Stitches

Polnud mõtet end praegu millegi sellise pärast üles kruttida - oleks ta tõsiselt vihastanud, puhiseks ikka veel ja oleks pigem teel puhketoa kui köögi poole. Sestap jõudsid Finley ja Chachi üsna pea kööki, Finn kõdistas suurel maalil olevat pirni, nad pääsesid kenasti kööki ning majahaldjad võtsid nad viisakalt vastu. Lisaks kanasupile, mis kenasti kaanega kaussi ja kuumakindlalt kokku pakiti, pressisid sõbralikud olendid neile peale veel mõned kreemisaiad ja pudeli kõrvitsamahla, ning kogu laadungiga naasid blondid gryffindori ässad haiglatiiba - Ophelia, see boss, kellele oli antud üllas ülesanne supp tuua, supiga ees ja Chachi saiakoti ning pudeliga järel. Jõudnud Lance'i voodini, ulatas neidis kausi koos lusikaga noormehele, näol kerge naeratus. "Head isu!"

Kohe, kui nad tagasi haiglatiivas olid, võttis Chachi istet enda eelmisel kohal ja asetas kreemisaiad voodi peale, ise kõrvitsamahlast lonksu võttes. "Ma loodan väga, et teie eelnev teema on lõpetatud," lausus ta, kui oli pudeli suu juurest eemaldanud, sellele korgi tagasi peale keeranud ning selle kõrval olevale öökapile (???) asetanud. "Niisiis, vennake, söögiaeg," lausus ta muiates ning viis hetkeks pilgu Finleyle, kes supikausi Lancele andis. Ei tea, kas too ennast korralikult liigutada ikka sai või pidi ta tõepoolest teda söötma hakkama?

"Sul on kohe täitsa perekonnaportree mõtteis valmis joonistatud ja puha," naeris Daniel sellise mõttelennu peale. Aga kusjuures selle keelebarjääri peale polnudki ta varem tulnud.. "Ma arvan, et nad räägivad ikka inglise keelt ka. Miks muidu Nette inglise keelt oskab?" pakkus kutt siis mõtlikult. Samas ei tea ju ka.. Äkki õppis Nette seda koolis alles. Tüdrukud tulid tagasi ja Dan'i pilk liikus kohe kreemisaiadele. Njamm! Kutt pätsas pikema jututa ühe neist ära, asudes seda nosima. "See.. Jah. Enamvähem läbi," muigas Dan kahe suutäie vahepeal.

Lance vaid naeratas Danielile kavalalt, kui tüdrukud tagasi jõudsid, ning silmitses supikaussi enda süles, millel kaas peal oli. "See sai läbi jah," kinnitas kutt. Ta tõstis ettevaatlikult oma parema käe, ning püüdis kaant kausi pealt ära kangutada aga nii palju jõudu temas veel polnud. "Mis nad liimisid kinni selle või?" küsis Lance silmi pööritades ja vaatas Danieli poole, et too kaant kergitaks.

"Jõhker nõrguke oled ikka," turtsatas Daniel, tehes karbi siis puhtalt väikese sõrme abil lahti. Noh.. peopesa toetas karbile ja sõrmega sikutas ühe serva lahti ja lükkas kaane pealt. Ja seda mitte uhkustamiseks. Teised sõrmed olid kreemised lihtsalt. Pudilõug nagu ta oli. Aga kreemisai oli nii hea, et seda oli patt mitte tervenisti suhu suruda püüda.

Finley jälgis, kuidas Lance'i katse supini pääseda ebaõnnestus ja kuidas Daniel teda aitas. Ta sai jälle kasulik olla. Mingil määral ikka. Kuigi Chachi oleks supile ilmselt ikkagi järele jäänud, kui ta ise oleks alt ära hüpanud, ja Lance oleks ikkagi oma söögi kätte saanud. No jah. Võtnud ühe kreemisaia, hakkas neiu seda näksima, hallid silmad mõtlikult mööda haiglatiiba rändamas. Kui ta end jälle dekoratsioonina tundma peaks, siis läheb ta lihtsalt ära. Aga hetkel ei tundnud. Ta ei saanud ka kogu aeg tähelepanu keskpunktis olla, aga sellest aru saada ta ei suutnud.

