I muundamise tund [NEWT]

Muundamiseklassi ukse avanedes lõi Prince'ile vastu tolmu eksimatult eristatav lõhn ning ka õhus hõljuvad tolmukübemed, mis aknast sisse paistvas päikeses tantsisklesid, andsid märku faktist, et hoolimata tema pidevast kombest klass läikima lüüa suutis vana loss ruumi ikkagi ajalooliseks tagasi muuta. Nii juba mitmendat aastat, nii et mees kahtlustas lausa mingit nõidust, mille mõni tema naljasoonega eelkäija oli klassile pannud. Mööda ühte pinkidevahet kõndides viipas mees kätega kahele poole rohkem efekti kui tõhususe pärast, tolm korjas end kokku ja haihtus, pingid said tagasi oma tumeda ja sileda pinna, põrandal võis end lausa rullida ilma mustaks saamata ja hiirte väljaheited, ämblikuvõrgud ning surnud putukad (sest kindlasti neid seal oli) kadusid. Uhke laud koos sama uhke puidust tooliga, mis meenutas trooni, oli alalisel kohal, ja endine ravenclaw asetas oma raamatud lauale, et siis rahuloleva muigega "troonile" istuda - järjekordne aasta on alanud, mil ta saab aega veeta nende seinte vahel, kust ta kunagi nii ootamatult lahkuma oli pidanud. Tõmmanud lähemale kaustiku, kuhu ta tundide jaoks märkmeid oli teinud, hakkas Denzel sirvima tänase loengu märksõnu.

OT: Klassiruum ilma puurideta, hulga valgem
Laudu on 3 x 5, 2 inimest ühe laua kohta.

Spoiler:

Leandra haigutas kergelt kui ta viiendale korrusele jõudis. Ta tungis läbi nooremate õpilaste, kes olid millegipärast sinna toppama jäänud ning viimaks, kui ta ukseni jõudis, nägi tütarlapse triigitud koolivorm välja nii, nagu oleks ta seda elu eest kortsutada üritanud ja veel jalgpalli mänginud. Vaikselt ohanud, tõmbas ta oma võlukepi välja ja tegi ennast korda. Tema jaoks mõte üleni räsituna tundi minna oli täiesti talumatu!
Kontrollides veel üle, et tema koolivormil poleks midagi viga, sisenes tütarlaps viimaks klassi ja tervitas õpetajat viisakalt ning võttis seinapoolse rea viimases pingis istet.

Joseph tatsus kenasti-toredasti samuti muundamise tundi. Talle meeldis, muundamine oli huvitav tema meelest, ja õpetaja üsnagi tore. "Tere," ütles koolivanem vaikselt, kui õpetajat silmitses hetke ja silmad klassile saatis. Majakaaslane Leandra oli ka seal. Ja rassikaaslane, mis seal salata, kena tüdruk. "Võib istuda?" küsis Joseph, kuid ei oodanud vastust, vaid juba istus vabale toolile neidise kõrval. Leandraga ta sai... niivõrd-kuivõrd läbi, ehk siis nad rääkisid, aga polnud mingid südamesõbrad.

Näitsik asetas asjad parajasti lauale, kui Joseph samuti klassi sisse astus ja tema kõrvale istuda tahtis. Leandra noogutas kergelt ja pani sulepea heleda pärgamendi juurde. Kuigi ta suutis asju meelde jätta kuulmise jätta, pidas neidis siiski targemaks kasvõi mõned faktid üles kirjutada ja hiljem nende põhjal õppida ja eksamiteks korrata.
Ei, südamesõbrad nad Josephiga ei olnud. pigem suhtles tüdruk noormehega kuna neil oli ühine keel. Sellest piisas.

Daniel loivas samuti klassi, koolivorm enamvähem korralikult seljas, nagu tema puhul kombeks, ja õlakott peaaegu õlanukilt maha libisemas. Tegelikkuses olid kutil kusjuures tavalised teksad ja suvakas särk seljas, aga noh.. Ta ei viitsinud vahetada ja metaks olemise võlusid tuli ju ka vahel ära kasutada. Mees tervitas õpsi ja viipas majakaaslastele, suundudes siis enda tavapärasele kohale keskmise rea eelviimases pingis.

