Ühel õhtul.

Igal õhtul, kui õhtusöök oli söödud ja ka koolitükid õpitud võis leida Addisoni järve juures istumas.
Seda ka see õhtu, olgugi, et äsja oli sadanud vihma, kuid päike piilus juba pilve tagant välja.
Poiss kükitas veidi igavleva, kuid samas ka unistava pilguga järve kõrval ning pildus lutsukivi vette. "Pagan küll," urises ta oma mõtetes ja vaatas halvakspandava pilguga ringi, "istuda ka kuskil selle märja pärast ei saa."

Lisanna märkas kedagi järveääres. Ta jooksis sinna, see osutus tema vennaks. "Heia Ad, miks sa siin nii nukralt oled?"

Ad turtsatas, kui ta kuulis endajaoks väga tuttavat ja elu jooksul kalliks saanud inimese häält. Pööramata oma pead sõnas ta vaikselt: "Eeh, õeke. Keegi pole siin kurbki olnud." Muiates viis ta ühe pilgu Lisannale, kuid seejärel jälgis järjekordset kivi, mille ta maast haaras ja hooletult järve poole viskas.

"Kulla Ad, sul on midagi viga, ma ju saan sinust aru, räägi ometi mis sul viga on, vennas. Sa ju tead, et võid mind usaldada," ütles tüdruk veel püsti seistes, kuid nüüd kükitas Lisanna Addisoni kõrvale. Midagi on sellel poisil viga, mõtles Lisanna veidike murelikult.

Daniel puhkes naerma ja vaatas oma õde jabura näoga. "Mingi imelik oled või? Sa oled ikka puhta lolliks läinud, mis sind ennast vaevab?"
Üle pika aja poiss tõesti naeris, südamest. "Kuule... sa ju tead, et ma räägiksin sulle, kui mul mingi mure oleks, kõigest." Poisi silmad selginesid lahkemaks ja ta vaatas oma õe pruune silmi siiralt ja ausalt.

Järve äärde oli tulemas James. Ta nägi seal juba kahte õpilast naermas ja lobisemas. James vaatas järve sinakat vett ,millel olid peal hallid laigud ,mis peegeldasid taeva süngeid pilveid. James astus õpilastele lähemale ja sai aru ,et nad on õde ja vend. James oli neid varem koolis näinud. Ta ütles "Paistab ,et teil on siin lõbus."