But wishing never helps

Kellaaeg oli nüüd väheke hilisem, kui Lilith mööda treppe alla suundus, et raamatud Kalinile tagastada. Ta oli vajalikud retseptid üles leidnud ja igaks juhuks ka mõned lisaks üles kirjutanud. Mitte, et ta enda kabinetti võlupuskaritehaseks muundada plaaniks. Mõned olid lihtsalt sellised.. Vajalikumad. Naine polnud kindel, kas pisikesed kaksikud olid endiselt seal või kas ruumis üldse kedagi oli, mistõttu ta ukse taha hetkeks seisma jäi ja kuulatas, koputades alles siis uksele ja lükates selle seejärel lahti, et endale ruumi vaba pääs tekitada.

OT: Kalin ilmselgelt.

Kalin istus õpetaja laua taga ja parandas esseesid. Viimane kord kui ta õpilastel neid kirjutada laseb. Tõesti. Nüüd ta peab siin istuma tunde ja neid parandama. Ja oleks ta inimene peaks ta siin veel kauem istuma. Isegi vampiirid tundsid laiskust siiski. Sulg Kalini käes langes, kui ta kuulis, et keegi ukse taga seisatas. Lapsi enam seal polnud. Vanavanemad olid nad ära viinud ja Kal oli Sebile öelnud, et ta peab neid töid parandama ja paraku pole tal muuks aega. Seega vampiir istus üksinda uhkes klassiruumis, mis oli hämaralt valgustatud. "Tõid raamatud tagasi," nentis Raghnall fakti ja noogutas õpikutele Lilithi käes. Ta pööras pilgu tagasi esseele enda ees ja pani sellele siis hinde alla, sirutades end. Peaks majade ja nägude järgi hindama hakkama. Oleks palju lihtsam. Kalin pani sule käest, tõstis jalad lauale, ning tundis end mugavalt. "Said, mida vaja?" küsis ta. Ühtlasi polnud ta enam pooltki nii pinges, kui varem.

"Just," sõnas Lilith ruumis edasi astudes, viies pilgu üle klassi. Seekord oli tema see, kes üsna kõhklev oli. Eelmine kord ei läinud just kuigi hästi ju. "Mu õhtusöök on läinud?" muigas naine, nentides, et kaksikuid seal enam tõesti polnud. Halb nali, Lilith.. Aga ega teda poldudki huumorisoonega õnnistatud. "Jah, tänan," vastas naine viisakalt, pannes raamatud siis lauaservale. Asjad pidi küll oma kohale tagasi panema, aga mine tea, kuidas Kalin seda võtaks, kui ta ise kapi kallale läheks.

Kalin saatis Lilithile nii mürgise pilgu, et oli lausa raske uskuda, et mees Crucio needust praegu ei lausunud. Väga idiootne nali. Kalin tuleb sinu laste peale ilastama, vaatame, mis näoga sa siis oled. Ja siis inimene tahab uut võimalust? Vampiir, vabandust.
Kalinil oleks üsna kama, kui naine need õpikud kappi tagasi paneb. Sealt ta need ise ju võttis ka. Midagi ülisalajast nendes kappides polnud, peale tolmuste raamatute. Kal sirutas end, ning võttis pealmise õpiku, et seda sirvida. Mis seal head üldse oligi.

OT: Mis mõttes nagu? Ja nüüd olen jälle mina see jobu, kes üle reageerib...

OT: Lilith ongi selline.

Lilith kergitas pisut kulme sellise pilgu peale ja muigas tahtmatult. "Olgu, mul on halvem huumorisoon, kui ma arvasin.. Duly noted," sõnas naine veidi vabandaval toonil ja hakkas juba minema sammuma, jäädes siiski seisma ja pöörates end taas näoga mehe poole. "Mulle meeldivad tegelikult lapsed, kas tead. Ja minu jaoks pole vahet, mis rassi need lapsed kuuluvad. Ma ei võta osa mingisugusest vaenust, kui see pole just isiklik. Ma ei tapa inimesi. Ja kindlasti mitte vampiire. Nii et mida iganes sa minust ka ei arvaks.. See on arvatavasti vale, kui su suhtumist minusse hinnata," lausus Lilith üsna kindlal toonil, kuigi mõtteis kõhkles ta iga sõna üle.

