Books

Oma harjumuste poolest meenutas Jonathan Ravenclawi õpilasi. Ta luges palju, tegi alati oma koduseid ülesanded ära, vahel kirjutas isegi rohkem, kui vaja ning seejärel tegeles jälle lugemisega.
Raamatukogust oli saanud tema teine puhketuba, kus ta enamus oma ajast veetis. Noormees lehitses raamatut taimede kohta ning selle kõrval oli pärgament, millele ta oli juba paar rida kirjutada jõudnud. See oli tavaline konspekt iseenda jaoks kirjutatud. Lihtsalt igaks juhuks, juhul kui tal peaks seda kunagi vaja minema.

ot. kinni. ma ei oska alustada, sorry!

Raamatukogu on üks neetult äge koht - Akelale meeldis sealseid köiteid juba sellepärast uurida, et vaadata, mis aastal need kirjutati, ja mõelda, kus tema parajasti oli. Nii mõnessegi muguraamatusse oli ta sisse kirjutatud, kas tegelase või lihtsalt mõne hajuva iseloomuna, ja ka ajalooraamatutest käis ta mitme eri nime all läbi. Oli lõbus lugeda Mortist või Silverist kuskil konkreetses piirkonnas ja mõelda - oh, see olen ju mina!

Seekord oli neiu raamatukogusse tee leidnud, et kirjutada väiksemat sorti uurimustöö ükssarvikutest. Kuigi ta neist loomadest väga palju teadis, polnud ka see täielik, ning kuigi raamatukogus olevad raamatud tema teadmistele alla jäävad, otsustas ta siiski taas üle vaadata, mis seal kirjas, ja üks hea töö kokku kirjutada. Virn raamatuid käes, suundus neiu ühe lauani, viitsimata süveneda, kas keegi veel seal on, ja lasi virnal mürtsatusega lauale maanduda - palju raamatuid ikkagi. Istunud, märkas Acid Jonathani. "Hei!"

OT: ma märkasin natuke liiga hilja, et tegelikult oligi kodutöö ja unikornide teema väga aktuaalne, aga ei viitsi editida.

Muidugi, John ehmatas ju pidevalt. Nii armas! Akela naeris vaikselt, kui laua taha istus. "Ükssarvikutest," vastas neiu virnast ühte raamatut võttes, seda avades ja siis oma kotist pärgamenti võttes. Nii tüüpiline tema majakaaslasest pidevalt raamatukogus istuda - vampiiritar oli noormeest siin varemgi näinud - ja ta ise käis raamatukogus päris tihti. "Mitte et ma neist juba piisavalt teaks, aga alati on tore oma teadmisi värskendada."

"Mingis mõttes jah... Aga ma mõtlesin selle töö hiljem professorile esitada ja veidi lisapunkte teenida," vastas Akela vastavat lehekülge otsides. Oo, talle meeldis tema oskus kirjutada ja samal ajal hoopis muust teemast rääkida. Silmad üle raamatulehtede liikumas, kirjutas neiu kiirelt ja ilusa käekirjaga ning mõne hetkega oli tal juba lõik teksti olemas. Ta kirjutas peast, päris hea.

Kogu aja, mil Jonathan rääkis, jätkas Akela kirjutamist, katkestades selle vaid mõneks viivuks, et raamatulehte keerata ja sõrmega järge ajada. "Oh, kümme punkti ei tohiks probleem olla," sõnas neiu kerge naeratuse saatel, võttis virnast uue raamatu ja lõi selle lahti, pannes selle eelmise köite peale. Enesekindlus missugune, kuigi professor Steel ei pruukinud seda tööd isegi vastu võtta - omadel põhjustel, mis iganes need ka poleks. Näiteks see, et nad ei pea midagi tegema, aga tema ikka teeb... Noh, kui ka vastu ei võeta, jääb see töö näidisena tema teadmistest ja ilusast käekirjast ikka alles.

Ka Akela jätkas oma tööd. Üsna pea oli tal juba uut pärgamenti vaja - ja ta polnud avanud rohkem kui kaks raamatut... Päris hulluks ei saa ka nüüd minna ja kirjutada midagi, mida üks seitsmendik üldse teada ei tohiks, nii et neiu pidi oma teadmisi sortima - õpik oli tal otsast lõpuni läbi loetud ning seetõttu teadis ta, kus natuke lisainfot juurde panna ja kus sellega tagasihoidlikuks jääda. Ja peagi pani vampiir oma tööle punkti, joonistanud sinna alla visandi ükssarvikust. Ta-dah!