Ryan astus tõtakal sammul klassi. Muundamine polnud just ta lemmiktund, aga seda oli vaja, kui ta ravitsejaks soovis õppida. Iseenesest polnud tal midagi asjade teisteks loitsimise vastu. See tundus lihtsalt veidi igav, jookide pruulimise kõrval. Noormees otsustas, et parempoolse rea teine pink on talle sobiv koht, ning istus sinna maha. Nüüd sai ta mahti ka õpetajat tervitada. Nooruk hingeldas kergelt, milleks ta küll kiirustanud oli.

Tundi ilmuda suvatsesid Merazid küll, Flynn eriti entusiastlikult - eeldatavasti praktiline aine ikkagi, õpid paar loitsu ära ja muudkui vehid võlukepiga... Talle istus praktika hoopis paremini kui tuimade faktide päheajamine. Vend ees ja õde järel, astusid nad klassiruumi, et õpetajat tervitada ning hõivata viimane pink aknapoolses reas. Kerge rüseluse tulemusel, mille käigus armastav õeke oma suurele vennale paar nätakat jagas, anastas suur venna endale aknapoolse koha. Täiesti jama, aga oli ta bibliofoob missugune, muundamiseõpikut oli vanem Meraz mitmeid kordi lahti teinud lihtsalt selleks, et saada aimu, mis tundides toimuma hakkab. Siiani tundusid väljavaated üsna roosilised olevat.

Iga saabuvat õpilast, kes teda tervitas, tervitas Prince vastu, naastes kohe oma märkmete juurde. Viimasena saabunud Merazi kaksikute tekitatud mürgel meenutas mehele, et on aeg tundi alustada, sestap ootas ta viisakalt, kuni need kaks olid oma asjad korda saanud ja maha rahunenud, ning tõusis laua tagant, näol sõbralik naeratus. "Tere tulemast selle õppeaasta esimesse muundamise tundi... Kellele mu nimi veel meelde jäänud pole, siis mina olen professor Prince Harris ja loodan, et me saame ilma hüüdnimedeta läbi." Naeruturtsatus. Mitte et tal hüüdnimede vastu midagi oleks, sest tema eesnimi oli piisavalt intrigeeriv ja perekonnanimi veel hullem. "Kui teil on õpikud olemas - suurepärane! Kui ei ole, siis sealt kapist -" mees viipas ning õpilaste selja taga, vasakul pool ust oleva kapi uksed avanesid, "- saate ühe eksemplari." Paus. "Kordamine on tarkuse ema, nii et alustuseks palun pange kaduma need hiired." 'Need hiired' saabusid sama vaikselt ühes puuris, hõljudes läbi õhu, ja mida edasi puur jõudis, seda tühjemaks see jäi, kui hiired õpilaste ette laudadele jõudsid. Paari hiirega puur jõudis lauale, maandudes sellel, ning professor pööras taas pilgu klassile.

Joseph suunas oma pilgu õpetajale, kui too lõpuks rääkima hakkas. Hüüdnimesid ta tekitada ei soovinud, õpik oli laual ning... võlukepp kusagil taskus, kui hästi läinud on. Ja nad pidid hiire kaduma panema. Joe surus käe keebi taskusse, võlukeppi polnud, teises ka mitte, ja siis soris kotis. Lõpuks leidis ta selle ning osutas hiirele, pannes ta sõnatult kaduma. Kahju, ilus hiir oli.

