Treeningu lõpp.

Slytherini värvides mängijad suundusid alla vangikoobastesse, kuid üks roheline madu jäi veel välja. Juukseid sasinad viis noormees silmad tuimalt oma luuale, kui seda maas mõne hetke silmitses. Hingas siis tugevalt õhtust külma õhku oma kopsudesse, ning pigistas kõvasti oma jäika võlukeppi, mis sellest jõust murduma pidi. Suutnud end taltsutada viis kutt silmad taevasse, ning muigas laialt.

OT:SHade.

Shade oli terve aja jälginud Slythernlaste treeningut, must pusa seljas ning kapuuts peas, mis varjas tema isiku. See oli justkui nõiavärk, et David Frost, keda O'Hara nii väga vihkas, maha jäi. Shade oli närvivapustuse äärel. Ta oli täiesti segi omadega, hull. Ta ei teadnud, kas kahetseda, mida ta Adele teinud oli või tundis ta rahulolu. Samuti ei teadnud ta, kas Ade on Davidile sellest rääkinud..kas ta üldse räägib kellelegi.
O'Hara aga tundis, et ta ei ole veel täiesti kätte maksnud, kuid ta tundis ennast ausaltöeldes veel hullemini, kui enne. Aeglaselt astus ta mööda treppe viimaks alla murule, sammudes Dave juurde, kapuutsi varjust suured, segase pilguga silmad välja paistmas.

"Tere, Dave," lausus Shade, irvitades. "Tunned ära mu?" Kindlasti pidi tundma. Mõrvar selline. Mis siis, et Dave ei olnud otseselt Scarlettit peksnud, ta ei olnud ka teda aidanud. O'Hara võlukepp oli tal kindlalt käes, kuid selle ots oli maa poole suunatud, ta ei kavatsenud rünnata. Mitte veel.

Shade vaatas ükskõikselt, kuidas ilalärakas tema jalgade ette lendas. Ta oli absull kõige sellise vastu immuune juba, ta oli veel tuimem, kui eile. Samas oli ta segaduses, sest tema iseloom oli selle kahe nädalaga palju kannatanud. Temas oli saanud psühh, inimene, kes ei suuda enam headele asjadele mõelda. "Scarlett," lausus mees vaid. No kurat. Scarlett oli surnud ja see värdjas seisab siin nii süütukeselt. "Sa parem küsi, mida su naisuke eile sinna ära kaotas," lausus Shade, hääl nõretamas sarkasmist, vihast ja õelusest. "Enda viimase väärikuse, mitte, et tal seda kunagi üldse olnud oleks." Shade pigistas võlukeppi nii tugevalt, et see soonis tema kätte, kuid ta ei pannud seda tähelegi.

"Scarlett oli kõige tähtsaim inimene mu elus," lausus Shade unelevalt. "Ah ei midagi," lisas ta siis Ade koha pealt. Milleks ikka Davele seda nina alla hakata hõõruma. "Ma ei saa aru. Miks?" karjus ta siis ahastuses. "Miks? Miks?" Shade pilk oli täiesti hullu oma, silmad olid suured ja seisid peas. Mehe käsi, mis võlukeppi hoidis, hakkas värisema, ta oleks tahtnud Davidi kohe ära tappa, kuid ta ei suutnud.

Shade rapsas Davidi käe enda õla pealt maha. "Mind ei huvita!" karjus Shade, taganedes ühe sammu. Ta ei tahtnud selle räpase mõrvari käsi enda peal tunda. Ja samas valdas Shade raske süütunne. Ade koha pealt. Kuid iga kord, kui ta Scarletti peale mõtles see süütunne kadus ja siis tuli jälle tagasi ja kadus ja tuli tagasi.. Shade tunded veeresid seinas-seina, iga sekund. Tundus, et nad mõlemad Daviega on peast soojaks läinud või midagi. "Ei saa luua peal olla?" küsis ta siis nagu ohmu. Jah, lendluudpalli oli teine tähtsaim asi Shade jaoks, peale Scarlettit, nüüd, kui enam Scari ei olnud, tundus lendamine ka mõttetu. Shade ei kavatsenud enam kunagi lennata. Inglismaa meeskond võis perse käia.

