Like father, like son

Derek oli oma vanimale pojale enda hõbedase kakuga kirja saatnud, et too sel kellaajal Siganurme tuleks. Et nad istuks Kolmes Luuas ja ajaks veidi juttu. Derek ise oli veidi varem kohal. Ta istus juba ühe laua taga, rüüpas võiõlut, ning luges kohalikku lehte, millel olevad pildid liikusid. Nagu võlurite lehtedel ikka. Sigatüüka kohta erilisi uudiseid polnud, mis oli üllatav. Seal toimus alati midagi ju.
Derek kandis valket jakki ja musti teksasid. Üsna tavaline riietus mugumaailmas, kust ta just enne tulnud oligi. Ministeeriumi asjad, mida ajada. Tema juuksed olid heledad ja ta nägi tänu sellele noorem välja, kui ta tegelikult oli. Dereku silmad olid helesinised. Neid ta väga tihti enda juures ei muutnud.

OT: Danny-boy

Daniel oli kirja kätte saanud ja mõtles esimese asjana muidugi üle, kas ta hinded olid korras ja kas isa oli ehk Nette'st kuskilt pidi miskit kuulnud. Noh.. Miks muidu paps järsku kokku saada tahaks. Mitte, et nad kaugeks oleks jäänud või miskit. Aga lihtsalt.. Üllatusena tuli see kiri. Kutt jõudis lõpuks siiski järeldusele, et kõik peaks nagu korras olema ja võttis suuna Siganurme, jõudes mõni minut enne kirjas olevat kellaaega Kolme Luuda. Dan viis pilgu üle ruumi ja silmas isa siis eemal, naeratus huulile kerkimas. Oleks ta natuke väiksem, tormaks ta üle ruumi, karjudes rõõmsalt: 'ISSIII!'. Kahju lausa suureks kasvada. Mõned kiiremad sammud ta siiski tegi, jõudes sedasi kiiresti lauani. "Hei, paps," sõnas Dan laialt naeratades.

"Daniel," naeratas Derek. Mingis mõttes oli veider oma poega oma isa nimega kutsuda, aga Dan oli lihtsalt nii kohutavalt tema isa moodi, et oli võimatu talle mingit muud nime panna. Der tõusis laua tagant ja kallistas oma poega, kui oli ajalehe lauale pannud. "Kuidas sul läheb?" küsis ta tagasi laua taha istudes. Mees rüüpas enda võiõlut, ning kutsus kellegi lähemale, et Danielile ka hüva rüübet toodaks. "Ma ei tulnud tegelikult niisama," mainis Der. Ta ei teinud kunagi midagi ilma põhjuseta. Mees lappas veidi oma ajalehte, ning lükkas selle siis oma poja nina alla. Seal oli pilt kolmest Riddle'ist, kes nüüd Sigatüükas õpetamist alustasid ja pildi kõrval artikkel. "Annavad nad sulle ka tunde?" küsis Der asudes asja kallale.

Dan kallistas isa vastu, võttes siis samuti laua taga istet. "Üllatavalt hästi," sõnas ta rõõmsa naeratusega, viies pilgu siis hetkeks ettekandjale, kes nende juurde tuli. "No seda ma eeldasin jah, et sul mingi põhjus ikka oli," muigas Daniel. Enda isa tundis ta ikka üsna hästi, miks ta muidu ennist seda põhjust välja mõelda oli üritanud. Ajalehele pilku viies oli ta aga üsna üllatunud. Need kolm? Mis nendest? "Ee.. Jah. Need kaksikud annavad ajalugu ja kolmas nõiajooke. Veidrad on nad kõik.. Mis nendega on siis?" uuris Dan. No seda ta teadis, et kaks neist paar olid. Ja see kolmas oli mingi veider.. Jõllitas teda vahel täiega.

