Nagu kass ja koer

Daniel istus raamatukogus ja luges mingit astronoomia õpikut. Nüüd oli seda palju lõbusam teha, kui talle midagi meelde ka jäi. Ööst, mil teda rünnati, oli möödunud umbes kaks ja pool nädalat. Haavad olid paranenud ja Dan oli oma uute võimetega juba kenasti tutvust teinud, aga esimest muundumist polnud veel olnud. Sinnani oli kõva poolteist nädalat veel aega ka õnneks.

OT: Akela

Mistarvis Akela nüüd raamatukokku ronis, neiu ei teadnud. Aga võõras ja samas nii kohutavalt tuttav lõhn jõudis temani hetk enne seda, kui ta raamatukogu ukse lahti tegi. Libahunt... Aga see oli uus lõhn - direktori ja Maxi oma teadis ta siia kooli tulekust saati. Vaikselt riiulite vahel kõndides liikus vampiir oma põlisele vastasele aeglaselt lähemale, et teada saada, kellega tegemist oli. Ta ei tundnud selle isendi juures mingit muud lõhna peale selle hingematva leha, mis inimeste mõistes tal pisarad silmist tooks.

Daniel tundis Akela lõhna, kui neidis uksest sisse astus ja tõstis pea. Erinevalt neidisest oskas tema juba eristada, milline lõhn kuulus Akelale, milline Sebastianile, milline Robinile jne. See polnud kuigi keeruline, eriti arvestades seda, et Akela oli naine ja kaksikud ilmselgelt mitte. Samas Imogen oli poolvampiir. Uute võimetega harjumine aga võtab ilmselgelt veel aega. Kusjuures terve selle aja jooksul, mil Dan haiglas oli olnud ja nüüd kuni tänaseni oli ta Akelat vältinud. Esiteks olid libahundid ja vampiirid vaenlased ja see hirmutas kutti pisut. Sest noo ta oli lootusetult neidisesse armunud ja too raudselt vihkab teda. Aga palju rohkem kartis ta seda, et temas on tekkinud viha Akela vastu. Mitte, et see hetkel oleks kuidagi välja löönud. Daniel viis oma silmad tagasi raamatusse ja püüdis süveneda.

Akela oskas lõhnu täiuslikult eristada, kui ta oli neid varem tundnud - aga kuna ta polnud Danieli tükk aega kooli peal näinud, ei teadnud ta, kellega tegemist on. Märganud aga ainsat olendit, kes raamatukogus nende läheduses viibis - ja kes lehkas libahundi järele -, vaarus neiu tahapoole, silmad suured. Daniel... Ei... Mismõttes? Seesama Daniel, kellega ta nii hästi läbi sai, ja libahunt? Taganedes tõmbas vampiiritar käega raamatuid riiulitest ning vajus siis ühe riiuli najale istuma. See pole lihtsalt võimalik - halvim üllatus ever! Ta oli Danieli suhtes juba lootusi hellitanud...

Daniel tõstis taas oma pea ja silmitses taganevat vampiiritari, kes kolinat tekitas. Ta silmitses teda tükk aega. Ta oli ilus. Aga hoopis teistmoodi ilus. Mitte selline, nagu Daniel teda mäletas. Ta ei tundnud mitte midagi vampiiritari vastu. Mitte ainsamatki tunnet. Uskumatu. Vampiir oli inimesena ta oma veetluse ohvriks püüdnud. Kutt tõusis aeglaselt ja sammus neidise juurde, kükitades tema kõrvale. "Ma olin valel ajal vales kohas," sosistas ta. "Aga see ei muuda väga midagi eks? Peale selle, et sa hoiad mu kaelast nüüd eemale," sosistas Dan. Isegi kui Akelal peaks mingi hullumeelne soov olema libahundi verd juua, no mine tea, äkki see maitses vampiiridele paremini, kui inimese oma, ei laseks Dan teda enam oma kaela ligi. Ta lihtsalt ei lase ja kõik. Ta ei tundnud viha Akela suhtes. Aga ta tundis, et ta juskui ei tohiks neidist enam usaldada ja et nad peaks teineteisest eemale hoidma, see oli veider.

Akela silmad läksid aina suuremaks, kui Daniel tema juurde tuli, ning kui noormees oma jutu lõpetas, kadus neiu hetkega riiuli najalt, seistes natuke eemal, sõrmed konksus ja teravad küüned ründevalmis. "See muudab väga paljugi!" sisistas vampiiritar. Kuidas sai see... pitsu arvata, et temake veel tema verd tahab? Hullemat mürki annab otsida! Ta oli kord ühe libahundi verd joonud ja see maitses kui lääge lake, mis ei kõlba kuradilegi... Igikestev vaen libahuntide ja vampiiride vahel voolas tema soontes ning teadmine, et Dan, tema Dan, oli üks nendest karvapallidest, oli Acidi rivist välja löönud. Mõneks ajaks oli ta kaotanud selle... inimliku mina. "Sa oled koer!" sülgas neiu. Enam ei näinud ta nii ilus välja, nüüd, kus raev tema kena nägu moonutas. "Hoia must eemale!"

