Kes elab metsa sees?

Destiny jalutas keelatud metsa ääres. Vaatamata õhtusele kellaajale tahtis tüdruk sinna minna, terve suvi sai eemal oldud. Nüüd silmitses Pay ühte taime, mis mingisugust väikest looma üritas enda kleepuvate lehtedega kinni hoida. Omapärane vaatepilt.

Õhtused jalutuskäigud tundusid noormehele juba harjumuseks saavat. Vähemlt seekord ei ajanud ta Kassi taga. Piki metsapiiriks olevat puuderivi jalutades nägi Ryan juba kaugelt tumedat kuju. Lähemale jõudes aeglustas ta sammu. Kes teadis, mis kole koll seal varitseda võis. Tegemist oli aga hoops ühe Ravenclawi tüdrukuga. Ryan pidas veel hetke aru ja otsustas siis endast ikkagi märku anda. Ta köhatas vaikselt, jäädes neiu reaktsiooni ootama.

Destiny kuulis köhatust, kuif ei ehmunud. Neiu pööras end ümber, hufflepuff. Noormees oli tuttav, Ryan, roght? "Mida sa siin teed?" küsis tüdruk. Tegelikult ei tohtonud kumbki siin olla, keelatid mets ikkagi.

"Värsket õhku hingan, peavalu," sõnas nooruk kergelt õlgu kehitades. Viimane polnud just päris tõsi, kuid enesetunne polnud Ryanil tõesti just kõige parem. Noormees ei suvatsenud siiski haiglatiiba minna. Oma kogemustest teadis ta, et suur kogus puhast o2-rikast õhku ning h2o-d organismi turgutamiseks on palju tõhusamad. Sestap oligi kutt lühimat teed pidi puhketoast välja kiirustanud, et kerge jalutuskäik teha. Pealegi tahtis hufflepufflane paari katse jaoks testralipiima koguda. Kaks plaskut põuetaskus, üks veega ning teine tühi, seikleski Ryan keelatud alal. "Ma võiks sinult sama küsida," nõudis poiss. Ka tema oli teadmistejanuline.

Peavalu oli isegi võluritele nõme asi. Oli küll igasuguseid rohte ja võlujooke, mis peavalu ära võtavad, kuid alati oli mõni ebameeldib kõrvalmõju. Tüdrukule meenus tablett, mille sissevõtmisel püsis sul rohekas näonahk paar tundi. Yikes. "Igav oli koolimajas...Pealegi, sellisel ajal on mets nii...Salapärane," lisas Payton kavala naeratusega.

Äkki peaks neiu kaasa kutsuma. Koos on ikka lõbusam... ja turvalisem. Ryan ei kartnud, seda mitte, kuid kõhedust võis ikka tunda. Seda tegid isegi gryffindorlased. Mõeldud, tehtud. "Mul on üks paik mõttes, liitud minuga?" esitas poiss süütu küsimuse. Peaasi, et neiu seda nüüd valesti ei mõistaks. Mis ta nimi oligi? Noorukile ei meenunud see, eks elab selle teadmisetagi öö üle. Testralid olid viimasel ajal palju isepäisemaks muutnud, kuigi Sigatüüka piiridel elasid siiski maailma mastaabis kõige leebemad olevused.

"Kuhu minek?" küsis neiu enne. Kui Ryan plaanis edasi koolimajja või järve äärde minna, siis jäi küll neiu siia. Ta oli ju alles jõudnud, polnud soovi veel suure rahvamassi sisse sukelduda. Hurtsikusse ei tahtnud ka Destiny hetkel minna. Tüdruk kontrollis, et võlukepp oli alles, varsti läks täitsa pimedaks ja siis läks valgustust vaja.

Ryan naeratas kavalalt. "Metsa..." See viietäheline sõna ütles kõik vajaliku. Kuigi ilmselt oleks näitsik soovinud rohkemat teada. Poiss ohkas kergelt, ning lisas, endiselt naeratades: "Testraleid tead, eks? Mul on nendega üks väike asjaajamine." Boom! Salapärasus oligi läinud. Igav. Muie näol, jäi poiss tüdruku vastust ootama. ettepanek polnud tegelikult just kõige tavalisem.

