Rändamas

Nii nagu ikka kord kuus juhtus oli taaskord Dave koolist jalga lasknud. Ilma suurema põhjuseta, kuid tema neid ei vajanud, ilmselgelt kirjutab isa talle kooli mingi vägagi ebareaalse vabanduse, ning asi on korras. Noormees oli end lihtsalt jälle natuke ebatavaliselt tundnud, ning sellest ka see jooksu panek, kui seda nii võib nimetada. Jõuludeni oli veel paar nädalat aega, ning noh nii kaua kutt lihtsalt ei viitsinud vahtida. Oma habeme täiuslikult nulli ajanud vaatas peeglist vastu noormehele sile nägu, ning ka juuksed, mida enam oluliselt polnudki. Kukal, ning küljed äärmiselt lühikesed ja pealael mõni sent neid rohkem, kui kuklal. Ühest tubadest, mille ta paar päeva tagasi rentinud oli end üles ajanud lükkas kutt selga mustad dressid, ning valge maika. Sellele lohvaka pusa lihtsalt moepärast peale visanud maandus Dave juba mõne hetkepärast alumisel korrusel. Vastutulijad vaatles kutti mõnevõrra tähelepanuväärsemalt, kui seda muidu, kuid muidu oli kõik täiesti okei. End ühe lauataha istuma sättinud tellis kutt omale hommikusöögiks pudeli võiõlut, ning hakkas siis peas tänaseid plaane paika sättima.

Ot:Vabal valikul, mul on igav

Kah hommikusöök. Akira - jah, Akira, saadanas - oli püüdnud aega Londonis parajaks teha, sest nii igav ei saa ka olla, eks, aga ikka sai, ja mingeid mugusid trollida polnud ka väga huvitav. Mugud on mugud. Vaevalt Scarletki praegu pealinnas redutas, mis tal siin panges teha. Käed taskus, lonkis nooruk vilet lüües mööda tänavat ja keeras siis Kolme Luuda, et vaadata, ehk leiab kellegi, kellele end sappa seada.

Lucky - tema tumedad silmad märkasid üsna pea Davidit. "Sup dawg," lausus võlur tavalise tervituse asemel, maandudes slytherini vastu istuma.

Akira hakkas Davidi sõnade peale naerma, nii et paar inimest neid altkulmu vaatasid. Või siis ainult teda. "Ta pole natuke opakas, vaid selle tiitli täiega ära teeninud," vastas nooruk muiates. "Jah, olen Akira, flesh and bone." Someone's in a good mood this fine day... Loomulikult oli Akira heas tujus, kui ta sattus kellegi peale, kes tema eksistentsi tunnistas ja teda järjekordseks Rini kujutlusvõime viljaks ei pidanud - üllatavalt paljud arvasid nii.

Brofist, bitches. Akira tõstis käe, et Davidiga brofistida, ning võttis lauale toodud võiõllest lonksu. "Kus sa olnud oled? Kadusid nagu vits vette ja otsi siis taga," sõnas nooruk kergelt kulme kortsutades.

Akira vilistas, nähes Davidi uut hairdo'd. "Naiss." Võtnud lonksu võiõllest, lasi nooruk pudelil kolksatusega lauale langeda. "Eriti midagi. Siblivad ringi nagu kanad terade jahil ja mitte midagi ei tehta - mina olen ju endiselt siin ja mitte Azkabanis," laiutas ta käsi. Look at all the fukcs I give. "Hakka või mõtlema, kas see dire ikka oma ametit väärib, kui koolis kuritegevus lokkab." Võlur turtsatas oma sõnade peale, näol muie. Oi, ega tal kahju pole.

Akira lõi käega. "Vahetagu - ma ajan omad kohale ja siis ongi seal üks suur pidu," hooples ta. Oh jaa, muidu nii ohutu olemusega Okumura Akira oli kõige täiega pahaks pööranud. Aitäh, everyone who helped along! Nooruk oli enamvähem kindel, et Kuroitsuki teadis, kust Scarletit leida - oli ju lind surmasööjalt talle motivational letterseid toonud -, nii et saata invitation à la "come, we need a roof raiser to our party" oleks np.