Leandra vaatas koheselt kõrvale, kui kaksikud klassi sisse astusid. Ohjah, mida muud ta võiks Neilt oodata? Neidis vangutas kergelt pead ega jäänud pealt vaatama, kuidas nood ühe koha pärast kaklesid. Viimaks alustas professor tunniga ja Leandra vaatas nüüd hoopis suure huviga tema poole.
Arvatavasti hakkavad ainult Slytherinlased selle tolle nime kohta midagi ütlema, kuid võimalik, et neil jätkub seekord piisavalt mõistust, et ennast natukenegi tagasi hoida. Aga kes teab? Tegu oli ikkagi Gryffindori majavanemaga...
Emmanuelle võttis võlukepi kätte kui professor samal ajal neile juhiseid jagas. Nagu tema pinginaabergi, ei pidanud Ravenclawlane valjusti loitse välja ütlema vaid võis lihtsalt oma võlukepiga vehkida ja imeasjadel juhtuda lasta. Nõnda ta tegigi. Peas nõiasõnad lausunud, hajus hiireke koheselt.

Valged hiired, üüh! Flynn kuulas professori jutu ära, lõug käele ja küünarnukk lauale toetatud. Ah et kaotame selle närilise ära. Juba jõudis hiir tema ette. Mis see loits oligi... Ah jaa. Võtnud oma viirpuust võlukepi, viipas ta napilt. Hiir kadus. Poof. Tema kõrval tegi Laurel sama, saades ka enda närilise kaotamisega suurepäraselt hakkama. Naturally. Pidades targemaks praegu mitte tüli üles kiskuma hakata, hoidis noormees suu kinni. Hiireprints, oli ta kunagi professorit kutsunud. Rohkem küll õpilaste seas, aga paar korda sai seda mehele endale ka öeldud. Ja selle peale oli mees naernud ning tema loomingulisust kiitnud. Hakka või seda professorit austama - tema tunnid olid üldiselt huvitavad just oma praktilise poole tõttu.

Uks lendas sisse ja sisse sadas õhku ahmiv Kaspar. Ta sulges ruttu ukse ja vaatas siis klassis ringi. Whoooops. NEWTidel oli tund. "Yo, wazzap!" vehkis ta õpetajale käega ja silmitses hetke õpilasi, kes tema poole kõik vaatasid. "Täiega naljakas asi juhtus. Syracuse saatis mu siia tundi," teatas kutt õpetajale tõsimeeli otsa vaadates. Tegelikult oli Sammy selle sahtli asja pärast ikka veel natuke kuri ja ta kitus Kaspari peale, mis tähendas, et üks professoritest teda parasjagu mööda kooli jälitanud oli. Viimane võimalus, kuhu põgeneda oli muundamise klass, enne kui õps teda näeb. Aga sellega polnud Kassu arvestanud, et tiinekatel tund on. Sestap tuli kohapeal improviseerida. Noor ussijõmpsikas seisis uksel ja kohendas kotisanga oma õlal.

Neiu oli kindel, et ta on hilinenud. Esimene muundamise tund ja tema juba suutis. Tüdruk astus uksest sisse :"Tere! Vabandust, et ma hilinesin." Neiu nägi ühte noort slytherini õpilast. Destiny nägi juba Danny't kellel polnud veel pinginaabrit, super. Saidki kahekesi istuda. Neidis hõivas Danieli kõrval oleva koha ja võttis kiirelt asjad välja.

Prince'i silmad jälgisid õpilasi, kui need oma hiirtega tegelema hakkasid. Evanesco tundus viiendast klassist kenasti meeles olevat... Siinkohal tema mõttelõng katkes, kui uksest tormas sisse keegi väike ja rohelistes värvides. Poisis tundis mees ära Fuchsi. Paras pätt teine, aga talle tegi slytherini käitumine pigem nalja. "Kas tõesti?" kergitas mees kulme, kuulates teise klassi õpilase selgitust. "Huvitav, kas tema öökull läks teel direktori kabinetist minu omasse kaduma, sest mina küll ühtegi teadet saanud pole - aga palun, mis loitsu sa kasutad, et esile manada tuld?" Tema hääles oli lõbusus. Saabunud õpilasele noogutas professor kergelt, andes märku, et hilinemine on vabandatud, ning tema silmade pilk peatus taas Fuchsil.

