Whoops...

Sebastian ja Kalin olid läinud peale tunde koju, nagu nad peaaegu alati tegid, ja Robin jäi kooli. Õhtuti saigi vaid Robinit näha, sest too paarike tahtis alati laste juurde minna, ja Robin iga päev kaasas vedeleda ka ei viitsinud. Niisiis oli ta ühe raamatu kusagilt Sebastiani raamatuhunnikutest leidnud ja paterdas lõunatorni poole, kus ta aknalauale istus ja raamatu avas. Tal polnud õrna aimugi, millest see rääkis, aga peale esimest kaht lehekülge avastas, et see oli üldse mugude poolt kirjutatud. Fun! Ta lõpetas lugemise peale esimest peatükki, suunas pilgu lihtsalt aknast välja ja mõtles seosetutele asjadele, nagu alati. Robin was special, uknow. Ta võis mõelda kõigest ja mittemillestki korraga.

OT: Daniel.

Vaatamata Lõunatornis toimunud jamadele oli tegu siiski Danieli ühe lemmikkohaga terves koolis. Ilus vaade ju siiski ja puha. Nii et kutt oli otsustanud raamatukogus passimise asemel ühe poolelioleva teosega hoopis sinna minna. Hea vaikne ja rahulik oli seal võrreldes puhketoaga. Torni tippu jõudes jäi kutt aga järsult seisma, kui märkas, et ta polnud ainus, kes sellele ideele tuli. Isa sõnad tulid järsku kõik meelde ja Dan astus sammukese tagasi, lootuses, et professor - kurat teab siis, kummaga nendest tegu oli - teda veel märganud polnud.

Robin aga märkas tulijat ammu enne, kui Daniel tema kohalolekust teada sai. Ehk ta tajus, et keegi tuleb, antud juhul siis Daniel, kelle Robin väga vabalt ka kilomeetri kauguselt ära tunneks. "Tere, Daniel," ütles Robin pilku noormehele suunates, põgus muie huulile ilmumas. Alles oli ta Derekuga rääkinud, nüüd juba kohtus Danieliga. Mingi perekonna värk vist.

Busteeed.. "Tere, ee.. Professor," vastas kutt veidi kõhklevalt. Oli väga aru saada, et ta sealt hea meelega minema oleks jooksnud? "Vabandust, ma mõtlesin lugema tulla, aga ma.. Ee.. Ei sega teid siis," sõnas Daniel, manades viisaka naeratuse näkku. Pidi isa talle ikka rääkima nendest. Kuigi samas hea oli, sest siis ta oskas ettevaatlikum olla ja värki.

Daniel nagu kartis teda. Fun. Teadis, kellega tegu. Derek aga ju ei kartnud... samas lisaks oli veel tegu õpetajaga. Õpetajaga oligi awkward rääkida, isegi, kui tegu oli sellise energiapalliga, nagu Robin, kes kogu aeg ainult midagi teeks. "Sa ei segagi mind," muigas Robin lõbusalt. Kuidas saab teda segada lugev õpilane? See on ainult hea, et õpilane loeb.

"Noh.. Enamus eelistavad siiski üksinda ja vaikuses lugeda, aga kui ma siin veel olen, siis.. Jah," sõnas Daniel endiselt üsna kõhklevalt. Nüüd oleks väga veider lihtsalt ära ka minna või öelda, et oh tal tuli meelde, et ta peab seda teist ja kolmandat tegema. Aga jääda oli ka veider. Ei tea, mis paps teeks tema asemel..

Derek vaevalt ära jookseks, sest siis tänaval ta ju ka ei jooksnud kusagile. Vaid jäi ja rääkis kenasti. "Mina ei loe praegu, aga kui sa soovid vaikust ja üksindust, siis ma võin mujale minna." That would be sad. Kinnituseks, et ta ei loe, sulges vampiir raamatu ja vaatas uudishimulikult Danieli poole. Ka armas, nagu ta isa. Derek oli veel äärmiselt armsake, isegi peale kõiki neid aastaid.

"Ei.. Ei ole vaja," sõnas Daniel, jõudes siis lõpuks ise ka järeldusele, et ära minemine poleks kuigi viisakas. Nii et selle asemel astus ta ruumis edasi, viies pilgu ühest torni akendest avanevale vaatele. Tema lemmikvaade siiski. "Mida sa.. Te lugesite?" küsis Dan rohkem jutujätkuks, pilk professorile liikumas.

