Could it be that your curse is a bliss

Kalin istus põhjatornis aknalaual ja kiigutas ühte jalga nii, et varvas aeg-ajalt kivipõrandat puudutas. Teine jalg oli aknalaual ja selle põlv toetas vastu aknaklaasi. Kalinil oli seljas Slytherini keep, aga selle all tavalised mustad teksad ja toheline triiksärk. Kuti pilk oli kinnitunud raamatusse, mida ta luges. Väljas sadas lund ja laiad lumehelbed keerlesid tuules akna taga. Tornis oli mõnus jahe õhk. Mitte liiga palav ja samas ka mitte külm. Kalin oli viimastel päevadel raskelt enda kallal tööd teinud ja paar loitsu ilma võlukepi abita selgeks saanud. Lisaks sellele treenis ta viimasel ajal rohkem kahevõitlust.

OT: Rin

Jah, Rin oli oma otsuses nüüd rohkem kui 100% kindel. Ta teadis täpselt, mida tegema peab - selleks, et mitte haiget teha ei Chachile ega ka ülejäänud koolirahvale... aga iseendast ta enam ei hoolinud. Sellele tuleb punkt panna, ning võim kogu see triangel lõpetada on vaid tema käes. Aga kõigepealt üks asi, mis tuleb ära teha...

Käed taskus, kõndis tumedapäine nooruk mööda koolimaja, otsides Kalinit. Õnnekombel ei paistnud keegi eriti midagi teadvat, mis toimunud oli, nii et õpilased, kellelt ta juhiseid küsisid, vaatasid talle ainult kahtlustava pilguga järele - mida see huff jälle tahab? Nüüd aga saabus ta Põhjatorni, roninud trepist üles, ja nägigi seda, keda oli otsinud. "Kalin..." Võlur astus lähemale.

Kalin tõstis oma pilgu raamatust. Kohe muutusid õüllatust täis silmad täis viha. "Akira," pomises kutt vihaselt ja laksatas oma raamatu pauguga kinni. Koolivanem libistas end aknalaualt maha ja võttis kätte oma võlukepi, silmitsedes Rini kahtlustavalt. Ehk õnnestub tal ilma rünnakuta sealt jalga lasta. Ja kui ka ei õnnestu, siis alla ta ka anda ei kavatse. Kutt silmitse huffi õelal pilgul.

Võlukeppi nähes Rin peatus. "Ma ei ole Akira," püüdis ta pingeliseks muutunud olukorda lepitada. "Olen Rin ja tahtsin sinuga rääkida. Õigemini... vabandust paluda." Väga veider on end niimoodi adresseerida, kuigi Kalin ilmselt juba teadis, kes ja mis maja asukas ta on. No jah, koolivanema reaktsioon näitas kohe, mida ta Akirast arvas, ja hufflepuff tabas end mõtlemast, et oleks tema Kalini nahas, käituks ta täpselt samamoodi. "Ma tean, et sõnad tegusid tagasi ei võta, aga ikkagi - palun vabandust, et Akira sind ründas ja... piinas... Tema vabandust ei paluks..." Nooruki hääl oli siiralt kahetsev ja seda oli ka tema silmist näha. Pigem oleks ta tahtnud öelda, palun vabandust, et ma mingi friik olen ja sind oma imelikus seisundis ründasin. Aga see oleks väga lame.

Kalin silmitses Rini kahtlustavalt, kuid jäi teda siiski uskuma ja langetas oma võlukepi. "Mida iganes," pomises Kalin. "Sul peab ikka jultumustolema, et sa minuga üldse rääkima tuled," mainis kutt. "Vabandus või mitte, su teine pool rünad koolivanemat. Ja olgugi, et sina ei saanud midagi teha, oli see siiski sinu keha ja sinu võlukepp, mis mind ründas," Kalini hääl oli ükskõikne. "Aga ma siiski hindan su jultumust üldse vabandama tulla," mainis kutt, ta keerutas oma võlukeppi sõrmede vahel.

Jultumus, jah. Pigem lömitav alandlikkus. "Sul pole rohkem vaja pidevas valmisolekus olla," sõnas Rin vaikselt. "Rohkem sa mind ei näe... ja Akirat ka mitte." Tema hääl oli üsna lõplik, kui nooruk ümber pööras, et trepist alla - ja Sigatüükast ära - minema hakata.

Kalin astus Rinile järele ja haaras ta käsivarrest, peatades kuti. "Mida sa sellega silmas pead? Tapad end ära?" küsis kutt pahaselt. See oleks lauslollus ja täielik alandus. Kalin lasi Rini käest lahti. Ta jäi nõudlikult kutile silma vaatama.

"Mm," raputas Rin pead. "Kui nii läheb, siis läheb, aga plaanis küll ei ole," vastas ta. "Ma lähen ära." Väga lihtne, mis?

"Lähed ära?" küsis Kalin. "Koolist?" ta ajas end sirgu ja tõstis oma lõua pisut, jättes väga üleoleva mulje. Ta oligi üleolev. "No jah. Ongi parem ilmselt," lausus kutt täieliku ükskõiksusega. Oli ju parem kui mingit hullu nende koolis ei käinud.

Kalini küsimuste peale noogutas Rin napilt. Ta püüdis teha nägu, et koolivanema järgmised sõnad talle mingit mõju ei avaldanud, aga need torkasid kui pussiga ja ainult kinnitasid tema arvamust, et teda ei vajata. Püüdes esiletükkivat tusatuju alla suruda, heitis nooruk slytherinile veel ühe pilgu ja kõndis siis mööda torni viivat treppi alla. Puhketuppa, vajalikud asjad kaasa (eluks vajalikud; kõik tema raamatud ja asjad võivad jääda) ja minema.

OT: I think I'm out now.

Kalin saatis Rini pilguga. Seejärel sammus ta tagasi aknalauani ja istus sellele, hakates uuesti jalga kõlgutades raamatut lugema.

OT: Läbi.