On my 18'th birthday...

Isepäine must kõuts oli taaskord otsustanud kooli peale hulkuma minna. Ryan oli kiisu tempudest tüdinud, kuid loomake oli ju vaja üles leida. Astronoomiatorni viivatest treppidest möödudes silmas nooruk tuttavat sabajuppi kõrgustesse kadumas. "Oota sa vaid, küll ma su kätte saan!" pressis ta vihaselt hammaste vahelt ning järgnes kassile. Noormees oli pikast päevast väsinud ning aste-astelt hakkas ta üha rohkem hingeldama. Lõputu tagaajamine mööda kooli polnud ka just kõige lihtsam ülesanne. Poisi lemmikul polnud tornist nii või naa mujale minna. Pisike viivitus ei tee ju paha. Ryan istus külmale kiviastmele maha ning rahustas oma kiirelt tukslevat süda. Kui ka hingamine taas normaliseerus, jätkas nooruk lõputuna näivat teekonda. Algul pisikese ringina paistnud taevalaotus suurenes pikamisi, kui Ryan sellele lähemale tõusis. Tähed paistsid sel õhtul eriti selgelt. Ehk ei peakski kohe lossisügavusse tagasi minema..
Ryan astus välja ning pilgu Kassi otsimiseks üle tornitipu heitnud, märkas, et pole üksi. "Ee, õhtust!" tervitas ta, hääl selgelt vaikses öös kõlamas.

"Minu kass neh," ühmas Ryan. Uskumatu, et too siiamaani pahane on. Eelmisel aastal oli kiisu oma puuri lahti muukinud ning Siganurme hulkuma läinud. Tema tõttu said Mesikäpas kõik suhkrustatud hiired otsa ning postkontori öökullid olid niivõrd hirmunud, et kaks nädalat polnud nendega kirju saata võimalik. Kass oli alati ulakas olnud. "Sa meeldid talle," lisas noormees, nentimata fakti, et koolivend sellest ilmselt isegi aru oli saanud. "Niisiis, mis sind sellisel tunnil siia toob?" lisas ta küsimuse, käsi taskusse sooja pistes. Siin üleval oli üsna külm.

"Ryan," vastas nooruk napisõnaliselt, viimast täht veidi venitades. Ilm oli tõesti ilus. Londonis elades õpib õige kiiresti vihmavabu päevi armastama. Poiss suunas pilgu üles. Tähti vaadates, pea kuklas, rändas Ryan mõtetes üsna kaugele lapsepõlve. Ta unustas peaaegu täiesti, kus hetkel viibis. Taevalaotus tundus nii kutsuvana. Väiksena oli ta pidevalt lendamist unes näinud. Isale ta seda mainida ei julgenud. Esimesena sai poisi saladusest teada vanaema. Memm oli sellepeale ühe vana lendamisõpiku välja otsinud...
Kerge naeratusvine virvendas nooruki suunurkades, olid alles ajad.

Väike mütsatus, mis Kassi maandumisega kaasnes tõmbas Ryani meenutustetulvast välja. Ta saatis silmadega kassi teekonda. Hoidku jumal, et too jälle kuhugi putku ei pistaks. Kõuts ei tundunud trepi vastu huvi tundvat. Noormees suunas pilgu võõra nooruki seljale. "Maja?" uuris ta kidakeelselt. Alati pidi tema vestluse alustaja olema. Kassiomanikku see ei häirinud, kuid veidi veider tunne valdas teda ikka. Ryani häält kuuldes tippis kiisu tasakesi tema juurde, ning hõõrus end vastu ta sääri. Nii pikk see viha siis oligi.

Ryani pilk oli sujuvalt Kassi karvakattele libisenud, nüüd tõstis ta selle taas üles. "Hufflepuff," lausus noormees tõsisel toonil. Ta oli tõesti mõelnud lahkumisele, kuid öö oli meeldiv ning äraminek tundus kuidagi ebaviisakas. Nooruk ootas kannatlikult, kuni vestluskaaslane end korrastas. Ta märkas alles nüüd ravenclawlase rinnal ilutsevat märki. Oh ei, kisendas üksainus mõte läbi Ryani meelte. Esimene päev ja juba jamas. Häbenedes suunas poiss pilgu oma tenniseninadele. Üks pael oli lahti tulnud ning ka Kass oli selle juba avastanud. Kiisu hambad olid pehmes nööris kinni ning ta sikutas seda nõudvalt.

Hufflepuff... ja noorem klass väga suure tõenäosusega, vaevalt ta just uus on. Ta märkas, et Ryan tema märki vaatas ja siis kuidagi piinlikkust tundes maha vaatas ja muigas pisut. "Ära muretse, ma ei kavatse sind karistada," ütles Joseph käsi jaki taskutesse surudes. Jah, tema poolt omamoodi sünnipäevakink teistele, kuigi ta oma sünnipäeva ei tähistanud. Talle meenus kinkidele mõeldes pakk, mis teda kohvris ootas, tädi poolt. Täna saab ta selle avada...

"Ma ei tea, kuidas sind ära tänada," vastas Ryan. Kergendustunne vuhas läbi ta soonte. Kui too poiss oleks Slytherinist olnud... Ryan lõikas selle mõtte katki. Miks jääda juurdlema teemal, mida pole juhtumas? Tavaliselt üsna jutukas nooruk ei osanud hetkel rohkem midagi kosta. Ta kükitas hoopis maha ning vabastas oma jalanõud mugavalt jala ümber hoidva nööri Kassi hammast vahelt. Küll kiisu varsti uue mängukanni leiab. Kerge võlukepiliigutusega oleks ta sõlme palju kergemini tehtud saanud, kuid kahekordsed kalamehed oli üks Ryani vilumustest. Muguisa võlud.