"Sebastian ja Robin Riddle ning Kalin Seamus. Nagu ma nüüd lugesin, siis Kalin Riddle," lausus Derek. "Ma käisin nendega kunagi koos koolis," sõnas ta vaiksemalt. Suure häälega sellist asja ju ei pasunda. "Ja su vanaisa käis nendega kunagi koolis," lisas Der sinna juurde. "Nad on vampiirid. Ma tahan, et sa teaks seda," Dereku ilme oli tõsine. Miks ei olekski pidanud olema. Ta poeg käis koolis kolme kõige ohtlikuma vampiiriga, keda ta teadis. Ta pidi oma perekonda kaitsma. Ja ta ie kavatsenud seda teha nii, nagu tegi tema isa. Mitte, et ta oma isa meetmeid valeks peaks, lihtsalt neil olid väga erinevad vaated asjadele.

"Jeah.. Need kaks on koos. Neil on lapsed ka vist," sõnas Daniel mõtlikult. Isa lause peale läksid ta silmad kaks korda suuremaks. Oota.. Misasja? "Eeeh.. No see seletab nii mõndagi," lausus kutt. Vampiirid.. Wow.. "Kas sul või vanaisal olid nendega mingid jamad siis? Nad vaatavad mind nii imelikult koguaeg.. Eriti see Robin," uuris Daniel siis. Aah ja nüüd ta teadis mingit sellist asja ja pidi seda kõigi eest varjama. Ja tundi minna oli nüüd ka imelik.

"Kalin püüdis mind mõrvata paar korda," mainis Derek üsna külma rahuga. "Vanaisal ja Kalinil olid omad asjad klaarida. Ma eeldan, et ta on nüüd mingilgi määral muutunud, kuna tal lapsed on, aga ma soovitaks sul nende teelt eemale hoida," lausus Der. "Ma olen tähendanud ka seda, et ühtki libahunti pole teie koolis enam," mainis kutt. Mis oli üllatav ja samas hirmutav, sest since tema isa hundinahas ringi jooksis, pidas ta neid alati liitlasteks. Eriti kui asi puudutas vampiire. "Robin ilmselt jõllitab sind, kuna sa oled minu poeg," mainis mees kui ta oli rüübanud lonksu oma võiõllest.

"Holy.." sõnas Dan, hoides end siis tagasi enne kui sinna otsa mõni ropp sõna oleks tulnud. "Sinna tundi ma enam küll ei lähe," sõnas ta resoluutselt. Mingi kuradi vereimeja ei tule tema isa ründama! "Ei ole vist jah.." lausus kutt. Ei tea, kas peaks isale ka mainima, mis ta Nette'le rääkis. Oot.. paps ei teadnudki Ninette'ist ju. "Miks see siis nii eriline on, et ma su poeg olen?" küsis Dan kulme kortsutades.

"Sa oled Derek Murray poeg, sa peaks uhke olema," naeris Derek kergelt. Tegelikult oli asi naljast kaugel. "Seni kuni ta kontakti pole loonud, on kõik okei," lubas mees. "Minul ja Robinil on keeruline minevik," mainis ta siis. "Kui sa mõistad mind," lisas Derek juurde, lastes oma pilgul hetke ruumis ringi käia. Derekul oli üldse keeruline minevik, aga pärast oma naise kohtamist muutus kõik kohe palju lihtsamaks ja õnnelikumaks. Ilmselgelt.

"Ära nüüd meelita end," muigas Daniel, noogutades siis mõistvalt. Ja kui ta kontakti loob? No eks Dan teatab siis isale sellest. "Mõistan.." sõnas kutt mõtlikult. Ah et siis sedasi. No okei. Nüüd said igatahes paljud asjad selgemaks. "Tegelt ma peaks sulle ka midagi rääkima.." tegi Dan siis ääriveeri algust, pilk enda ette ilmunud võiõlul, mille ettekandja vahepea kohale oli toonud.