"Tuld?" küsis Kaspar kergelt naerdes. "See on ju nii lihtne, kas te ise ei tea?" küsis ta siis. Khmm. Mis see siis nüüd oligi. Kutt mõtles pingsalt. Kas nad üldse olid seda õppinud? Khmm, okei, kui see meelde ei tulnud, kama sellega. "Aga see on muundamise tund ju," vahetas ta teemat. "Mis teete siin?" küsis ta siis õpilasi seirates. "Hiired," lõid poisi silmad särama. Oi, need olid toredad loomad. Nendega sai igasugu tsirkust kokku meisterdada, eriti kui neid veel kardeti ka.

"Otse loomulikult tean ma, kuidas tuld esile manada, sestap küsin seda ka sult - peab olema põhjus, miks direktor sind siia tundi saatis, ja ma oskan tema otsusest järeldada ainult seda, et su tase on sinu klassist oluliselt kõrgem. Seega, palun, if you may." Prince'i hääl püsis rahulik, näol sõbralik naeratus, kui ta Kasparit silmitses.

Kaspari silmad kohtusid õpetaja omadega, kui ta jälle kergelt naeris. Kutt tõstis oma käe ja sügas enese kukalt. "Teate, selline naljakas asi juhtus tegelikult, et.... ma tegin nalja!" muigas kutt olles kindel, et õpetaja saab ta naljast aru. Jube hea nali oli ju. Naerge nüüd kõik. Aaaah, Flynn oli seal. "Tegelt, ma pidin Flynniga koos olema, selle pärast, et ta pidi mulle midagi õpetama, aga muul ajal pole aega," vuristas kutt ja noogutas agaralt. Tema käigupealt välja mõeldud asjad muutusid aina absurdsemaks.

Väikese nagamanni ilmumine tundi oli nüüd küll paras üllatus, nii et Flynn sirutas end, jälgides mängu. Kaspari ego on kohe nii suur, et lihtsalt sajab kellegi tundi sisse, mõtlemata tagajärgedele? Julge mees... Julge ja hull. Ta peab endale seadma ülesandeks Fuchsile natuke kombeid õpetada, sest nii üks väärikas slytherin küll ei käitu. Hoolimata kõigist nendest mõtetest kuulas ta professori imekspandavalt rahulikku juttu ja seda, kuidas Kaspar aina rohkem kimbatusse sattus. Naera nüüd ise ka. Oma nime kuuldes aga kortsutas noormees kulme. Teda siia segama? Oota, palun - tal on tõeliselt praegu tahet õppida!

Kaspari jutu jätkudes muutus professor Harrise ilme kergelt üllatunuks, kui tema kulmud kõrgemale tõusid ja näole "Nooo?" ilme tekkis. Samas jäi naeratus omale kohale. Kuuldes Fuchsi ühte Merazi kaksikutest mainivat, liikus mehe pilk nimetatule, kes rahutuks paistis muutuvat. Tähendab - ei tea asjast midagi. "See on noorhärra Merazist ülimalt vastutustundetu, et ta sellise kohtumise just minu tunni peale sättis," lausus Prince ning Kaspar oli taas tema fookuses, "aga kahjuks ei saa ma lubada, et mu õpilane minu tundide ajast kellelegi eratunde annab. Selleks võiksite muu aja kokku leppida. Nüüd... Kas sa, palun, läheksid tagasi oma tundi?" Viimane küsimus tuli taas koos naeratuse ja sõbraliku naeratusega.

"Aga ma üldse ei taha sinna minna," sõnas Kaspar. "Kas ma siin ei võiks olla?" küsis ta oma maailma kõige armsama näoga õpetajat vaadates. Nagu päriselt ka. Võlukunsti ajalugu. Võeh, ta ei viitsinud sinna minna. Tegelt ka. Muundamise tund oli palju lahedam. Eriti suurte poiste ja tüdrukute muundamine. "Ma olen hästi vait, te ei näe ka mind," lubas kutt. Ta noogutas oma jutule kaasa ja kohendas kotirihma enda õlal.