Persse, persse, persse, persse, persse! Akira viibutas võlukeppi ja lasi ühe raudrüü õhku, marssides lendluudpalliväljaku poole. Tema viha põhjus oli lihtne - RIN sai kogu crediti Davidi piinamisel, Rin, see sitakott! Teda ei nähtud jälle! Noorukil oli kindel soov midagi veel õhku lasta, sest kus mujal ta end välja elab. Mustapäise kuti silmis leegitses hullunud pilk, kui ta väljakule jõudes ühe rõnga poole Confringo saatis... ja siis Davidit koos mingi mehega nägi. Da fukc? "Yo, David!" hüüdis Akira valjult, sammudes slytherini ja tema homie poole.

Shade ei jaganud matsu. Aga ta oli ka peast soojaks läinud, seega - vahet polnud. Ta lihtsalt vaatas tuimalt, kuidas mingi tüüp sinna tuli, Dave kõnetas ja siis Dave laamendama hakkas. Shade surus käed taskutesse ja viis silmad kaugusesse, vahtides tühja pilguga.

"Kes see tüüp on?" küsis Akira Shade'ile viibates, keerutades oma võlukeppi teises käes, näol look-at-all-the-fukcs-I-give-ilme. "Su mingi uus parim sõber?" lisas ta siis muiates. Tundmatu nägu, ei tema ega Rin polnud seda meest varem näinud, kuid päris normaalset muljet see asjandus ka ei jätnud.

Shade viis silmad nüüd Davidile. "Sa oled kuradi värdjas!" karjus ta viimaks ja kargas Frostile kallale, lüües enda võlukepi tollele kätte kinni. Ja ta jättiski selle sinna, lüües siis hambad Davidile põske. Jah, ta oli täiega pöörane, isegi tavalisi kaklusmeetoideid ei mäletanud enam.

"Ah nii..." rääkis Akira rohkem endale kui teistele. Tema ego sai korraliku pai, kui David teda, jah, teda - nimetas. Ja siis, kui see mees süngest minevikust slytherinile kallale hüppas, paiskas endine hufflepuff mehe peaaegu laisa võlukepiviipega eemale, et ta siis üles tõsta ja õhku hõljuma jätta. "Sectumsempra," ütles võlur rahulikult, justkui oleks see mingi Accio või Lumos või muu igapäevane loits. Tema jaoks oligi... Ja kuigi ta suutis loitsida ka neid välja ütlemata, kõlas see konkreetne loits liiga hästi, et see enda pähe jätta.

Kui Shade õhku hõljuma jäi, naeris ta nagu hull ja kui ta Sectumsempraga pihta sai, lendas veri igale poole laiali. Siiski nägi mees, kuidas Adrianna sinna oli sattunud ja kohe ka taganes. "Ojaa," karjus mees, teades, et ilmselt ta kohe sureb. Andestust tal vaja ei olnud. Pigem põleb põrgus. "Kuidas meeldis, Adrianna?!" karjus ta veel, hakates ise vaikselt ära vajuma. Shade naeris jälle, veri juba suust ka tulemas. "Dave, ma rüvetasin su naist igatepidi," karjus O'Hara veel. "See on paras kättemaks teile mõlemale." Mees oli täiesti hull. Samamoodi nagu Scarlett oli enne surma hulluks läinud. Perekonnaviga vist. Oeh, mida teised O'Harad küll teevad, kui avastavad, et veel üks neist on surnud. Korraldavad mässu?! Ilmselt mitte. Leinavad omaette. Shade ei loopinud enam sõnu, kuid rippus seal õhus ja naeris...

Akira vaatas lausa mõnuga pealt, kuidas veri sellest mustaminevikumehest lendas. Talle veri meeldis... aga liiga palju rääkivad inimesed mitte. Laskud Shade'il vastu maad kukkuda, suunas noormees oma võlukepi mehele ja sisistas: "Crucio." Veel üks tema lemmikloitsudest. Nobody fukcs with David... and him.

Shade ei naernud enam, kui talle Cruciatuse needus peale pandi. Justkui iga närv tema kehas oleks põlenud ja O'Hara kisendas, tema silme eest jooksid läbi mälupildid temast ja Scarlettis..Scari surnukehast. "Scarlett..oota mind," kisendas mees siis. Jah, ta saab kohe tema juurde.

Fuh. Too messy. "Kuule, tulekera, võta pöördeid vähemaks..." mainis Akira, langetanud võlukepi. Cruciatuseks polnud enam vajadust. "Sa tekitad liiga palju segadust." Üks needus, mida ta polnud kaua aega lausunud - nii kaheksa aastat? - sügeles tema keelel, aga kui David seal jenkat tantsis, oli risk, et ta tabab needusega hoopis slytherini.