"Sa oled gei?" pakkus Derek kohe. No mis see muu sai olla, kui sedasi ääri-veeri rääkima hakati. "Ma olen seda koguaeg teadnud," muigas Der siis. "I mean, sul pole väga tüdrukuid ja sa ei saa nende seltskonnas hakkama. Ma olen isa, ma märkan selliseid asju. Aga sellest pole midagi. Usu mind. Su tädi Alice on nagunii lesbi," selgitas mees rahulikult. Ta poeg ei pidanud kartma selliseid asju. Vähemalt mitte tema eest. Huvitav, kuidas Dereku naine ja Danieli ema sellele reageerib. Küll ta ka asja rahulikult võtab.

Okei, see küsimus pani Danielil küll suu kinni. Misaaasja?!?! "Ooooooota nüüd," sõnas Daniel, kui paps seal vatrama hakkas. "Mis mõttes sa oled seda koguaeg teadnud? Mida sa ajad? ma ei ole gei!" lausus Daniel kulme kortsutades. Seda nad kõik arvasidki? Issand jumal noh. "Ma üritan sulle öelda, et mul on tüdruk," lisas kutt siis mõnevõrra pahaselt. Jeah, ta oli tüdrukute juures awkward. See ei tähendanud, et ta gei on!

Derek silmitses poega pikalt. Oh, ta oli üks veider mees. "Ei olegi?" küsis ta siis kahtlevalt. "No aga sa riietud... ja see kuidas sa...." Derek püüdis mitte naerma hakata. Kogu situatsioon oli siiski päris naljakas. Tema jaoks. "Tüdruk. No see on väga... tore. Kui sa gei oleks, siis see olek ka tore. Ära saa valesti aru eks. Kõik on tore," Derek lubas endale väikse turtsatuse, kui ta siis uue lonksu rüüpas, ning sõrmedega läbi oma juuste tõmbas. "Aga räägi siis, milline ta on. Kaua te juba koos olete olnud? Mis majast ta on?" ladus Der ette rida küsimusi.

"Mis mu riietel viga on?" küsis Daniel taas kulme kortsutades, viies pilgu üle enda. Teksad polnud ju nii kitsad ja mingeid erksaid värve ta ka ei kandnud.. "Ah, käi kuu peale," sõnas ta siis, kerge muie siiski juba huulile tekkimas. "Ta nimi on Ninette. Ja ta on Slytherinist, aga ära selle põhjal kohe mingeid järeldusi tegema hakka. Ta on prantslanna ja tohutult ilus ja üldse igatpidi suurepärane ja täitsa minu oma," rääkis Dan, nüüd juba laialt naeratades. "Nooh.. Mõned nädalad juba tegelikult," lisas ta siis mõtlikult. Hea arvestust pidada, eks ole - Sellest ajast saati, kui ta tappa sai.

"Ei, midagi pole viga," raputas Derek pead. Nooh, võib-olla natuke liiga hästi riietus ta poeg, aga eks oli ka neid heteroid, kes nii riietusid. "Kindlasti on ta tohutult ilus," muigas Derek. Ta jälgis oma poega, nii noor ja nii armunud. Nii armas. "Miks ma peaks Slytherini maja põhjal mingeid muid järeldusi tegema, kui et see tüdruk on väga arukas ja loov ja kindlasti ka ambitsioonikas," sõnas Derek. Aga paar nädalat pole veel mingi aeg.

"No kõik teised teevad.. Sest mingi hull konks peab ju asjal olema, kui temasugune tüdruk mind tahab," sõnas Daniel kergelt silmi pööritades. Okei, Lance oli nüüd maha rahunenud ja värki. hea seegi. "Agaa.. See ei pruugi sulle meeldida, aga ma nagu natuke rääkisin talle, et vanaisa libahunt on.." lausus kutt samuti häält tasandes, piieldes altkulmu isa poole. Palun ära vihaseks saa!!