Kalin tõstis pilgu raamatult. "Su nali oli äärmiselt kohatu ja banaalne," lausus ta külmalt. Sama jäiselt, kui oli tema nahk. Ta tõusis oma laua tagant, ning võttis need õpikud, mis just ära toodi, et need kappi ära viia. Seda ei saanud mitte kuidagi kirjeldada, kui väga oli see Lilithi sõnul huumor, teda solvanud. Ja mitte ainult solvanud vaid ka veelgi kinnisemaks naise suhtes muutnud. Need vabandused ei parandanud antud hetkel mitte midagi. Öelda veel, et Kalini hinnang temasse on vale.... Kal avas kapiuksed, ning paikutas õpikud sinna ära. "Ma olen oma pere nimel valmis surema. Sinu nali just solvas seda," lausus noor vampiir. "Ja kui sul veel mõnda lolli nalja varukast võtta pole või midagi küsida, siis võiksid lahkuda," lisas kutt kui tagasi oma laua taha istus. Thank god, et ta enam selline killer polnud, nagu aastaid tagasi.

Lilith ei olnud kunagi teadnud, mida see tähendab. Olla valmis ükskõik kelle nimel surema. Nii et mõni ime, kui ta isegi aru ei saanud, kui solvav see olla võis. Sellepärast ta nii tuim oligi koguaeg. Kippus valesid asju ütlema. Vähemalt oli see üks põhjustest. Naine noogutas kergelt ja sammus taas klassiruumist välja, sulgedes enda järel ukse. Aga nagu öeldakse, siis kolm on kohtu seadus, nii et Lilith seisatas hetke ukse taga, koputas siis taas sellele ja astus klassi, manades näole oma kõige tõesema feigi naeratuse, mida ta kusagilt välja pigistada suutis. Hey, at least she tried.. "Tervist, ma olen Lilith Bach, uus mustade jõudude professor," sõnas naine täpselt sellisel ilmel nagu näeks Kalinit esimest korda elus.

Kalin oli juba uute esseesse süvenema hakanud, kui too vampiir tagasi tuli. Kal mõõtis teda pilguga. Nägi ta välja, nagu ta viitsiks seda mängu mängida? "Miks sa üldse nii palju oled valmis pingutama, et minuga läbi saada?" küsis Kalin. Tema annaks küll alla. I mean, Kal oli tundmatu tema jaoks. Mis kvaliteete tal oli, et temaga nii väga semu olla tahta? Või kasvõi lihtsalt läbi saada. Kal pani sule taas käest ja seiras naist pikalt.

See polnudki mäng. Mitte Lilithi jaoks. Naine ohkas kergelt, olles pooleldi lootnud, et Kalin manab samuti mingi totra ilme näole ja tutvustab endki. Aga eii.. "Ma olen väga paljudes kohtades väga palju vaenlasi endale tekitanud ja ma lubasin, et Sigatüügas ei ole uus lisa selles pikas nimekirjas," andis naine vähemalt osalise vastuse. Neid põhjuseid oli mitmeid tegelikult. Nagu alati Lilithi puhul.. Kõike oli palju rohkem kui ta edasi andis. "Pealegi nagu ma olen aru saanud, on siin koolis kolm vampiiri tööl. Ja kui sina mind ei salli, hüppavad nemad sinuga samasse paati. Ergo.. Sinuga on kasulik läbi saada," lisas Lilith kerge muigega.

Kalin ohkas kergelt, silmitsedes endiselt naist edasi. Kaksikud. Njaa. Ilma nendeta poleks tal pooli asju. Prsh! Ilma kaksikuteta polekski tal mitte midagi. "Nad ei võta üldjuhul seisukohta minu arvamusest lähtuvalt," sõnas Kalin siis. Mis oli tõsi. Sebastian ehk tõesti, aga Robinil oli üldjuhul savi, mida teised arvavad. So, Lilith ei pidanud end siia sundima, et Kaliniga läbi saada vaid selleks, et kaksikud ka naist ei vihkaks.

"Ja kui ka võtaksid, ei oleks nad nagunii mu meelisisikute nimekirjas. Aga nagu öeldud, pole nemad mu põhjus number üks sinuga läbisaamiseks. Või õigupoolest selle üritamises," lausus Lilith kindlalt. Ebameeldiv oleks see muidugi kui tal ühe asemel automaatselt kolm vihavaenlast oleks, aga see polnud tõesti ta peamine põhjus. Pigem oli asi endale antud lubaduses, et ta reaalselt üritab kordki neljasaja aasta jooksul teistele ka vähe vastutulelikum olla. Kui ainsad sama vanad inimesed, kes sinu kõrval veel püsivad on su sugulased ja sa neid ka ei salli, siis kipub igavik üsna halb väljavaade olema.