Joseph kehitas õlgu. "Sa ei peagi mind tänama." Jah. Pole põhjust. Ja nagunii see märk jääb suuremale osale teistest tähelepandamatuks, sest Josephit ei märgatud kunagi. Ta lihtsalt oli. Kuigi tal oli võluv välimus, vaadati temast justkui läbi, nagu teda polekski seal. Vähesed nägid teda. "Käid siin tornis tihti?" küsis Joseph lõpuks.

"Mina?" lipsas retooriline küsimus üle Ryani huulte. Loomulikult tema, lollpea. No kes siin veel oli. Kass vaevalt küsimusele vastata oleks tahtnud. "Ei käi," parandas noormees ennast. Kiisu näugus tähelepanu nõudes. "Tema on süüdlane," täiendas poiss oma vastust veelgi, peaga musta karvakera poole noogates. Rahulolev kõuts viskas end üle peremehe varvaste pikali. Täna öösel magan ma siin. Ryan ainult naeratas. "Sulle vist meeldib siin väga?" sõnas ta jutujätkuks.

Nojah, kassi järele oli Ryan ju tulnud... "Jah, siin on hea kõrge ja värske õhk," noogutas Joseph vaikselt, pilk taas koolikaaslasele liikunud. Aga ta vaataski teisi nii, et ainult korraks suunas silmad sinna ja siis jälle mujale, nagu praegugi.

Josephi komme pidevalt pilku temalt ära suunata tekitas Ryanile kerge ebamugavustunde. Siiski ei pidanud ta vajalikuks seda mainida. Noormees toetus kergelt vastu seina. Külmus tungis kiviselt pinnalt läbi poisi õhukese sviitri. "Jahe ei hakka?" küsis ta. Igati teemakohane küsimus. Talviti, kui veel lund ka sajab. Ryan kujutas uut tuttavat üksinda lumemütsiga kaetud tornide üle vaatamas. Nukker vaatepilt.

Jah... Joseph tegi seda, mida tema vajalikuks pidas, ehk vaatas noorukit võimalikult palju võimalikult lühikese aja jooksul. "Hetkel küll mitte. Sul on külm?" küsis Joe vastu. Ta võiks väga vabalt oma jaki kutile loovutada, isegi kui see natuke veider tunduks.

"Veidi," sõnas vastu seina nõjatuv noormees hambaid risti surudes. Peaasi, et nüüd hambad plagisema ei hakkaks. See oleks piinlik. Ryan kummardus, et Kass sülle võtta. Loomakese pisike kere tundus poisi rinna vastas meeldivalt soojana. Isiklik küttekeha. Nooruk sõrmitses kergelt kiisu pehmet kurgualust. Kõuts hakkas nurruma.

"Tahad, laenan jakki?" küsis Joseph sõbralikult selle peale. Tal külm polnud ju, soojavereline inimene. Ja Ryan oli üsna sama kehaehitusega ka, talle peaks see jakk sobima ka.

Vestluskaaslase siiras pakkumine oli Ryanile meelt mööda. Talle meeldisid lahked inimesed. Imelik, et ravenclawlasel külm ei olnud. Vastasel juhul ta oma jakki ju pakkunud poleks. "Sa võid seda teha," sõnas noormees, "ma hindan su vastutulelikkust."

Joseph naeris tasa ja puges jakist välja. Ja koolivanema märgi eemaldas ning libistas oma pükste taskusse. Nagunii ta enda õiguseid ei kasutanud täna... "Mul pole ju külm," muigas Joe jakki hufflepufflasele ulatades ning teda huvitatult silmitsedes. Nüüd ei pööranudki pilku ära. Veel.

Ryan kükitas korraks, et kassi hellalt tornikatusele asetada ning sirutas seejärel käe, et pakutud riideese vastu võtta. Ta astus sammukese seinast eemale, ning pistis seejärel käed varrukaise. Need olid küll tsipa lühikesed, kuid kes ikka kurtma oleks hakanud. Jakist lausa kiirgus koolivanema kehasoojust. Nooruk tahtis Kassi uuesti sülle võtta, kui loomake oli juba Josephi jalgade lähistele uitanud ning nõudis hetkel tolle tähelepanu.

Jah, Joseph oli lühem, kui Ryan, ning seega ka tema käekesed on lühemad... aga mis seal ikka. Soe hakkab hufflepufflasel vähemalt. Joseph suunas pilgu samuti alla, kui kiisu tema jalgade ümber tiirutama hakkas ja naeratas, kui maha kükitas ja kassikesega mängima hakkas, lastes tal mänglevalt küüned koolivanema kätte lüüa ja nii edasi. "Sul on armas kass."

"Ma tean, ta on paras kõrgeausus," sõnas noormees, seistes jalad kergelt harkis, ning käed rinnal ristatud. Päris mugav jakk teisel. Ryan oli veidi poisi peale armukade. Kuigi, Kass eelistas tihti temale teisi inimesi. See oli tema viis peremehe tähelepanu nõudmiseks. Nagu poiss seda talle vähe jagaks. Kiisu tundus mõnikord talle väga mõne peene preili iseloomuga, mis siis et ta isane oli. Põhh, kellel neid naisi ikka vaja on.

Joseph naeratas õrnalt. "Isepäine jah..." sõnas ta püsti tõustes, kui kass eemale silkas, torni uurima. Joe pilk püsis nüüd hoopis Ryanil.