Stayin' up late, gettin' no sleep

Kalin oigas vaikselt ja surus siis oma huuled tihedalt vastu Sebastiani omi. Ta liibus kutile tihedalt lähedale ja liikus suudlusega Sebastiani kaelale, mida ta näksas. Ooh, küll nii oli hea. Peagi viskas Kalin oma pea kuklasse ja sosistas Sebastiani nime. Loodetavasti ei kuule vampiiri vanemad neid. Ja oleks Robin kodus siis see pervo tuleks neid passima raudselt. Meelega, mitte et ta vaadet rängalt naudiks, vaid rohkem selle pärast, et neile närvidele käia.

Kalin ahhetas mõnust ja liikus Sebastiani süles kiiremini. Ta põimis mõlemad käed tugevalt ümber Sebi. Peagi suudles ta taas oma kallimat ahnelt ja liibus talle veelgi lähemale, liikudes nüüd aeglasemalt, aga jõulisemalt.

Kalin toaetas oma pea Sebastiani õlale ja oigas valjemalt. Khmm, peaks vaiksemaks võtma. Kal liikus kiiremini, tipp oli lähedal. Vähemalt temal. Veel paar järsemat liigutust ja Kalin jõudiski tippu. Ta surus intstinktiivselt oma hambas Sebastiani kaela, läbi vampiiri naha. Sebi veri voolas Kalini suhu ja noor vampiir tõmbus õhku ahmides eemale. Järsku oli kuradi raske hingata. Miski nagu pitsitas hingamisteed. Üks lonks, rohkem polnud ta neelata jõudnud.

Mis mõttes ära hinga? Ära ise hinga. Kalin kortsutas kulme ja sülitas verd välja. Nooh, suus tal seda enam väga polnud. See suurem osa oli alla jõudnud minna juba. Siis meenus Kalinile, et vampiirid ei vaja hapniku, et elus püsida. Gaah, kui loll. Kal lõpetas hingamise. Ta tundis ikka pitsitust kurgus, aga vähemalt ei pidanud ta sellest õhku läbi rebima. "Anna andeks," sosistas Kal. See oli tal tõesti tobe komme. Paha oli olla. Kalin vaatas Sebastianile silma ja siis tuli talle idee. Ta tõmbus vampiirist eemale ja läks vannituppa, kus ta omale lihtsalt julmalt näpud kurku ajas ja verd oksendas. Wõeh, aga vähemalt saab ta välja selle nii.

Vampiiridel pole nagunii peegeldust. Kalin oli kõik vere kenasti välja oksendanud. Noh, nüüd oli ta näljane ka loomulikult. Savi see. Kal keeras vee jooksma ja veri voolas kõik kraanikausist alla. Kal loputas oma suu ära. Nõrk tunne oli. Ta sammus Sebastiani juurde ja põimis oma käed ümber vampiiri. "Ega ma ei sure," küsis ta igaks juhuks.

"Lähme tuttu," pakkus Kalin. Hommikul tahab ta sööma minna. Hetkel küll ei jaksa. Kui nad voodisse tagasi jõudsid, puges Kalin Sebastiani kaissu. Sedasi meenutas ta seda Kalinit, kes ta inimesena oli, aga tõde oli et Kal ei saa enam kunagi selliseks, nagu ta inimesena oli.