On my 18'th birthday...

"Isepäine on veel leebelt öeldud," naeris Ryan, valged hambapärlid välkumas. Nüüd, kui külm enam ei häirinud, oli palju lihtsam asjadele keskenduda. Poiss märkas, et ravenclawlase silmad ei ekselnud enam nii palju ringi, justkui põgenemisteid otsides. Kas see oli nüüd hea või halb märk? Ryan vaatas korra oma kiisu poole. Tal olid juba kerged refleksid tundunud. Kass oli alati pahapeal, kui ta peremehe vaateväljas polnud. Kuid tundus, et tornitipp talle meeldis.

Võimalik, ega Joseph seda kassi ju ei tundnud... "Mis ta nimi on?" küsis Joseph huvitatult. Tema meelest Ryan seda ei öelnud. Aga Joe pilk oli jälle liikuma hakanud. Ta ei suutnud lihtsalt kaua ühte asja, inimest, vaadata. Tema kiiks.

Ryan muigas, kiisu nimekesest polnud tõesti jutu olnud. "Kass," sõnas ta, Josephi ringi uitavat pilku jälgides. Tõsiselt veider komme. Noormees ootas koolikaaslase reaktsiooni. Tema lemmiku nimi oli alati veidikenegi kõmu tekitanud. Kes ikka oma kassile Kass nimeks paneks? Või koerale Koer? Koerad poisile ei meeldinud.

Joseph kergitas pisut hämmastunult kulmu. "Kass?" Ta muigas lõbustatult. "Ei, äge... vähemalt ei unusta ära, nagu mõned, kui väga keerulise nime panevad," muigas noormees. Jah... kass Kass. Äge.

"Lihtsuses peitub võlu," sõnas Ryan õlgu kehitades. Ja ilu oli inimese silmades. Kes küll nende mõtteterade autor oli? Maailmas leidus nii palju ilusaid lausekesi, mis vähemalt selle konkreetse hufflepufflase meeled härdaks muutis. Kahjuks oli kaks korda sama palju inimesi, nii mugusid kui ka võlureid-nõidu ja muid olendeid, keda lihtne ilu absoluutselt ei paelunud. Kahju.

Joseph noogutas nõustuvalt. "Tõsi..." Aga teda paelus ka keerulisus, selle pärast tegi ta tihti keerulisi uurimusi üksi ning oli täiesti obsessed. Lihtsus oli ilus, aga keerulisus paelus teda lihtsalt rohkem.

Sisutühi vestlus. Ryanil oli juba pikemat aega olnud plaan midagi rabavat küsida. Kahjuks polnud ta siiamaani millelegi sellele terminile vastavale tulnud. Tuli millegi lihtsamaga leppida. "Niisiis.. Millega sa tegeled?" küsis ta. Loodetavasti ei käi ma koolivanemale närvidele. See veel puuduks, et kellegi kõrgel positsioonil oleva isikuga tülli minna. Siiamaani olid kõik märgid aga head. Suurepärane.

Sisutühi tõesti, aga Josephil oli pea ideedest tühi. "Õpin põhiliselt. Ja lendluudpall ikka. Kas sa lendad ka?" Joseph vaatas uudishimulikult Ryani poole, ta ei teadnud ju... mida ta üldse teadis? Prsh.

Ryan muigas, kuidas siis muidu. "Ikka lendan, jah," sõnas ta. Nii-nii-nii, siit saaks mingi jututeemakesekesegi välja aretada. "Mis luud sul on?" küsis poiss. Raudselt Maandumatu, nooruk võis kihla vedada. Enamikul oli, kahjuks või õnneks. Ryanil oli piksenool, tema sellepoolest massi ei sulandunud. Eks igal luual ole omad võlud.

Vägev. "Maandumatu," ütles Joseph õlgu kehitades. Tal nagu väga vahet polnud, kes mis luuaga sõidab, peaasi, et üldse sõidab. "Ja sul? Kas sa oled võistkonnas ka?" Joseph oli, mis siis, et kohustusi niimoodi kogunes.

Ryan oli peale küsimuse esitamist juba kahetsema hakanud. Ta teadis, mis sellele järgnes. Kuigi noormehe seisukoht oli, et kõigil polnud tippklassi luuda vaja, häbenes ta ikkagi. "Piksenool," ütles ta, silmi torni krobelisele katusepinnale suunates. "Ikka, maja peab esindama. Uhke ajaja," lisas ta veidi rõõmsama tooniga. Milleski muus see ei väljendunud. Ryan tundis, et jääb teistele alla.

"Piksenool on hea, ma kahetsen, et seda kaasa ei võtnud," ütles Joseph selle peale, tõenäoliselt ristivastupidi sellele, mida Ryan oodanud oli. "Oh, ajaja... ma loodan, et pole sulle kunagi haiget teinud, ma olen tõrjuja," muigas Joe selle peale. Ja täpne pealekauba.