Derek ohkas. "Sa ei tohiks selliseid asju rääkida," mainis ta. "Aga ma usaldan sind ja kui sina arvad, et ta peaks seda teadma, siis ta peaks seda teadma," lausus Der targalt. Ega ta poeg loll olnud eks. Ta ikka teadis, keda usaldada. Derek rääkis enda kallimale ka, kui ta rääkis seda, et ta ise võlur on. Pärast seda võlurite asja oli fakt, et ta isa libahunt kõige väiksem mure.

Daniel noogutas mõistvalt. Ega ta kõigile seda rääkima ei jooksnudki. Aga Nette'ga kuidagi.. Lipsas huulilt. "Ta võttis rahulikult seda asja. Pärast seda, kui ma ära seletasin, et vanaisa ei käi vabal ajal Jack the Ripperit mängimas," sõnas Dan kerge naeratusega. "Aga kuidas teil kodus läheb? Kuidas emal läheb?" uuris Daniel.

Derek noogutas poja jutule kaasa. "Emal läheb hästi, meil mõlemil läheb," muigas ta. "Aga tal on üksi kodus igav. Tahab koera võtta," mainis Der veidi kahtlevalt. "Suurt koera," lisas ta sinna juurde. Ei noo, koerad olid võrratud. Eks ole. Kuniks nad asju ei närinud ja närvidele ajavalt ei klähvinud.

"No aga kingi talle siis koer. Mida naine tahab, seda naine saab!" sõnas Daniel kergelt naerdes. "Kas teil mingit tähtpäeva pole tulemas?" küsis ta siis mõtlikult. Ei tea, mitmes üldse täna oli.. Ajataju oli natuke sassis. "Sa peaksid ju selle koeraga eriti hästi läbi ka saama. Haugute seal kahekesi ja puha," muigas Dan.

Derek naeris selle peale kergelt. "Ma ei tea, millist koera ta tahab. Ilmselt läheme varsti mugumaailma neid ostma," lausus mees mõtlikult. Millegi pärast polnud ta koerast just väga vaimustunud. No see lojus ju kasvas suureks üks hetk. Ja suured koerad olid suured ja siis tahab ta kallis abikaasa kindlasti talle kutsikaid. Peaks isase koera võtma.

"Neid? Piirdu esialgu ikka ühega kuule," muigas Daniel. "Ema tundes peab see mingi hiiglaslik karvapall olema," lisas kutt targalt, noogutades oma jutule kaasa. Väiksena võis seline täitsa armas isegi olla, aga suurena.. Jeah. "Miks sa koera ei taha?" küsis Dan siiski, kortsutades kergelt kulme. Nad ju samast liigist ja puha..

"Nad on räpased," lausus Derek vaid. Ja tema piiride järgi ebaintelligentsed elukad. Okei, koerad olid tunduvalt targemad, kui näiteks kanad. Aga noo, mis võrdlus see on eks ole. Kalad oleks hea valik, nad ei haise, kui märjaks saavad. Elavad rõõmsalt oma akvaariumis ja teevad sulla mulla. Khmm.

"No las ema vannitab teda siis. Ja sina saad ta võlukepiga viibates ju ka puhtaks teha," muigas Daniel. Kah põhjus nüüd. Võluritel oli üldse selles suhtes palju kergem elu. Kuigi kui ema koeraga üksi kodus oli, siis polnud seda võlukunsti nagu kusagilt võtta jah. Aga eks ta pidi sellega ise arvestama ka koera võttes.

"Ma ei tea, see on muutus. Mulle ei meeldi muutused. Aga ega mul valikut pole. See või kolime mugumaailma," sõnas Derek mõtlikult. "Aga küll me oma asjad välja mõtleme," lisas ta siis naeratades. "Millal sa seda Ninettet meile tutvustad?" küsis Der hoopis. Tema tahaks küll selle kena piiga üle vaadata ja oma naist tundes, siis tema kohe kindlasti. Tema kohe e r i t i.