An invitation to Heaven

Tulemas oli halloweeni maskiball ja kuigi Rin nendest ballidest eriti midagi ei arvanud - ta polnud suurem asi tantsija -, tundus kohane endale siiski kaaslane leida ning kohale ilmuda... kasvõi selleks, et keegi teda enam eraksiiliks kutsuda ei saaks. Mõni aeg tagasi oleks ta silmi pööritanud ja väga utoopiliseks pidanud võimalust, et ta kellegi kutsub, kuid nüüd...

Nooruk seisis järve kaldal, seljas oma tavapärane must riietus - must kapuutsiga pusa, kitsad teksad, mustad tennised, pusa all punane särk -, läikivad süsimustad juuksed sassis ning käes kollane roos. Kuroitsuki oli talle nokaga andnud, kui noormees linnu Chachi juurde läkitas, kaasas kiri, milles palus gryffindoril sel ja sel ajal järve äärde tulla. Palun tule... palus võlur mõttes, keerutades okasteta roosi sõrmede vahel. Okaste puudumine tähendas ju armastust esimesest silmapilgust... ja nii see ju tegelikult oligi. Tema tuimus ning elurõõmu puudulikkus polnud seda lihtsalt õigel ajal tähele pannud.

Chachi üllatus täitsa, kui üks öökull talle järsku kirja tõi. Selle läbi lugenud, üllatus neidis veelgi rohkem - Rin oli kutsunud teda järve äärda. Hmm.. huvitav, milles asi võis olla? Kaua ta selle üle ei juurelnud, vaid viskas endale lihtsalt ühe paksu pusa peale, jäädes endiselt oma pikkadesse hallidesse dressipükstesse. Hea mugav. Ta lahkus gryffindori puhketoast, kus ta hetkel olnud oli ja kus ta oma suuremast ajast ka veetis.

Neidis kõndis mööda järve äärt, samal ajal silmad uurivalt ringi käimas, kuni ta märkas lõpuks kutti. Ta võttis kohe kiirema sammu, kuid väga kaugele ta ei jõudnudki, sest ta ta koperdas oma jalgade otsa ja järgmisel hetkel oli ta jääkülmas vees pikali. Brr..

Oh! Rin sööstis kohalt, nähes, kuidas Chachi vette kukub, ja peatus neiu juures, jätnud roosi veest ohutusse kaugusse kaldale. "Oh sind..." sõnas noormees kergelt naeratades, kui neiu veest välja aitas, kaldale juhtis, reielt võlukepi võttis ning Chachi riided kuivatas. "Kõik korras?" küsis võlur gryffindorile otsa vaadates.

Chachi täitsa lõdises nii kaua, kuni Rin ta loitsu abil ära kuivatas, nii et tal juba aegamisi soojem hakkas. Päris üles ta muidugi ei soojenenud, kuid vähemalt ei palgisenud endam tema hambad ja ta sai korralikult rääkida. "Jah, kõik on korras. Aitäh," lausus ta kergelt. Tema ja ta kobadus. "Sa kutsusid mind?" küsis ta siis, silmis nii uudishimu kui ka segadus.

Rin noogutas kergelt ja võttis midagi selja tagant maast. Tõusnud püsti ja tõmmanud Chachi kaasa, naeratas noormees kergelt, roos nüüd sõrmede vahel. "Chachi, kas sa tuleksid minuga maskiballile?"

Chachi uuris, mida see Rin sealt maast võtab ning nähes roosi, ilmus ta näole kerge puna, mis täpselt tema juuksevärviga kokku sobis. "Ma ee..," kogeles neidis, kui silmad lillelt hufflepufflasele viis, "muidugi. Jaa, tulen ikka." Nagu üks pabistav teismeline... mis ta ju tegelikult oligi. Kuusteist ei olnud mingi vanus.

Kuusteist on piisav vanus. Rin ulatas roosi Chachile, naeratades, kui nägi, et neiu punastab. Tõesti? Ta suutis ühe tüdruku punastama panna... Aga ei saanud ju öelda, et tal neid suhteid üldse olnud oleks... Chachi meeldis talle väga. Tõstnud käe, puudutas nooruk näitsiku punaseid juukseid, silmis häbelik pilk. "Kas ma võin sind suudelda?" küsis võlur vaikselt.

Chachi võttis roosi vastu ning hammustas siis huulde. Kollane ja ilma okasteta. Ta ei teadnud küll selle sümboolset tähendust, kuid tema jaoks oli positiivne see, et ta okaste pärast endale haiget ei tee. Need torgivad vahest päris valusalt. Rini küsimus lõi ta aga pahviks. Üldiselt ei küsita seda ju.. või küsitakse? Tüdruk ka ei teadnud, nii et ta muud teha ei osanud, kui sõnatult noogutada, silmad kuti omadel.

Džentelmen küsib seda alati. Rini tumedad silmad särasid rahulolevalt, kui tema väljasirutatud käsi hellalt Chachi kuklale liikus, ta lähemale kummardus ning neiu huultele suudluse vajutas. Jackpot! Oleks tal praegu tema kassisaba taga olnud, oleks see õnnelikult edasi-tagasi siuelnud.

Chachi suudles Rini algul pisut ettevaatlikult vastu, teadmata veel päris täpselt, mida sellest kõigest siin mõelda. Hufflepufflane oli tore ja kõike ning ta meeldis neidisele isegi täitsa, aga kas asjad kuidagi kiirelt ei läinud?

Mingi hetk Rin eemaldus, oskamata midagi öelda. Kutse oli esitatud, see oli vastu võetud ja tema eesmärk täidetud, aga see suudlus oli ikka väga hetkemõtte ajel... ja ta ei osanud kuidagi reageerida. Mida sa, hing, teed, kui kogemused puuduvad. Või üleüldse teadmised. "See, et..."

Chachi jälgis uudishimulikult Rini, kui too eemale tõmbunud oli ja nagu midagi öelda ei osanud. "Et, mida?" õhutas ta edasi, kergelt lõbus muie huulile tekkimas.

Kiire mõtete koondamine. Rin pilgutas silmi. "Saame viis minutit enne algust peasissekäigu juures kokku," leppis ta kokku aja ja koha, kus nad kohtuma pidid. See tundus kõige parem liigutus, muidu hakkaks ta nagu armunud kutsikas lipitsema ja sabaga vehkima. Ja ta polnud isegi kutsikas - ta oli kass. Oh seda tsirkust.

Viis minutit enne algust peasissekäigu juures.. Chachi kordas endale seda paar korda peas, et see meelde jääks. "Jah, olgu," naeratas ta ning viis korra pilgu eemale. Nüüd ta peab kohe kindlasti kleiti otsima hakkama. Ja maski.. Fun, fun, fun.

"Niisiis... Näeme seal..." võttis Rin otsad kokku, naeratas kergelt ja pöördus lossi poole, mõeldes viimane hetk ümber, et hoopis Keelatud metsa poole minema hakata. Praegu tekkis tal soov mõne aja kassina ringi kihutada.

OT: minu poolt kõik.

"Mhmh," noogutas Chachi ning jälgis siis Rini, kuni too silmapiirilt kadus. Seejärel hammustas ta huulde, et mitte elevusest kilkama hakata. Ta surus oma käed pusa taskusse ning võttis suuna tagasi koolimaja poole.

Ot: Minu poolt ka!