That's great! "Võid mind sinatada... Robin olen ka, muide," vastas Robin pisut pead kallutades. Vampiir ja Robin... ilmselgelt oli mehe pilk rohkem kui korra pikemaks ajaks Danielile püsima jäänud. "Ma lugesin mingit ee... ma ei teagi, mida. Mingi uurimuslik mugude asi. Sebastianilt võtsin, ta loeb absoluutselt kõike... kuigi viimasel ajal on tal vähem aega." Robini muie oli üsna tähendusrikas, kui ta pilgu aknast välja suunas. Kalin ja lapsed võtavad oma aja, rääkimata Robinist, kes enda osast tema ajast ilma jääda ei taha.

"Olgu.." sõnas Dan siiski veidi kõhklevalt. Või et sellised semud juba. Nii et tegu oligi siis Robiniga. See, kelle eest isa teda eriti hoiatas. Milline õnn. "Kõlab põnevalt," lausus kutt kergelt noogutades. Tema jaoks vähemalt. Aga ta ema oli ju mugu ka. "Nende.. Laste pärast? Arvata on.. Samal ajal veel koolis töötada ja lapsi kasvatada. Üsna keeruline," arvas Daniel. Mitte, et see tema asi oleks.

Põnev... Robini jaoks ei olnud raamatud eriti põnevad, ta eelistas ise kõike läbi elada. "Üpriski. Meie vanemad küll aitavad neid, aga me kõik tahame temalt oma aega ka, seega mingit täiesti alone time'i on tal väga vähe," kehitas Robin pisut õlgu. Tema ei oleks elusees nõus sellega, et ta ei saa Sebastianiga natukenegi kahekesi olla, kooli tulek andis talle rohkem aega koos vennaga.

"Ma ei olegi neid väikeseid siin kordagi näinud vist.." sõnas Daniel mõtlikult. Chachi rääkis millalgi, et tema oli nendega mänginud ainult. "Mis nende nimed on?" uuris Dan. Kusjuures kui ta isa keeldudele ja kõigele tolle öeldule ei mõelnud, siis oli Robiniga suht chill seal niisama rääkida. Aga kohe kui tal jälle meenus, kellega tegu, siis muutus ta ettevaatlikuks ja kõhklevaks.

"Nad on siin ainult paar korda käinud ka," vastas Robin. "Meie vanemad valvavad neid päeval, peale tunde lähevad üldiselt Sebastian ja Kalin tagasi koju. Alati ei lähe, aga enamasti olen ainult mina siin õhtuti." Sest ta ei viitsi kaasa minna. "Reana ja Kevin," lisas ta muigega. Armsad pisikesed pool-vampiirikesed. Robinil oli nii hea meel, et nendel need pisikesed olid ja Kalin oli õnnelik, et ta lapsed sai ja Sebastian on ka lõpuks ometi täiesti rahul oma eluga...

"No siis jah.." sõnas Daniel. Chachil siis lihtsalt vedas ajastusega nähtavasti. "Teil veab siis.. Et vanemad nii palju toetavad ja aitavad," arvas kutt. Samas võis Sebastianil ja Kalinil üsna raske olla nii pikad päevast lastest eemal. "Ilusad nimed," kiitis Daniel kerge naeratusega. R ja K.. Nagu oleks need Robini ja Kalini lapsed hoopis.

"Veab..." Robin muigas pisut. "Mida sa lugeda tahtsid?" küsis Robin pilku siis poisi raamatule vedades, teemat muutes. Ta ei tahtnud tegelikult väga enda vennast rääkida, sest see tundus natukene veider. Pealegi, kui ta teadis, et Sebastian teab, millega ta tegeleb. Kui ta just hetkel... ise muude asjadega hõivatud pole. Siis vältis Robin ka tema mõtete puudutamist. Tal polnud vähimatki soovi saada osa enda venna ee... voodielust.

"Ühe võluri elulooraamat on pooleldi praegu.. Pole väga aega olnud selle lugemiseks," sõnas Daniel raamatut hoidvat kätt tõstes, viies sellele korraks pilgu. Esimesest hingetõmbest viimaseni.. Kui luuleline pealkiri. Nüüd, kus nad Nette'ga koos olid, ei olnudki Dan enam nii suur nohik nagu enne. Tal täitsa eksisteeris elu väljaspool raamatuid ka. Milline õnn.