"Ära õienda, ma sain peksa," muigas Lance ja võttis siis lusika oma nõrkade sõrmede vahele. "Mmmh, kanasupp," lausus ta tunnustavalt kui toidult tõusev aur ta ninasõõrmeid paitas. "Minu lemmik," naeratas Lancelot rõõmsalt, ning pistis lusika kaussi, tõstes siis lusikatäis suppi oma suu juurde. Ta puhus sellele peale, ning ampsas siis lusikatäie maitsestatud vett ja kanaliha endale suhu. Mmm, kui hea. Need kreemisaiad saavad aga küll enne otsa vist, kui tema ükskord nende kallale saab. Vähemalt on tal kanasuppi!

Kanasupp oli täiesti suvaline valik - Finley oli mõelnud selle peale, et talle maitses kanasupp väga (kuigi frikadellisupp oli parem), ja valinud selle. Kuuldes, mida Lance ütles, tekkis neiu näole naeratus, kui tema pilk taas noormehele liikus. "Siis oli see õige valik," mainis ta, pühkides sõrmega suunurgast ära kreemi, mis sinna jäänud oli.

"Kõige õigem üldse," noogutas Lance ja tõstis järgmise lusikatäie suppi oma suu juurde, millega ta paraku oma keele ära suutis kõrvetada. "Ai sa kurat!" vandus kutt. Neetud! Ta lasi lusikal kaussi kukkuda ja ohkas kergelt. Küll oli tore sant olla. Not! "Äkki ma peaks ikka neid kreemisaiu sööma esialgu, kuni supp jahtub," arutles ta endamisi ja silmitses saiakeste kotti, mis tema jalgade juures oli.

Oh snap! Finley "Abivalmis" Garcia to the rescue kohemaid, nõksatades ettepoole, kui Lance keele ära kõrvetas. Aga mida ta ikka teha sai. Mitte midagi. Kõrvetus läheb ajapikku ise üle, oli ta mitmeid kordi kogema pidanud. Kreemisaiade mainimise peale võttis neiu koti, milles veel mõned kreemisaiad alles olid, ja asetas selle noormehele sülle. "Palun väga," saatis žesti taas kerge naeratus. Poleks nagu arugi saada, et see neiu alles mõni aeg tagasi üsna solvunud oli. For nothing.

"Suured tänud," naeratas Lance võluvalt Finley'le ja võttis kotist ühe saiakese. Mmmm. Nüüd see oli hea asi. "Kas sa saaks selle kausi seniks kapile tõsta?" palus Lancelot Finley't ning vaatas teda oma nunnude kutsikasilmadega. Nagu ta teeks ükskõik mida, peaasi, et tüdruk selle kausi kapile tõstaks.

"Ikka, jah." Finley võttis supikausi ja pani selle öökapile oma järge ootama, näol endiselt sõbralik naeratus, justkui elaks ta vaid selle hetke nimel. Praktiliselt elaski, sest Lance tegi temast välja - ei, temast tehti üleüldse välja ja just tähelepanu ta hingaski, mitte hapnikku, nagu normaalsed inimesed.

Nagu üks hoolitsev õde ennemuiste, turtsatas Chachi nii sel hetkel, mil Lance ei suutnud kaant pealt tõsta kui ka siis, kui ta keele ära kõrvetas. Nõrguke JA koba. Tore vennake küll. Tal ei jäänud ka märkamata muidugi Finley abivalmidus Lanceloti suhtes ning see pani neidise hetkel kulme kergitama. Nii, nii.. Ta viis pilgu tüdrukule, otsutades tolle näomiimikat pisut lugeda. "Noh, Lance," lausus ta, viies korra pilgu enda vennale, silmanurgast endiselt Fini jälgides, "mitu austajat sind juba külastamas on käinud?"