Südaöösel...

"Millise koolivanema?" küsis Akira häälega, mis ütles selgelt - I see none. Ei, ta piinaski inimesi puhtalt selle fiilingu ja mitte millegi muu pärast. Mida muud vaja olekski? Kui Kalin oma maja elukat imiteerima hakkas, viipas nooruk teravalt, paisates slytherini oma endisest asukohast veelgi kaugemale ja ilma pikema jututa alustas uue Cruciatusega.

Chachil ei olnud und ja tänu sellele oli ta otsustanud kooli peale niisama töllerdama minna, samas lootes, et ta mõnele koolivanemale või prefektile, kes hetkel patrullida võis, otsa ei satuks. Kuid vaevalt oli ta jõudnud enda puhketoast just kuigi kaugele, kui kuulis kellega häält. Või pigem lausa karjumist. Pikemalt mõtlemata läks ta hääle suunas ning avastanud toa, kust see ilmselt tuli, jäi ta hetkeks seisma, enne, kui sisenes. Nüüd ta kahetses, et oli võlukepi magamistuppa jätnud, kuid tagasi ta siiski ei pöördunud, vaid lõi ukse kiirelt lahti, jäädes lävele seisma, kus talle vägagi veider vaatepit osutus - Rin crusiotas Kalinit. Hetke oli ta täiesti vait, kuid siis jõudis talle reaalsus kohale ning ta hüüdis, hääles kerge õudus: "Rin!"

Kui armas. Akira elas oma sadistliku sea rolli täiuslikult sisse. Oscar selle eest! Kuulnud aga kellegi häält enda selja taga, mis kutsus teda - ei, tead, Kalinit - Riniks, kihvatas nooruk, katkestas Cruciatuse ning, pannud Kalini täieliku kehakammitsa alla, et see kuhugi vingerdada ei üritaks, pöördus aeglaselt. "Sa ajad asju sassi, tibuke," lausus tumedapäine kutt, mõru naeratus näol. "Seda sitakotti ei ole siin." Heh, muidugi ta teadis, et see tšikk meeldis Rinile, aga neiu oli dork ja seda enam leidis Akira põhjust selle mõnitamiseks. Ja Rini mõnitamiseks ka.

Kui Rin - või kes iganes ta siis ka oli - ümber pööras, sai Chachi üsna koheselt aru, et tegu ei saanud tõesti tolle sama hufflepufflasega olla. Ta ilme oli juba selline.. mitte üldse rinilik. Ta viis pilgu hetkeks tema selja taga olevale Kalinile, kes nüüdseks täiesti liikumatu oli, ning seejärel tagasi Okumurale. "Sa ei olegi Rin," lausus neidis, pead kergelt kallutades. Kes siis? Õel kaksikvend? Talle küll ei tulnud meelde, et oleks kaks sellist ühes kohas kunagi näinud. Äkki too ei käinudki Sigatüükas ja lihtsalt käis seal vahepeal teisi kimbutamas või midagi? See seletaks ka need kaklused, kuhu Rin pidavat mässitud olema..

Kalin oli oma võlukepile juba nii lähedal, kui Akira ta eemale paiskas ja uue Crucio talle kaela saatis. Kalin röökis taas valust. Mida muud tal teha oligi eksole. Ja siis tuli Chachi ja Akira lõpetas. Aga nüüd ei saanud Kalin end liigutada. Mõtteis vandus ta Akirat kelleks kõigeks veel. Ja nüüd ta oli oma võlukepist nii kaugel ka.

Katsetame siis seda meetodit, mille mõtte Kalin talle pähe pani - ütleme, et ta on Rini kaksikvend. Might work... Kasvõi naljapärast võis ju proovida. Aga mitte sellepärast, et selle sitakäki pealt süüd ära veeretada - ei, Rini lavastaks ta hea meelega süüdi, ei-ei, seda ta ju kogu aeg teebki, aga mõte teeselda füüsiliselt eksisteerivat kaksikut tundus kuldaväärt. "Otse loomulikult pole ma Rin," lausus Akira kulme kortsutades. Feil tšikk. "Kes tahakski see värdjas olla, I wonder."