Nagu Sebastianilgi, kui armas. Ta kaotas suurema osa oma lugamisajast Kalinile juba siis, kui nad teist korda Sigatüükasse tuli ja ta Kalinit nägi. Juba peale esimest korda ei suutnud ta keskenduda ja hiljem ta lihtsalt pidi tähelepanu ka talle pöörama, mitte ainult raamatute taga kükitama. Robin oli õnnelik, et keegigi suutis teda nendest asjadest eemale kiskuda. "Miks siis mitte?" Yeah, uurime elu. Robin täitsa eiras fakti, et Derek oli tal käskinud eemale hoida. Aga miks ta peakski? Ta ainult rääkis praegu. Ta isegi mitte ei armunud ära. Success! Hah, see oleks awkward... Derek tapaks ta ära vist.

Awkward question time.. Daniel mõtles hetke, kuidas sellele nüüd siis vastata. Õpetajaga enda armuelu arutada oleks ka veider ju. Eirame fakti, et ühe teise õpetaja nina all see armuelu üldse alguse saigi. "Noo koolitööd võtavad osa ajast ja siis ma veedan rohkem aega enda sõorade ja tüdrukuga nüüd ja puha," andis Dan lõpuks ühe kokkuvõtva vastuse. Üsna tõene ka teine ju.

Meh, jah, armastusest rääkimine Robiniga pole vist Danielil jah parim idee. Sest Robinile siiani meeldis poisi isa. Yeah... "Tõsi..." muigas Robin. "Tegelikult pole siin üldse raske." Jah, ta oli vampiir ja teadis seda kõike eksole, kui siin koolis käis. Vampiiriks olemise plussid praegu. Noh, tema vanus nagu.

"Sinu jaoks jah mitte.. Sa oled.. Lõpetanud," sõnas Daniel, tabades end viimasel hetkel teolt. Vastasel juhul oleks see lause väheke teisiti lõppenud. Nüüd oli kutt taas palju ettevaatlikuma olemisega. Gaah. "Aga kui korralikult õppida, siis saab hakkama ikka," lisas Dan siis. Ta oli raven ka.

Jah... ta on lõpetanud ja vampiir ja teadis seda jama juba eelmisel aastatuhandel ja üleelmisel ja... jah. "Muidugi saab. Tegelikult on siin huvitav. Minu meelest mugudel pole kohe üldse vedanud..." Sest Sigatüügas on võlukunst... seda tahad õppida. Mitte mingit paganama matemaatikat.

"Samas on mugudel elektroonika ja kõik taoline. Nende maailm on palju kaugemale arenenud.." sõnas Daniel. Noh, enda ema pealt nägi ta ju ära, kuidas mugudel need asjad käisid. Kuigi koolis oli neil vist jah igavam.. Ta polnudki emalt väga tolle kooliaja kohta uurinud.

"Elektroonika ei tööta vaid selle pärast, et õhus, eriti Sigatüükas, on lihtsalt nii palju maagiat... aga mujal ei keela keegi meil seda kasutada," vastas Robin pisut pead kallutades. Muidugi kasutati neid asju, aga kui aus olla, siis Robin isegi mitte ei omanud neid asju. Vaid telekas, ja see oli kõik. Ta ei vaadanud ka seda eriti. Telefone ja asju ta lihtsalt ei vajanud.

"Nojaa, aga keegi ei kasuta neid nii väga ikka, nii et mugumaailmaga võrreldes oleme me mingis mõttes mahajäänud," arvas Daniel. No kui ema enda sõbrannadele helistamiseks mingit überpisikest vidinat kasutas, mida ainult sõrmega puudutama pidi, siis vahel tekkis ikka küsimus küll, kas naine oli vahepeal võluväge omandanud kusagilt.

"Jah, aga nad ei oska pooli asju, mida meie oskame. Meie võime nende tehnoloogia ära õppida, kuid nemad ei hakka kunagi oskama end muundama, ilmuma..." Võluritel polnud raske nende leiutisi kasutama õppida, kuid nad üldiselt eelistasid siiski enda elu nagu see oli. Sigatüügas poleks Sigatüügas, kui kõik oma ei tea mis i asju kasutasid. iPadid ja mis iganes asjad need ka polnud, mida Robin näinud oli. They were creepy ja võtsid liiga palju aega.