"Well, duh - mis sa ise arvad, kes mu mentor olla võib?" Akiral oli ilme, nagu oleks see ilmselge, kes temasugust inglikest õpetanud on. Nooruk tõstis taas pudeli, et sealt võiõlut lonksata. "Sa Joseph Scarletit tead?" käis ta oma õpetaja (ja iidoli?) nime välja. Kurat seda teab, milline maine mehel surmasööjate seas olla võib, aga tema jaoks oli Scarlet ikkagi see Kõige Kõrgem - tänu Scarletile ta eksisteeriski.

Ehee. Nii et Scarlet oligi kõva säga, nagu ta arvanud oli. Akira keerutas pudelit käte vahel. "Üritasin mingit kindlat plaani välja mõelda, aga midagi nagu pähe ka ei tulnud. Paar mugu saavad nüüd purskavate pottidega näguripäevi näha, kuid... See pole ka enam seesama, ei paku lõbu," vastas nooruk ja võttis siis võiõllepudelist korraliku sõõmu.

Akira turtsus naerda. "Hästi, hästi," kiitis ta takka. "As expected of you." Võiõllepudel leidis taas rakendust. "Kui sa Londoni metroosse juhtud minema, siis ära igaks juhuks B5-ga sõida - ma seadsin natuke rööpaid ümber, sest minu arvates läheb selle liiniga sõitmine liiga pikale," mainis nooruk ilmsüütu näoga, hoides hääle piisavalt vaikse, et mitte kahtlust äratada. "Mulle meeldivad rongid, aga B5 on lihtsalt ropp - pealegi ongi siin linnas liiga kaua vaikne olnud, midagi ei juhtu." Üks suurem metrooõnnetus väga suurel ümberistumissõlmel peksaks rahva elule küll... Jah, ta oligi selline bitch.

"Indeed," venitas Akira oma pudelile lõppu peale tehes ning võttis uue. "Ega öögi piiranguid sea, kui aus olla... Öösel on ka väga lõbus, mis?"

Akira noogutas ja võttis võiõllepudelist taas ühe lonksu. Küsimuse peale kehitas nooruk õlgu. "Kas mul on kell otsaees, et sa seda minu käest küsid?" turtsatas ta pahaselt ning kallutas end, et selja taga olevat kella kiigata. "Piisavalt palju, et nalja teha," pani võlur siis diagnoosi paika.

Napilt noogutanud, tõusis Akira oma kohalt ja surus käed taskutesse, kuhu need vist liimida võiks, sest need jõudsid ikka ja jälle sinna nagu mingid neetud potisangad. Davidi kõrval välja lonkides tuli talt vastus, aga mitte kohe: "Ta ei uskunud minu olemasolusse. Lihtne. Sina usud." See polnud küsimus. "Ma vihkan inimesi, kes minusse ei usu."

"Noh, siis leidis ta õige raja, mida käia," oli ainus, mis Akira selle mõtteavalduse peale öelda oskas. Võtnud pudeli vastu, jõi nooruk sealt hea sõõmu ning ulatas pudeli taas Davidile. "Sorry ka, ma ei tea, mis mul viga oli, et ma omade vastu pöördusin," kõlas siis midagi vabanduse taolist. Akira ei osanud vabandust paluda - ta tegi ega mõelnud tagajärgedele. Kõik teised olid need, kes peaksid vabandama, eks. "Ma tegin mõneks ajaks minekut ja nagu need asjad käivad - mind unustati peagi," vastas võlur maas vedelevat tühja purki jalaga lüües. "Lucy on dork ka, mida sa selliselt ikka tahad." Paratamatult oli endise huffi hääl süngem kui enne. Deep.