Ta oleks võinud selle kohatu nalja eest vabandada, aga selle peale naine ilmselgelt ei tulnud. Või midagi. "Miks püüda läbi saada kellegagi, kes sinuga ilmselgelt ei klapi? Lihtsalt oma lubaduse pärast?" küsis Kalin, ristates rinnal käed ja nõjatudes vastu tooli seljatuge. Väga raske oli nüüd kohe kõike otsast alati. Eriti Kalini jaoks. Nagu öeldud ei saanud seda kirjeldada, kui sügavale naine oma naljaga lõiganud oli.

Lilith lihtsalt ei vabandanud. Olgu see siis kasvatusest või uhkusest. Sõnad ei tulnud üle huulte. Ta võis vabandava alatooniga lauseid edastada, aga kunagi polnud ta reaalselt 'anna andeks' öelnud. "Ma ei ütleks, et me üksteist nii hästi tunneme, et selles veenduda, et me ei klapi," sõnas naine kergelt kulme kortsutades. "Aga olgu.. Kui sul mingit huvi pole, siis noh.. Mina vähemalt üritasin," sõnas Lilith viimaks. Mingit sülekoera ta ka mängima ei hakka.

"Kui sa ei mõista, miks ma sellise hoiaku sinu suhtes võtnud olen, ei saagi sa aru saada," sõnas Kalin. Ilmselgelt polnud naisel kunagi peret olnud ja ta polnud sedasi valmis teiste eest surema. Kal ei saanud kohe teha nägu, et nad on nüüd sõbrad. Ta võis vähehaaval aina rohkem tolerantsi üles näidata, aga olgem ausad, selle pidi naine välja teenima tema silmis. Ja see polekski sülekoera mängimine. Kui ta aga sellega ei lepi, et nad kohe sõpradeks ei saa, pole tõesti mitte midagi teha siin.

"Ma tean, et sa kaitsed enda peret. Aga ma ei tea, mida see tähendab," tunnistas Lilith veidi mõtlikult. Sellest ehk ka see kohatu nali, mis tema jaoks nii kohatuna ei tundunud. Tal endal pole lähedasi. Veel vähem siis lapsi. Üldse on see emainstinkti nali temast suure kaarega mööda läinud. Põngerjad olid armsad seni kuni nad polnud tema omad. Ja Kalin ei pidanudki tegema nägu, et nad on sõbrad. Ta pidi kõigest naisele võimaluse andma ja teda mitte hukka mõistma selle vähese põhjal, mida ta naisest teada oli saanud. Jeah, tal on sitt huumorisoon. Läheb mahakandmisele. Mida nagu..

Seda Kalin ju tegigi. Üritas teha, aga Lilith viskas juba tuulde kõik oma "Kui sul mingit huvi pole, siis noh.. Mina vähemalt üritasin" jutuga. "See tähendab seda, et nemad tähendavad mulle enamat kui ma ise. Kui sa näed kedagi, kes sulle ohtu kujutab, siis vaevalt sa peaks seda naljakaks kui ta sind mõne suupistega võrdleks," püüdis Kal panna naist mõistma. Aga kui see polnud tema võimuses, siis igavesti ta püüdma ei hakka ka.

Lilith noogutas mõtlikult ja sammus ühe laua juurde, upitades end sellele istuma. "Aga kui sa oled valmis nende nimel surema.. Siis peavad nemad ju ilma sinuta edasi elama. Nii et see on ühtviisi isekas kui ka isetu," arutles naine. Keeruline oli see hoolimine. Mõni ime, et ta selles kuigi hea poleks. Ainus sellelaadne mälestus oli ema matustelt, kus ta endamisi mõtles, et tema peaks selles kirstus lesima. Aga seal oli ta väga väike ka.

"Aga ma ei suudaks ise edasi elada, teades, et ma nende eest ei võidelnud," vastas Kalin. Ja ta oli oma armastatu eest võidelnud. Sellest olid tal ka armid käsivarrel. Puremisarmid. Ta ei leidnud, et see isekas oli. Kuidas see isekas sai olla? Enesetapp oleks isekas. Oma lähedaste eest võitlemine oleks kõike muud kui isekas. Vähemalt nii nägi seda Kalin.