"Testralid?" küsis neiu. "Okei, kuhu poole me kõndima hakkame?" uuris Destiny järmisena. Talle sobis praegu jalutuskäik metsa - igavus tappis muidu täitsa ära. "Oota, kas sa oled näinud siis kellegi...," tüdruk katkestas lause. Ta ise ei näinud neid olendeid...Kas Ryan siis nägi?

Õigus. Ryan polnud ravenclawlasega just eriti tihedalt suhelnud, vastasel juhul poleks sellist küsimust tekkinud. "Mu ema vastutab St. Mungos esmakordsete juhtumitega. Nende kõige raskematega. Ma olen tal abiks käinud," seletas poiss. See info polnud ju salastatud. Vahet pole, kellele ta nii palju räägib. Karistada saaks nooruk siis, kui hakkaks kellegi haigusjuhtumist täpsemalt rääkima. Vastus oli kindlasti piisav. Sellist ametit pidades ei saanud eeldada, et ühtki surmajuhtumit ei esine.
"Sa ei näe neid?" esitas poiss omapoolse küsimuse. See sobis suurepäraselt. Olgem ausad, testralid ei näinud just kõige paremad välja. Polnud vaja, et neiu ehmuks. Ryan viipas käega õiges suunas.

Payton noogutas. Ta kartis, et ehk oli Ryan'il keegi perekonnast ära surnud. Haigla tõttu neid olendeid näha oli natuke leebem. "Ei, ei näe," kinnitas tüdruk. Kunagi nägi Destiny ühte õpetajatest justkui õhku silitavat ja vaatavat, juba tookord eeldas Desu, et tegemist oli testraliga.

Kunagi tuleb kindlasti aeg, mil tüdruk neid näha saab. Naiste eluiga pidavat ju pikem olema kui meeste. Ravenclawlane tundus istun-abikaasa-voodiserval-tema-surmani-tüüpi. Kuigi musti hobusetaolisi olendeid igal pool ei leidunud kah. Sajaprotsendiliselt ei saanud milleski kindel olla, kahjuks. Ryan astus paar sammu rohkem puude varju ning eeldades, et tüdruk järgneb, asus mööda kitsukest, vaevumärgatavat loomade rada endale teed rajama.

Destiny järgnes Ryan'ile. Oksad kriimustasid õrnalt käsi, kuid tüdruk ei lasknud end sellest häirida. Ta tahtis teada, mida Ryanil vaja oli nendelt loomadelt. Payton kuulis jusktui mingid tugevamat krabinat, mis polnud nende poolt tekitatud. Neidis peatuks hetkeks, kuid järgnes kohe Ryan'ile.

Ka teed juhtiv noormees kuulis praginat. Keelatud metsas olid kõik ended halvad. Äkki peaks ringiga minema. Samas polnud palju jäänud. Ryan astus veel paar sammu ning jäi soolasambana seisma. Palun, ära kilju. Paar meetrit eespool seisid kaks tohutu suurt kolmepealist koera.

Destiny põrkas õrnalt Ryanile otsa ja tahtis juba küsida, et miks noormees peatus, kuid nägi siis üle nooruki õla kuut koera. Oota, ei olnudki kuus, hoopis kaks elukat, kellel mõlemal oli 3 pead. Not funny at all. Desu ei osanud kohe midagi tehagi.

Ryan pööras end aeglaselt ringi, sõrm suul. Sel sai vaid üks tähendus olla. Vait! Noortel oli kaks võimalust, kas oodata elukate lahkumist (ohtlik) või üritada tuldud teed tagasi minna ning testralitele teisest küljest läheneda (samuti ohtlik). Kooeri mitte silmas pidades, ei saanud nad teada, kuhu nood suunduvad. Hufflepufflane mõtles pingsalt. Tüdrukul peaks ju ometi paremad ideed olema, ta oli Ravenclawist ometi! Kulm kortsus, põrnitses poiss üht koera. Kusagil oli neist juttu olnud. Miks ta midagi ei mäletanud?

