Ega draama draamale liiga tee

Kalin tahtis juba Akelat eemale tõugata, aga enne, kui ta seda teha jõudis, kuulis ta Sebastiani häält. Oh noez. Kalin lükkas Akela eemale. "Sebastian!" hüüdis kutt end püsti ajades. "Oota. See pole nii nagu näib," lausus ta. Miks Akela teda üldse suudles? Miks kõik teda viimasel ajal suudlema kippusid? Kalin tormas Sebastianile lähemale ja haaras ta käest. "Oota, las ma selgitan," palus Kal.

"Ma lükkasingi ta eemale," lausus Kalin. Oi, kui süüdi ta end hetkel tundis. Kohe nii kuradi süüdi. "Ma ei suudelnud teda vastu. Sebastian... Ma ei petaks sind," sosistas Kalin. Ta ei osanud enam mdiagi öelda. Näis, nagu Seb ei tahaks teda uskuda või midagi.

Kalin tundis, kuidas ta süda löögi vahele jättis. Võib-olla isegi kaks. Ta jäi Sebastiani eemalduvat selga pilguga saatma ja vajus siis sinna samma koridori põlvili maha, pilk tühi ja emotsioonitu. Sisimas oleks ta tahtnud surra. Miks Seb teda ei usu? See oli ju nii. Akela oli seal samas ja oleks võinud seda kinnitada, aga tundub, nagu Seb lihtsalt ei tahakski teda kuulda.

Kui see peaks olema koht, kus ta püsti hüppama, Sebastianile järele tormama ja olukorda selgitama või Kalinilt vabandust paluma peaks, siis see talle kohale ei jõudnud. Selle asemel istus neiu põrandal edasi, suutmata otsustada, kas tõusta püsti ja kõndida minema, minna Kalini juurde või joosta Sebastianile järele. Ta sai situatsiooni kaliibrist perfektselt aru, kuid...

Kalin oli seal sedasi emotsioonitult edasi. Ta ei liigutanud end. Ei istunud korralikult. Lihtsalt põlvitas, käed külgedel rippu ja põrnitses enda vastas olevat põrandaliistu. Kõik näis nüüd nii tühi ja tema aju blokkeeris igasuguseid mõtteid sellest mis oli ja mis on ja mis olema hakkab. Sel polnud vahet. Mitte millelgi polnud vahet. Sebastianit enam polnud. Loomulikult ei kavatsenud Kalin teda käest lasta. Loomulikult kavatses ta võidelda ja kui see ei aita... Siis võitleb ta veel. Sest Sebastian peab teda uskuma. Ta peab tõde uskuma. Aga hetkel oli Kalini pea tühi ja ta ei suutnud isegi pilku tõsta, rääkimata püsti tõusmisest ja Sebastianile järele minemisest.

T'is not cool what you have done here, lady. Akela tunnistas Kalinit mõne hetke. See on tema süü, et Sebastian nii käitus, ja tema süü, et Kalin praegu sellises olukorras on - aga millegipärast ei tundnud neiu end üldse süüdlaslikult. Lihtsalt... sh!t happens, mate. Tõsiselt nõme suhtumine, kuid vampiir ennustas, et see läheb nii nädala või kahega üle. On alati läinud - kerge hilinemisega. End püsti ajanud, pöördus Acid minekule.

Ja Kalin jäi sinna. Üksinda. Oma mõtetega. Keset koridori põlvitama ja tühja kohta põrnitsema. Ikka veel oli ta liiga sassis et püsti tõusta ja kuskile minna. Kus ta sõbrad kõik nüüd olid?

Lucy tuli prefektide vannitoast välja, juuksed ikka veel veidi niisked. Ta oli pikka mõnusat vanni nautinud ning oli täiesti ajataju kaotanud ning kiirustas nüüd enda puhketoa poole, kui järsku kedagi keset koridori põlvitamas nägi. Misasja? Lähem pilk ütles talle, et tegu on Kaliniga. Luce vaatas ringi, kuid ei näinud kedagi teist ja sellepärast kiirustas siis poisi juurde "Kalin? Mis juhtus?" tüdruk põlvitas poisi ette maha, pani käe poisi õla peale ja vaatas koolivanemale murelikult silma.

Kalin vaatas nüüd Lucy'le sama tuimalt. Ta avas suu, aga sõnad jäid kinni. "Sebastian," pomises Kal viimaks. "Ta.... Me...." koolivanem sulges suu ja otsis sõnu. "Ta vist jättis mu nüüd," pomises kutt. "Akela oli siin ja... Ta sai valesti aru," pomises Kalin segaselt, saamata ise ka täpselt aru, mida ta öelda tahab.