Daniel silmitses Akelat pea viltu. Ta ajas ka end aeglaselt püsdi. Miks vampiir nii tulihingeline oli, aga tema mitte? Äkki ta ei mõista seda veel. Peaks teiste vampiiride lähedusse ilmuma ja vaatama, kuidas nod reageerivad, aga kõik olid ju Slytherinis ja ainus slyth, kellega Dan tegemist teha viitsis, oli Brian. Kes oli inimene. "Sa teed väga suure vea, kui sa minust oma vaenlase teed," lausus Dan. Nad olid majakaaslased ja rühmituse kaaslased. Oi, Akela tegi suure vea, kui ta oma plärtsumist ei lõpeta, sest nüüd hakkas Dan tundma, kuidas Akela lõhn ta ninasõõrmeid kõrvetas.

Jumala õnn, et raamatukogus kedagi teist polnud, sest siis oleks Akela valimata rünnanud. Teadagi see pseudoinimlikkus - varem või hiljem käib selle mehhanism maha, piisab vaid väikesest tõukest. "Ma olen küllalt vigu teinud ja seisan endiselt siin," oli ainus, mis neiu poolt tuli, hääl viitamas faktile, et seda hurmavalt rõõmsameelset Torellit polnud siin. Oli vaid vampiir, keda kunagi tundi nime all Silver ja veel varem kui Mort... mis peegeldas ka tema rebel-vampiiri aegu. "Hoia must eemale, ja rohkem ma end ei korda!"

Daniel raputas pead ja sammus vampiirist mööda oma laua juurde, kust ta oma asjad võttis, et nendega siis lahkuda. Veider, et ta selle külma ja kalgi isendi vastu üldse kunagi midagi tundis. Ja siis meenus talle Kalin. Kes on ka vampiiriga koos ju. See rumal poiss arvab, et ta armastab vampiiri, aga tegelikult laseb ta end lihtsalt ära kasutada. "Te olete kõik külmad ja tundetud surnud. Mitte mina ei peaks sinust eemale hoidma, vaid sina peaks kõikidest inimestest eemale hoidma. Igast viimasest kui ühest," lausus Dan. Kui neist kahest üks koletis oli, siis kindlasti polnud see Dan.

Ja nii lihtsalt polnud Akela ja Daniel enam enam kui sõbrad. Nad olid verivaenlased. Iga noormehe sõna torkas vampiiri kui tulise teraga ja tal oli valus kuulda, kuidas keegi, keda ta hindama oli hakanud, kogu tema rassi temaga eesotsas maatasa tallub. Üksainus pisar voolas neiu silmist, kui ta kogu selle sapise info alla neelas, vabastamata lihaseid pingest. Ta tahtis väga Danielile kallale minna, ja samas ei suutnud kuidagi sundida end ründama.

Daniel saatis veel ühe pilgu neidisele ja väljus siis raamatukogust. See pisar ei liigutanud teda üldse. Uskumatu. Mida rohkem ta sellele mõtles, seda suurem viha tal vampiiri vastu tekkis. Ainult kaine mõistus käskis tal uskuda, et kõik vampiirid pole sellised ja ta ei tohi selle ühe pärast julmalt tervet rassi vihata. Aga hetkel näis mitte vihkamine nii võimatu tegevusena. Dan sammus mööda koridori edasi, sundudes Gryffindori puhketoa poole.

Kui libahundilõhn tema meeltest lõpuks hajus, vajus Akela põlvili. Mida ta nüüd teeb? Daniel on libahunt! Suva sest probleemist, kuidas tema õde selle üle elab, see on noormehe enda mure, aga tema, Akela! Nad on majakaaslased, varem või hiljem satuvad nad jälle kokku, ning praegu kuuldust piisas, et vampiirini jõuaks arusaamine - Daniel vihkab teda. Vihkab nii, nagu üks libahunt vampiiri vihata saab. Ja tal oli kohutavalt kahju. Ta polnud ju seda ära teeninud... või oli?

Mõne minuti kössitas Acid raamatukogu põrandal, ajas end siis püsti nagu zombi ja kõndis robotliku rütmiga raamatukogust välja. Täna sureb keegi Siganurmes viibijatest, enne ta rahu ei saa, kui on oma segased emotsioonid verre matta saanud. Hääletult kadus neiu öhe.

OT: ja teema läbi.