaks terve sümfoonia, kuid sõnu ta mõelda ei osanud... Meenutades, kuidas Damian oli pakkunud, et tema loob meloodia ja poiss kirjutab sõnad, punastas Jessica kergelt. Ta polnud siiani otsusele jõudnud, kuidas peaks toimima...

Pärgamente lapanud, otsis piiga välja ühe loo, mille oli kuulmise järgi kirja pannud (nende kodus olevast raadiost lasti igasugust huvitavat muusikat) ning mängis duurid kiirelt läbi, et siis laulma hakata. "I got a pocket, got a pocket full of sunshine, I got a love an' I know that it's all mine, oh, oh whoa oh. Do what you want, but you never gonna break me, sticks an' stones are never gonna shake me, no, oh whoa, oh..."

OT: Julie~

Spoiler:

Juba ei tea mitmendat korda oli Julie jälle järve juures. Neidis istus järvekaldal ja kuulis kitarrimängu. Püsti tõusnud ja hääle poole liikunud, märkas Julie Venus´t. Oli gryff alles endale laulu leidnud, mida mängida. Ann kuulas neidise laulu ja naeratas, kitarrimäng meeldis talle väga.
OT:Easy A on hea film .D

OT: ma panin selle just tõmbama : D

Venus märkas saabunut, kuid ei katkestanud, lastes oma häälel üle vee kaikuda. Oli ta siis multitalent või mitte, oma tugeva ja madala tämbriga hääle eest oli ta palju kiitust saanud. "The sun's on my side, take me for a ride, I smile up to the sky, I know I'll be alright," lõpetas tüdruk loo ning lasi viimasel akordil kitarrikeeltel heliseda. Siis tõstis ta pilgu. See oli see... ravenclaw, eks, ja... Nimi ei tulnud Jessical meelde. Midagi J-tähega...

"Hei," alustas Julie juttu. "Ilusti laulsid," kiitis Ann Venus´t. Tavaliselt ei jäänud neidisele nimed kiirelt meelde, kuid Venus jäi just astronoomia pärast meelde. Taevakehad ja tähed pakkusid Jule´ile palju huvitavat.

OT: kätte sain~

Venus naeratas, kuulnud raveni sõnu. "Aitäh, ee..." alustas ta, suutmata ikka seitsmendiku nime meenutada. Tema oskuste sekka ei kuulunud kohe kindlasti nime ja näo kokkuviimine. Ta suutis küll ära tuvastada, et see ja see käivad selles ja selles klassis, aga nimed... Oeh.

OT:Nice
"Julie," sõnas neidis muigega ja istus Venuse kõrvale. "Mitmendik sa oled?" tahtis Ann teada. Selles oli Jule kindel, et gryff oli vähemalt 3 aastat noorem. Täpset vanust ja klassi siiski neiu ei meenutanud.

Venus hakkas peaaegu hajameelselt kitarrikeeli sõrmitsema, tuues sealt kuuldavale mahedaid helisid. "Ma käin neljandas," vastas tüdruk pilku Julie'l hoides. Muidugi, Julie... Julie ja Jessica. Ta jätab selle niimoodi meelde.

Neljandas...Üpris noor siis. "Sa oled ilmselt ainus neljandik keda ma tean," märkis Julie muigega. Noormad paistsid neidisest eemale hoidvat, ei tea miks. Ehk oli asi näilises ülbuses, mida tegelikult reaalselt ei eksisteerinud.
OT:On see õhtu? Päev?

OT: kuidas sulle paremini sobib.

"Tõesti?" Venus kergitas kulme, kuid hakkas siis vabandavalt naerma. "Anna andeks. Ma kipun eeldama, et kõik vanema klassi omad teavad nooremaid, aga tavaliselt on see ju vastupidi..." Ta mängis kitarril G-duuri ning ümises mingi viisijupikese, mille oli ise loonud.

"Nooremana ma teadsin vist kõiki seitsmendikke nimepidi," lausus Jule ja naeris kergelt. Suured tundusid nii targad ja....Suured. "Kaua sa kitarri oled mänginud?" vahetas Ann teemat. G-duuri järgi ei andnud midagi järeldada, see oli peaaegu esimene, mis ära õpiti.

"Mm..." Venus kallutas pead, püüdes mingit daatumit meenutada. "Kuskil sel ajal, kui mu vend omale kitarri sai, I guess?" pakkus tüdruk. "Ma olin siis vist... üheksane või kümnene," lausus ta. Daniel oli jah hakanud kitarride vastu huvi tundma kuskil 11- või 12-aastasena, ja otse loomulikult oli venna uus asi nii põnev, et pidi ise ka näppima minema. Jessica turtsatas, meenutades, kuidas ta ühe keele katki oli tõmmanud, sest lahmis liiga kõvasti, ja omale kätte korraliku haava oli tekitanud.

"Siis...Viis aastat. Lahe," sõnas Julie ja vaatas järvele. "Kas sul pole vahel tekkinud soovi virutada kitarr põrandale tükkideks?" küsis neidis muigega. See oli üks asi mida ta alati küsis kitarrimängijate käest. Mingit erilist põhjust polnud, niisama huvitav teada.

Venus oli hakanud oma peopesa uurima, et näha, kas seal ka arme oli (duh, et ei olnud - emme parandas kõik tema haavad koheselt), kui ta Julie küsimust kuulis ning naerma hakkas. "Ei, miks?" päris tüdruk lustlikult. "Ma pole kunagi pillide peale niimoodi vihastanud, et neid puruks lüüa - pealegi tähendaks see, et ma ei saa tükk aega kitarri mängida, mis oleks ka omamoodi jama," vastas Jessica muiates. "No jah, venna pilli on küll olnud kiusatus faceplantima panna, aga ta lööks mu maha." Ja ta siiski hoolis Danielist rohkem, kui välja näitas.

"Ei peagi pilli peale pahane olema. Mu tuttav virutas kitarri puruks, kui talle keerati käru," lausus Julie tõsinedes. Pakaa, kitarr. Õnneks polnud pill väga kallis ja sõbranna plaaniski uue ostu. Sai end vähemalt välja eladagi. "Mis pill su vennal on?"

Venus turtsatas. "Ikka ei lõhuks. Ma armastan pille, need pole mingisuguste lahkhelide ohvriks mõeldud ja pole lõhkumist väärt," sõnas ta kindlalt. "Tal on... akustiline Hohner. Jah, nagu minu oma." Tüdruk sõrmitses pillikeeli. "Kuigi mitte miski ei saa mu Fenderile vastu..." Oh, jah, oleks tema Fender vaid siin... Aga siin ju elektroonika ei töötanud, neetud.