Ryan tõstis pilgu, ta näol oli grimass, milles segunesid ülim hämmastus, kohkumine ja veel sada muut tunnet. Hetk hiljem valitses seda aga rõõm. Nooruki naeratust võis peaaegu kirjeldada sõnaga 'kõrvuni'. "Ma kahtlen selles," sõnas ta. Kutt mõtles tõesti, et võiks laulda ja tantsida. Nii heaks oli läinud tema tuju. Mängudes ravenclawiga polnud ta tõsiselt viga saanud, seda mitte, kuid ei saa öelda, et ükski klomm teda luua seljast maha poleks virutanud.

Jah, Joseph igatses oma Piksenoolt... Maandumatu oli... harjumatu, aga ta sai suurepäraselt hakkama. "Nojah. Ma väga ei vaata, kes see täpselt on, kelle poole ma selle klommi löön," muigas Joseph lõbusalt. Jap, ta lihtsalt virutas vastasmeeskonnamängijate poole, eelistatavalt ajajate poole.

Mäng on mäng. Ei mingeid karme vihapuhanguid seoses sellega. Ryan ei suutnud kokku lugeda kordi, kui ta luua seljast alla kukkus, keereldes maa poole. eriti karm oli see, et ta ju teadis, kui kohutavalt võib niimoodi kukkudes minna. eks see oli ka üks põhjus, miks ema ega vanaema ta luuaostu väga suure summaga toetada ei tahtnud. Kallima luua ja suurema kiirusega kaasnesid ka kohutavamad traumad. "Ma olen elus, muu ei loe," sõnas poiss.

Joseph noogutas pisut. "Tõsi. Vähemalt oled elus," muigas ta kerge lõbususega. Hea, et elus. Kui keegi sureks tänu lendluudpallile siin koolis... well. See poleks väga tore. Kindlasti mitte. "Miks sulle siis lennata meeldib?"

Mis küsimus see veel oli. See tunne, Ryan oli kindel, et noormees teadis seda. "Vabadus, kerge tuule paitus näos, kogu maailm su all tundub nii väikse ja tühisena," unistas hufflepufflane. Mis oleks, kui kutsuks praegu oma luua ja läheks lendama. Öine retk, mõnus. Kuigi raske oli loota, et seda keegi ei märkaks. Vangikoobastest järsku väljasööstev luud ja...

"Jah..." See oli ka see, mis Josephile meeldis. "Sa praegu ei tahaks lendama minna?" pakkus Joe nagu noormehe mõtteid lugedes. They think alike.

Sära Ryani silmades oli otsatu. "Ohjaa," ohkas ta. Kas kaaslase positsioon oli piisav, et suuremaid pahandusi vältida? Paar pealtunde jäämist poleks talle üle jõu käinud, kuid miinuspunkte oma majale ei tahtnud keegi. Hufflepufflane pidi ju ometi vastutustundlik olema. Väike närvikõdi oleks muidugi hea. Vaevalt, et selliseid võimalusi tihti antakse. Otsus oli langetatud. Tagajärjed tulevad pärast ise, olgu nad head või halvad.

"Kutsume luuad siia siis.." muigas Joseph ja otsis võlukepi välja. Ta mõtles kutseloitsu ning luud peaks teel olema. Lennata saab... suurepärane sünnipäev, to be honest.

Jeaah. Ryan ootas, et ravenclawlane vajaliku loitsu ütleks. Veidi hilja taipas ta, et too oskab sõnatult võluda. Võimas. Hufflepufflane nii osav polnud, kaugeltki mitte. Ta tõmbas oma võlukepi välja ning pomises mokaotsast kutseloitsu. Too väike fakt ei morjendanud Ryanit sugugi, ta oli noorem ka ju.

Joseph oskas ilma võlukepita ka, aga arvas, et pole vaja jätta muljet, et ta ei teegi midagi luua kutsumiseks. Pealegi ta polnud väga osav. Võlukepiga ikka parem. Peagi seisatas igatahes tema ees ta Maandumatu, ning Joe sättis end kenasti istuma, valmis taevasse tõusma.

Ka Ry Piksenool oli keldrist kohale tuhisenud. Ta mõtles hetke, mida Kassi suhtes ette võtta. Parim oli vist kiisu siiasamasse jätta, kuigi too paneb ilmselt õigepea putku kah. Loodame, et ta midagi väga katastroofilist korda ei saada. Küll ta kunagi tee omaniku juurde ka tagasi leiab. Kui näiteks hiirtest ära tüdineb. Otsa need küll ei saa. Sigatüügas oli tohutu.

Kui Ryani luud kohale ilmus, tõusis Joseph tasapisi õhku. "Kuhu lendame?" Või lihtsalt niisama tiirutavad? Igatahes ta oli juba täis tahet kiirelt lennata, seda kõrgust nautida ja... oeh, see oli hea.

"Ma ei tea," vastas Ryan. "Ma eeldasin, et sul on mõni idee.." Poiss polnud tõesti tegevuste välja mõtlemises just kõige osavam. Ravenclawlased olid palju arukamad. Noormees üritas siiski oma halle ajurakke veidi rohkem pingutada. Oli vaja hea mulje endast jätta, eks. Nad võiks näiteks järve äärde lennata? Keelatud metsa kohal tiirlemine oleks liiga riskantne, lendluudpalliväljakul poleks kah kahekesi midagi teha. Oeh..