Tema silmis muidugi mitte. Aga kui väike laps jääb oma vanemast ilma, siis süüdistab ta selles tervet maailma. Vähemalt nii tegi Lilith. Ja vat siis tundub tolle vanema tegu isekas küll. "Seda küll.." sõnas naine siiski, ohates siis raskelt. "Keeruline on see kõik," sõnas Lilith mõtlikult. Arvatavasti üks neist asjust, mida reaalselt tundma pidi, et täielikult seda mõista. "See peab päris õudne olema, kui sul selline nõrk koht on. Ses suhtes ma saan aru, miks sa nii ettevaatlik oled.. Kui keegi tahaks sulle haiget teha, oleks selleks lihtsaim moodus läbi su lähedaste."

Sebastian peaks veel kaitsvam olema laste suhtes. Ta kaotas kunagi lapse. Ja kusjuures Kalini peal oli seda näha, kui kaitsvaks võis Seb muutuda. Oleks see tema teha, ta vist seoks Kalini vati sisse kinni ja kaitseks teda tugevama tuule eest ka, aga tema olukorras oli see mõistetav. "Aga mu lähedased on hästi kaitstud," sõnas Kalin kindlalt. Nagu ta näitaks oma nõrka kohta välja eks.

"Näha on," sõnas Lilith kerge muigega. Kalin ise oli juba nagu müür enda laste ees. Päris armas tegelikult. Enamasti oli naiste töö lastega mässata. Vähemalt nii palju kui Lilith näinud oli. Tema enda isa ka just parimat eeskuju ei andnud selles vallas. Aga nagu naine aru sai (ehk kuulnud oli) siis selles perekonnas naisfiguuri polnudki. Ajad tõesti muutuvad nagu näha. Pealegi poleks Kalin arvatavasti lapsi tahtnudki kui teaks ette ära, et nende elu ohus saab olema.

Kindlasti oleks ta neid ikka tahtnud. Ta ju nägi kõiki oma sõpru lastega ja ise lastetu olla masendas teda. Need 20 aastat olid kõige õnnelikumad siia maani. Kui lapsed nüüd natu-natukene kiiremini kasvaks ka. "Ja mitte ainult minu poolt," lisas Kalin igaks juhuks. Neil lastel oli veel teinegi isa ja onu ja vanavanemad, kes kõik neid kaitsesid. Pealegi oli viimasel ajal rahulik olnud. Mis tähendab seda, et Kalin polnud jamadesse sattunud.

OT: Ma ei tea, kas sa päris täpselt aru said, aga ma pidasin silmas teda, et kui sind parajasti a'la tappa tahetaks, siis last sinna ellu tuua oleks üsna ohtlik.


"Sa oled selle teise õpetajaga koos, eks?" küsis Lilith. Puhtalt selleks, et veenduda, et räägitavad jutud ka tõele vastavad. Oma silmaga ta ju midagi näinud polnud. Kuulnud vaid, et mingid kaksikud on ja ühega neist on Kalin koos. Ei tea, kas siis lausa abielus. Samas kui paljud vampiirid üldse abiellusid. See hõlmas esiteks teadupärast seaduslikku poolt. Ja Jumala palge ette vampiirid nagunii ei läinud. See oleks lihtsalt vale olnud.

"Jah," sõnas Kalin. "Me oleme abielus," lisas ta. Näita üks võlur, kes jumalasse usub. Sest teadupärast olid võluritel teised asjad, millesse uskuda. Nad isegi vandusid Merlini mitte jumala või kuradi nimel. "Sebastianiga," lisas kutt. Mitte, et naine neil kahel vahet teeks. Ever since nad kooli tagasi tulid on need kaks jälle nagu teineteise taskupeeglid. Kalin does not approve!

"Või nii.." sõnas Lilith mõtlikult, muiates siis kergelt. "Nad on identsed ja ma pole neid kohanudki, nii et see ei ütle mulle praegu küll vähemalt midagi," lausus naine. Küll ta neid ka ehk millalgi kohtab ja siis on ehk hea teada, kumb võetud on. Mitte, et tal sellest vahet oleks. Kedagi sebima ta nagunii ei hakka.