Aaaaargh.... Kaspar, idu, mida sa teed? Nüüd on tema see ülimalt vastutustundetu inimene, ja ta tahtis veel klassi parim olla! Muidugi oli Flynn närviline. Kurat, poiss, sul vedas, et sa Harrise peale sattusid ja mitte mõne Riddle'i peale - muundamise professor võttis asju väga chillilt, samas kui tema vampiiridest sugulased oleksid lihtsalt õelutsema hakanud. Ilmselt. Ei saanud kindlalt midagi väita. "Professor, ma võin ta tagasi viia," tõstis noormees lõpuks käe. Ja siis saab ta teel sellesse klassi, kus iganes Fuchsil tund on, talle natuke kombeid õpetada. Punkt üks - sa ei marsi suvalisse tundi. Punkt kaks - sa ei mässi omasid omaenda jamadesse.

Mida Prince kohe üldse ei kannatanud, oli mangumine. Sellega ei saavuta muud, kui et aetakse teine pool tigedaks ja siis öeldakse üksteisele halvasti. "Mis tund sul on?" küsis mees endiselt selle järjekindla sõbralikkusega, nagu räägiks lasteaialapsega. "Kardan, et sul hakkaks siin igav, sest sinu klass on alles põrnikatest nööpide tegemise juures ja see, mida meie siin teeme, oleks sinu jaoks ilmselt arusaamatu." Ja Meraz alustas. "Pole vaja, ma tegelen sellega ise," viipas professor kaksiku poole, astudes laua tagant välja, et Kaspari juurde kõndida.

"Võlukunsti ajalugu, aga see on ilgelt jama tund," lausus kutt. "Siin on palju põnevam," kinnitas ta. Arusaamatu my ass. Siin olid hiired! Kõik oli vägagi arusaadav. Vähemalt Kaspari jaoks. Ja mida see Flynn nüüd põdes, asi oli ju kontrolli all. Flynn üldse põdes liiga palju. Hea on, et õps temaga tegeleb, Meraz ilmselt lööks vastu pead talle, kui nad koos klassist välja astuks.

Võlukunsti ajalugu... "Ahaa, professorid Riddle'id," meenutas Prince. Parajad üllatajad need kaks, ja Kalin ka - käisid 20 aastat tagasi temaga samas klassis ja nüüd on professorid, välimus täpipealt sama mis nende kooliajal... Ja nad kõik, mõne erandiga, olid 17. Ainus järeldus, millega ta oli lagedale tulnud, saades teada, et õpetajate ridades on täiendusi just kolme Riddle'i näol, oli see, et tegemist on vampiiridega - piisav lugemus kinnitas seda. "Minu arvates on võlukunsti ajalugu ühele kõrgete sihtidega inimesele väga vajalik aine," sõnas mees kerge naeratuse saatel. "Nii et sa peaksid kasutama võimalust, kuni sul seda on, ja end harima - tüdrukutele ei meeldi harimata matsid." Pöördunud taas klassi poole, lausus professor selgel häälel: "Palun avage õpik leheküljelt 6 ja lugege läbi peatükk inimmuundamiste kohta, kuni ma tagasi tulen," ja juhtis siis Kaspari klassist välja. Uks nende järel sulgus, kui Denzel kergelt käega üle õla rehmava liigutuse tegi.

"Aga ma olen juba hiljaks jäänud," pomises Kaspar ja vaatas koridoris ringi, et kuskil seda professorit poleks, kes teda taga ajas. Õõh, vat see oli üks vihane tädi. Ja ainult selle pärast, et Kaspar oli välistrepi liumäeks muutnud ja sealt, ühte hiiglaslikku panni kasutades, alla tahtis lasta. Milline ülekohus. Kõik oleks kombes olnud, kui Sammy poleks kaebama läinud. Põssa. Omade peale siis kaebab. "Miks ma teie tunnis olla ei või?" küsis Kaspar pilku üles viies ja õpetaja nägu silmitsedes. Ei mingit nuiamist ega mangumist. Kõigest siiras küsimus.