Destiny võttis aeglaselt Ryan'i käevarrest kinni, et saada nooruki tähelepanu. Tädruk liigutas enda huuli, et vormida sõna "muusika". Muidugi ta ei tahtnud seda välja öelda. Neiu mõtles, kust saaks kiirelt mõnda viisijuppi loomadele mängida.

Loomulikult! Mälu või asi. Noorukil oli loomulikult õigus olnud, kotkad teadsid, mida teha. Järgmine kord metsa tulles tuleb ilmtingimata mõni pill kaasa võtta. Mida siis hetkel teha? Poiss võiks oma plekist plaskusid kokku taguda, kuid see vaevalt kutsadele meeldiks. Lauluhäält tal ka polnud. Mis võimalusi veel oli? Mõni loits oli kindlasti olemas, kuid seda ei teadnud hufflepufflane ammugi mitte. No tule taevas appi.

Neiu astus sammu tahapoole ja nägi kohe endal ühe koera pilku...Või noh pilke. Destiny hakkas vaikselt laulma ühte unelaulu, mis tal oli veel meeles. Hääl alguses küll pisut värises, kui ajas asja ära. Koerad jäid kuulama ja üsna pea hakkasid kõik 12 silmalaugu kinni vajuma.

Ryan hingas sügavalt sisse. Koolikaaslasel oli ilus hääl, nii selge. Ta oleks võinud peaaegu et isegi magama jääda. Neil oli siiski vaja edasi liikuda. Kes teab, mis elukad heli peale veel välja ilmuda võivad. Kindlaks teinud, et kutsud ikka kindlalt unes on, hakkas Ryan vaikselt edasi liikuma. Lühim tee viis täpselt kahe koera vahelt läbi. Olid nood alles pirakad.

"Mida sa teed? Tahad ikka veel minna testralitega jamama? Targem oleks tagasi minna," lausus Destiny vaikselt. Ryan oli ikka päris põrunud või? Koerte uni ei kesta just kõige kauemini, mõistlik oleks olnud vaikselt koolimaja poole minna.

Noormees, kes oli peaaegu koerteni jõudnud, pöördus ümber. "Mul oleks tõesti vaja minna," sõnas ta veidi nukralt. Kui tüdruk soovis tagasi minna, siis palun väga, tema kedagi kaasa tulema ei sunni. Tal pole selleks vahendeidki. "Sa võid ju tagasi minna," lisas ta, ning manas näole julgustava naeratuse. See ei kukkunud just kõige paremini välja. Hiigelsuurte käppade ees seismine oli üsna kõhe.

Destiny ohkas. "Okei, ma tulen...Aga kui need koerad mu pärast ära söövad, siis ma tulen sind kummitama," lausus neiu mängleva tusasusega. Payton võttis Ryani käevarrest kinni ja läks koos huffiga kiirelt koerte vahelt läbi, hakates vaikselt jookma. Elukad kaugele selja taha jäetud, peatus Pay ja lasi Ryani käevarrest lahti. "Sa oled mulle nüüd sees ühe teene," lausus tüdruk.

Isiklik kummitus, vot see oleks alles vahva olnud. Kahju.. Ei, hea, et kõik ilusti sujunud on. Siiamaani vähemalt. Ryan noogutas. Hufflepufflased maksid alati oma võlad ära. Kui teene siis teene. "Olen alati olemas," sõnas ta tõsiselt. "Tule nüüd!" Noormees asus edasi astuma. Enam polnud tõesti palju jäänud.

Destiny oleks kummitusena pigem tüütu kui vahva olnud. Selline, kes hakkab öösel kell kolm kriiskama ja teeb seda nagu õhuhäiret. Desu järgnes. "Ütle, kui loomi nägema hakkad," palus tüdruk. Ta ei tahtnud ehmuda, kui miski liikuma hakkab. Neidis järgnes huffile.