"Ta ei ole värdjas," nähvas Chachi ning viis pilgu taaskord Kalinile. Huvitav, kui ta kaua siin tolle.. tüübiga suhtleb, siis kas ta mingiaeg ka kehakammitsast lahti sai? Neidis kirus nüüd oma tähelepanematust osades tundides. Ta viis pilgu tagasi kutile enda ees. "Kes sa oled siis?" küsis neidis. Raudselt Rini kaksikvend. See oleks küll suht ulme, kui kaks identset tüüpi oleksid olemas ja nad ei oleks isegi suguluses.. Korra käis gryffindorlase peast läbi, et äkki siiski tegu on Riniga, kuid ta lihtsalt teeskleb vahepeal kedagi muud, kuna tal on igav..

Akira ristas käed. "On küll. Kõige suurem õnnetus, keda olen näinud," lausus ta resoluutselt. "Okumura Akira, väga meeldiv." Väga meeldiv indeed. Vestame dorkiga juttu, ullallaaa... Heitnud pilgu maas lebavale Kalinile, pöördusid nooruki tumedad silmad taas Chachile. "Oli tore juttu vesta, Trent, aga scoot now, mul on koolivanemaga jutt pooleli," viipas ta napilt, nagu öeldes - shoo, bitch, you're not needed here.

Chachi kortsutas pahaselt kulmu selle peale. Õnnetus. Miks tollel.. Akiral Rini vastu nii suur vimm oli? Mida too talle teinud oli? Või oli ta lihtsalt hufflepufflase peale kade, sest too ei olnud selline.. õeluskott? Või midagi sellist. Kui aga Akira teda minema tahtis ajada, tuli neidisele meelde, et kutt oli ju just crusioga Kalinit piinanud. Ah, pagan, ta ei saa ju niisama ära minna! Üldse oli kuidagi veider olukord seal hetkel. Äkki saadaks patronuse kellelegi? Aga kellele? Ah, ta ei saa ju! Tal pole võlukeppi. Ta otsustas taaskord tähelepanu kõrvalejuhtimist kasutada. "Mind ei huvita, et sul temaga "jutt" pooleli oli! Nüüd räägin mina sinuga," lausus näitsik karmilt. Või vähemalt nii ta üritas. "Kust kurat sa tuled ja miks sa Riniga nii ühte nägu oled?" Viimane küsimus kõlas veidralt..

"Te, dorkid, arvate endast päris palju, mis?" Akira muigas kergelt, vaadates, kuidas Chachi iseloomu näidata proovis. Ta keerutas Rini võlukeppi sõrmede vahel, rahulik, nagu oleks see tema oma. Mingis mõttes oligi... "Sa ei tee mitte midagi teadmisega, kust ma tulen, ja ma olen selle sitakoti kaksik," söötis nooruk oma näitemängu ette. Jehuu! "Said oma vastused, haihtu ära nüüd."

Ta ei arvanud endast palju; ta oligi juba palju. Kerge egomoment. Kuid valjult Chachi seda välja ütlema ei hakanud. Las arvaku mida tahes, teda see ei huvitanud. Kuuldes aga, et tegemist ongi kaksikuga, kerkisid neidise kulmud üllatusest kõrgemale. Ja oligi nii. Õel kaksikvend! Ta laskis selle ära haihtumise kõrvust, vaid keskendus millelegi muule. Nimelt, vastamisele: "Misasja sul viga on? Miks sa oma venna.. kaksikvenna vastu nii õel oled?"

Akira kehitas õlgu. "Ta ei meeldi mulle. Muud midagi." Kas peaks olema mingi pikem, detailsem, parem põhjendus? Rin oli see parasiit, mitte tema. Scarlet oli talle rääkinud, et on olemas võimas must maagia, millega selliseid isiksuseväärastumisi parandada, tappes ühe kahest isiksusest, aga mees polnud öelnud, kas ka tema seda maagiat valdab. Tuleb surmasööjale kirjutada... Rin on ainult probleemiks.

"Sulle ei meeldi su kaksikvend?" küsis Chachi uskumatult. Ta ikkagi pidi seda sõna kordama, et kasvõi ennastki selles veenda, sest tema jaoks oli võimatu, et kaks niivõrd tihedalt suguluses olevat inimest üksteisega läbi ei saanud. Veel vähem siis ei sallinud üksteist. Aga äkki Rin sallis Akirat? Pagan, miks hufflepufflane talle tema vennast rääkinud ei olnud!?

OT: Ei tahaks kurta, aga mul hakkab kergelt igav.

Ot: Kas need kehakammitsad ise ei kao ära või?

OT: sa saad Finitega ju kehakammitsa tühistada... kui sa sõnatut võlumist valdad.