Lucy kortsutas kulmu, üritades aru saada, mida Kalin öelda tahtis. "Sebastian jättis su maha?" Luce raputas kindlalt pead "See ei ole võimalik. Ja- Akela? Mis temaga?" Prefekt oli täielikus segaduses. Mis toimus? "Kalin" ütles neiu rahustaval toonil "Mis juhtus?"

"Akela," pomises Kalin. "Ma lohutasin teda. Danieli pärast ja siis ta suudles mind," pomises Kal. Millegi pärast ei suutnud ta nutta. "Ja Sebastian tuli siia. Aga ma ei suudelnud vastu, ma tõukasin ta eemale, aga see juhtus liiga hilja ja Sebastian ei uskunud mind. Ma tegin talle kohutavalt haiget," pomises Kal ja raputas oma pead. "Ma olen tast ilma Lucy," ohkas kutt ja vajus neidisele kaela, kallistades teda tugevalt. Armastus tegu kohutavalt haiget. Eriti kui sa tead, et oled oma armastatule suurt südamevalu põhjustanud.

Danieli pärast? Akela suudles Kalinit? Sebastian jättis Kalini maha?? MIS TOIMUS?? Luce oli väga segaduses, kuid järgmisel hetkel langes poiss talle kaela ja tüdruk lihtsalt kallistas Kalinit vastu, tasakesi rahustavalt pomisedes, et kõik saab korda, ning silitas poisi selga rahustaval moel. "Ma olen kindel, et ta saab aru... See oli ju arusaamatus. Shh, kõik saab korda.." pomises tüdruk vaikselt. Sellisena polnud ta veel kunagi Kalinit näinud. "Ee... Kalin? Tahad äkki natuke vähemavalikku kohta minna? prefektide vannituba on siinsamas ja seal on diivan. Palju pehmem istuda ja soojem on ka?" küsis neidis natukese aja pärast ettevaatlikult.

"Mhmh," mõmises Kalin ja komberdas Lucy abiga prefektide vannituppa, kus ta diivanile istuma vajus. "Ma ei jaksa enam elada," sosistas Kal. "Mu elu on muutunud ameerika mägedeks. Nii palju toimub korraga. Ma lihtsalt ei jaksa enam..." Kalin tõmbus diivanile kerra nagu väike kassipoeg ja põrnitses jälle tuimalt ühte kohta.

Lucy kortsutas poisi jutu peale kulme "Ära ole rumal. Muidugi jaksad sa elada." See olukord oli lihtsalt väga veider. Ta istus praegu prefektide vannitoas täiesti tuima Kaliniga öösel, Sebastian oli teab mida tegemas ja Akela oli Danieli armunud? Missugune draama... "Sebastian võtab mõistuse pähe, ma olen selles täiesti veendunud. Ta armastab ju sind." ütles ta vaikselt. "Sa peaksid puhkama. Kas on keegi, kellele ma saan teada anda ja kes saaks su Slytherini puhketuppa viia või midagi?" küsis tüdruk vaikselt. No muidugi võiksid nad ka Tarvilikku tuppa minna, aga järgmisel päeval oli kool.

"Ma saan ise," raputas Kal pead. Vahet polnud. "Aitäh sulle," sosistas kutt ja sulges oma silmad. "Sa ei pea siin olema muidu. Sa võid minna," lubas kutt. "Ma saan ise hakkama," oli ta kindel.

"Prsh, ma ei jäta sind niimoodi üksi." ütles Luce ja tõusis diivanilt püsti "Tule, lähme. Ma viin sind ise Slytherini puhketuppa. Sa ei saa ju siia magama jääda." Vangikoobastes peaks ta küll siis poisi maha jätma, sest ta ei kavatsenud mingi hinna eest Slytherini puhketuppa minna. Pealegi ei teadnud ta sealset sissepääsugi.

Kalin ohkas ja avas oma silmad ajades end siis istukile. "Ma saan tegelikult ka ise," arvas kutt. Või noh, oli selles üsna kindel.

Lucy vaatas kahtlustavalt poisile otsa "Kas sa oled kindel?" No muidugi ei tahtnud Luce praegusel kellaajal vangikoobastesse minna ja veel pärast üksinda tagasi tulla (pärast seda almost-rape intsidenti ei käinud ta enam üksi vangikoobastes). "Nagu täiesti-täiesti kindel? Sest mul poleks selle vastu midagi, et sind ära saata... eriti..."

"Sa ei pea, tegelt ka. Ma saan ilusti ise hakkama. Ma peangi natuke üksi jalutama ja mõtlema," leidis Kalin ta ajas end diivanilt püsti ja sammus ukse juurde. "Aga aitäh sulle siiski," naeratas kutt ja lahkus vannitoast.

Lucy hammustas huulde, aga noogutas ja lasi poisil minna, üsna varsti lahkus ka tema vannitoast ja läks Gryffindori puhketuppa, lootes, et poiss tervelt kohale jõudis.

OT. kõik?

OT: Kõik.