Akela turtsatas viivuks. "Mulle meeldib demonstreerida, et ma oskan joonistada siis, kui olukord seda nõuab," vastas neiu töölt pilku tõstes. "Niisama sikerdamine mul ei õnnestu, aga kui end kokku võtan, siis suudan sulest igasuguseid imeasju välja võluda." Nendest raamatutest oli ka hullult kasu, mis ta kokku korjanud oli... Oma ainsad "kasutusel olnud" raamatud sulges vampiiritar kerge randmenõksuga ning tõstis need siis virna otsa. Looks heavy, all those books...

Noormees turtsatas vaikselt ja sulges vaikselt oma raamatu, mille ta eemale lükkas. Seejärel keeras ta oma pärgamendi rulli ja pistis selle seljakotti koos sulepea ja tindipotiga. "Seegi hea," noogutas ta aeglaselt, toetades enda lõuga rusika vastu. "Ma ei oska sedagi." Muigas John siis. Võib-olla kriipsujukud tulid välja, kuid ta oli üsnagi kindel, et väikesed lapsed, kes alles joonistamist õpivad, oskavad proportsioone ka paremini paika panna, kui tema.

Akela vastas naeratusega ja tõusis oma kohalt. "Viin need raamatud ära ja olen kohe tagasi," lubas neiu, võttis hunniku raamatuid kergelt kätte, nagu tõstaks sulge, ning kõndis riiulite vahele. Peagi oli ta tagasi, istus oma kohale ning keeras tehtud töö rulli. Jess, siit peaks head punktid tulema! Kirjutanud rullile oma hoogsa käekirjaga nime - Akela Silver Torelli -, pani vampiiritar tindipoti ja muud asjad ära, pöörates siis oma eri värvi silmad Jonathanile. "Mis huvitavat ka toimunud on siin raamatukogu seinte vahel?" päris näitsik, kummardudes huvitatult lähemale.

Akela tegi meeldivalt üllatunud näo, justkui oleks ta lällamist ja laaberdamist oodanud. Mida ikka raamatukogus juhtuda saab, kui teadmiste omandamist, eks. Neiu muigas. "Ma ei ole sind eriti kooli peal liikvel näinud. Veedadki kogu ärkvelolekuaja siin ja tundides?" küsis ta uudishimulikult.

"Siis tuleb see viga kuidagimoodi parandada," sõnas Akela kindlalt. "Sa oled gryffindor, mitte mingi hädine ravenclaw, ja gryffindorid oskavad kõik möirata. Sina oskad ka, aga lihtsalt ei julge," viibutas neiu sõrme. Tema näole ilmus sõbralik naeratus. "Alustaks näiteks sellest, et läheks kahevõitluse saali ja harjutaks natuke?" pakkus Acid siis.

Akela kallutas pead, silmis kaval pilk. "Ma võin oma kõrvukrätsu panti panna, et sa pole kahevõitlustes osalenud," sõnas neiu, suu muigvel. "Ehtsates - need tüüpilised Expelliarmus-kilp tunniharjutused ei lähe arvesse." Just seda nad ju näiteks KA's harjutasidki - üks teeb relvituks, teine tõstab kilbi ja blokeerib loitsu. Tema mõtles juhmistavaid ja kammitsevaid ja selliseid... nagu ta lahingus JS'i vastu kasutanud oli. Kõik, välja arvatud Sectumsempra. Kõikidest vastikutest loitsudest oli see üks hullemaid.

"Kasu?" Akela kergitas kulme. "Sa ilmselgelt ei käinud ballil." See oli nii ilmselge, arvestades nooruki suhtumist. "Ma võitlesin vastamisi kolme JS'i liikmega. Kasu on see, et ma saan praegu istuda siin ja püüda sind veenda end kaitsma õppima, mitte lebada kuskil kirstus." Oh wait - ta ongi sama hea kui surnu. Seda enam. Oh issand... See kirstujutt ajas ta naerma, nii et neiu surus käe suule, hoidmaks turtsumist tagasi, ning pani otsaesise lauale. Teema oli nii kuradi tõsine, et ta ei saanud oma väikese keelevääratuse tõttu naeru pidama ning tema õlad vappusid naerust. Kurat... Jonathan vaatab kindlasti, et ta on mingi imelik. Hull eit.

Akela hingas sügavalt sisse, et maha rahuneda. Need enamlevinud müüdid vampiiridest kui nahkhiireks muutujatest ja kirstus magajatest ja sellistest olid tema jaoks kui supernaljakad anekdoodid. Kätega üle näo tõmmanud, ajas neiu end sirgu, et Jonathanile otsa vaadata. "Ma oskan kahevõitlust pidada," vastas vampiiritar lihtsalt. Jah, tal oli ka päris hea hulk aastaid treenimist seljataga, aga see selleks. "See ja vajadus oma sõpru ning koolikaaslasi aidata aitasid mul eluga lahkuda," lisas näitsik siis.