Akira facepalmis. "Ma vist ütlesin seda just. Mis teie, naistega, lahti on, et keegi ühestki jutust normaalse inimese kombel aru ei saa?" nurises nooruk. On tšikk, tõesõna. "Mine ära, sa oled jahu ja ei mõista inimkõnet - mul on koolivanemaga asjad ajada!" püüdis ta Chachist sõnade abil lahti saada.

OT: Sõnatu võlumine eeldab siiski võlukepi olemasolu uknow.

OT: ma olen sooda ka, mida sa selliselt ikka ootad.
Hm, aga Kalini võlukepp on natuke eemal põrandal.

Ot: Oskaks siis sõnatut võlumistki..

Sel ajal, kui Akira talle vastas, liikus Chachi pilk ruumis ringi ning talle jäi silma Kalini võlukepp. Hmm.. Ta viis pilgu tagasi kutile. "Nii lihtsalt sa must küll lahti ei saa," lausus ta ning järgmisel hetkel sööstis slytherinlase võlukepi poole, võttis selle kätte ning saatis kiirelt Kalini poole ühe "finite", mis ta kehakammitsatest vabastama peaks.

Ot2: No laseme nüüd Kalinil ka veits taas elus olla..

Kuna Kalinil nagunii mitte miskit muud teha polnud, oli ta Chachi tegutsemiseks nii valmis, kui valmis veel olla annab. Nii pea, kui ta liigutada sai jäle, oli ta hetkega püsti ja sööstis Rini poole, haarates teepealt oma võlukepi Chachi käest. Ta lõi jalaga hufflaselt jalad alt ja saatis tema poole Sectumcempra. Raev annab jõudu.

Üks suurimaid pahalaste vigu on, et nad jäävad monoloogi lugema ning unustavad end ära. See kehtis ka Akira kohta - sestap õnnetuski Kalinil tema tasakaal kaotada ning nooruk maandus selili põrandale, lüües pea väga valusalt vastu kivi. Ai sa perse, kui valus oli Sectumsempraga pihta saada! Söö nüüd oma keedetud suppi, mis. Võlur lasi kuuldavale mingi agoonilise karje ja urahtuse vahepealset, kui tema punasele T-särgile tumedad laigud tekkisid ja kõik ringi käima hakkas. Kurja... Mõtleks nüüd veel, et ei tee enam teistele nii, aga ainus, mida mustapäine kutt mõtles, oli kättemaks Kalinile. Tema ego lihtsalt ei tahtnud alla anda.

Kalin rebis kutilt võlukepi käest ja sihtis enda võlukepiga Akira kätt, saates selle pihta Duro ja edasi lennutas ta huffile Crucio. Eat that sh*t! Kalin vajus põlvili põrandale. Tema külm pilk oli Akiral, kui too piinles ja võlukepp sihtis endiselt seda pisikest huffi. Esimest korda elus vist tundis ta tõelist mõnu kellegi piinamisest.

Vähe sellest, et pilt juba verekaotusest ringi keerles, järgmisel hetkel ei tundnud ta enam oma paremat kätt. Ja sekund hiljem haaras tema meeli jubedaim valu, mida ta eales tundnud oli. Noormehe huulilt vallandus karje, mis oli agoonilisem, kui ükski eelnev. See oli õudne... Verekaotus ainult suurendas piina, kui võlur karjus, soovides, et see kõik lõppeks. Tegelikkuses peaks ta juba harjunud olema - Scarlet tavatses Rini cruciotada söögi alla ja söögi peale... aga ainult selleks, et teda kätte saada. Savi sest, esimest korda oma pseudoelu jooksul soovis Akira, et ta kohe praegu sureks. Peaasi, et see valu lõppeks...

Kuid nagu selgus, siis Crucio oli ka loitsijale endale üsna väsitav, eriti kui sind enne juba piinatud on ja sestap lõpetas Kalin Akira piinamise varsti. Ta tõmbas veidi hinga ja paiskas noormehe siis tõukeloitsuga tugevalt vastu eemal olevat sena, nii et too oma pea jälle tugevalt ära lõi. Ta parandas ta haavad, aga ainult selleks, et see närakas verekaotusesse ei sureks. Las piinleb. Surm on liiga hea selliste jaoks.

Kui Crucio lõpuks ometi lõppes, hingeldas Akira, sest pidev karjumine oli ta võhmale võtnud. Väsitav, eks? Palju talle aeg ei antud, sest kui nooruk vastu seina paiskus, lüües pea uue nätakaga ära (ja saades kuklasse vastiku välimusega haava), kaotas ta teadvuse, vajudes elutult põrandale nagu elusuuruses kaltsunukk. Whee~