Kiss and control

ot: Robin!!!

Amaranthine, nüüd Sigatüüka uus professor, ei olnud võimeline pühkima oma näolt kerget muiet, kui ta lilledele lähemale kummardus ja mesimagusat aroomi sisse hingas.
Sigatüüka kasvuhoonetes ja nende lähedustes kasvasid väga eksootilised taimed, millest pooligi isegi tema ei osanud nimetada.
Naine ajas ennast sirgu ja libistas käed kleidivoltide vahele. Pimeduses nägi vampiir kummituslik välja. Tema portselanvalge nahk kumas kergelt ning jäi selline mulje, et isegi tähed ja kuu peegeldusid tema nahalt vastu.

Robin tajus juba koolimajast lahkudes tuttavat ja samas võõrast olemust. Ta kortsutas tungivalt kulmu ja suundus käsi jaki taskutesse surude sinnapoole, endale pidevalt korrutades, et ta taju valetab. Kuid ei. Ta ei saanud eksida selles, et too naine seal lillede vahel on Amaranthine. "Mida kuradit sina siin teed?" küsis Robin jahmunult, feilides katses jahe olla. Ta peatus mitu meetrit eemal, pilk naisel ning neelatas, kui mõtetes Sebastiani poole pöördus ja teda oma leiust teavitas. Mida Amaranthine seal tegi?

Amaranthine ei olnud tähelegi pannud seda, kuidas miski talle lähenes. Alles siis, kui ta tuttavat häält kuulis, mis pani tema sisikonna pulbitsema, pööras vampiir järsku ringi ning vaatas Robini poole. Korraga lõid tema silmad särama, kuid mitte ülisuurest rõõmust vaid pigem jahmumisest ja isegi vihast. "Ma võiksin sama küsimuse sulle esitada," nõudis naine vastu, toon jahe. Ta libistas oma käed kleidivoltide vahelt välja ning ristas need oma rinnal.

"Ma juhuslikult olen siin sellest õppeaastast õpetaja," kähvas Robin närviliselt käsi veel sügavamale taskutesse surudes. "Sinust üldse kusagil rahu ka saab?" Kuradi vampiir mingist mitmesaja aasta tagusest kohtumisest... see oli üks neist hetkedest, kui Robin ei oleks tahtnud vampiir olla. Ta nii väga tahtis mitmetest isikutest, vampiiridest, lahti saada. Ta polnud Amaranthine't sadu aastaid näinud ja nüüd lihtsalt on naine siin. Mismõttes??

Vampiiritari huuled paotusid kergelt, kui ta Robini vastust kuulis. Oh issand jumal, nüüd, lisaks kõigele sellele, mida nad läbi olid elanud, olid nad veel ka kolleegid?! Tolle küsimus tegi Amaranthinele aga kohutavalt haiget millegipärast ning vampiiritar kortsutas süngelt kulme. "Sinu piinamiseks ilmselgelt mitte," ütles ta ainult ning astus eemale. Ausalt, ta oli lootnud, et ta ei näe enam kunagi kaksikuid. Olgu, Sebastian ei olnud talle kunagi midagi teinud, Amaranthine teadis teda, kuid väga vähe. Robin oli see, kellele tahaks ta vaia südamesse torgata.

"Sa oled ka mingi paganama õpetaja siin?" küsis Robin nüüd hoopis kaitserefleksina käsi ristates, sest Sebastiani reaktsioon oli häiriv. Aga Amaranthine ei meeldinud neile kummalegi. Sebastian teadis teda küll vähe, aga talle ei meeldinud need, kes tema lähedastele haiget tegid, lihtne.

"Jah," vastas Amaranthine, hääl pulbitsemas külmusest ja vihkamisest Robini vastu. "On sul mingeid probleeme sellega seoses?" kergitas blondiin nüüd kulme ja vaatas väljakutsuvalt vampiiri poole. Nad olid kunagi võidelnud ning Amaranthine oli uuesti valmis talle kallale tormama. Seekord ei halastaks ta üldse.

Jah, Robin oli naist löönud... aga ta ei kahetsenud seda kordagi. "Jah, me ei arvestanud siia tulles, et sind nägema peame." Kuradi Amaranthine. Robini kõik mälestused naisega seoses tulid tagasi ja tegid nii kuradima palju haiget talle, et isegi Sebastian üritas teda veenda millelegi muule mõtlema. Twins...

Amaranthine käed tõmbusid kramplikult rusikatesse, kui ta Robinit edasi vaatas. Ta ei olnud põrmugi muutunud. Ja miks olekski pidanud? Aeg ei teinud vampiiridele midagi. Korraga ilmus jäine muie vampiiritari veripunastele huultele ja ta ilmus Robini juurde, surudes ta tugevasti vastu maad. Oh, kuidas ta armastas oma piiramatut väge! "Ma loodan, et sa naudid iga hetke sellest. Sina ja sinu armas vend," sosistas ta vaikselt. Korraks muutusid Amaranthine silmad erepunasteks kui ta keelega üle Robini põse libistas ja hetk hiljem mehest viis meetrit eemal seisis, kohendades oma kleiti, nagu poleks midagi juhtunud. Vähemalt Robinil oli Sebastian olemas, kuid Amranthine oli ju terve elu üksinda olnud. Võrsus.

Robin ei reageerinud piisavalt kiirelt, et Amaranthine't endast eemale lükata ja kannatas naise läheduse neelatades ära. Niipea, kui too oli eemale läinud, oli Robin tema juures ja virutas naise maha pikali. "Sa hoiad meie teelt eemale, on selge?" küsis mees jäise tooniga, kui teda kindlalt vastu maad surus tumedate silmade pilk äärmiselt ähvardav, ja eiras Sebastiani, kes natukene teda rahustada oleks soovinud. Amaranthine'i puhul tegi ta oma 'naisi ei lööda' reeglile täieliku erandi.

Maha kukkudes hakkas Amaranthine ainult naerma ja ta kallutas pea kergelt küljele. "Või muidu...?" küsis ta naljatleval toonil, libistades oma käega üle Robini rindkere kuni tolle kaelani. Nad olid mõlemad nii tagasihoidlikud võrreldes sellega, mis toimus paarsada aastat tagasi.
Korraga oli vampiiritar oma jalad vampiiri puusadele tõstnud ning seejärel ta ägedalt küljele löönud ja ise talle sülle roninud. Ta kummardus lähemale ja vaatas mehe nägu tähelepanelikult. Kõige rohkem said tema pilgu osaliseks need tumepruunid šokolaadisilmad, millesse ta oligi esimesena armunud. "Ma olen sinust ja sinu vennast tugevam, pea seda meeles," sosistas ta vaikselt. Nende huuled peaaegu puutusid kokku - nii lähedale Amaranthine talle liikunud oligi. "Ja sina mind ei tule ähvardama, said aru?" sisistas vampiiritar siis, lüües oma küüned tugevasti Robini randmetesse, hoides need maa küljes tugevasti kinni, et too ennast vabaks teha ei saaks.

Või muidu... Robin laskis neiul neid ümber pöörata ja naeratas jahedalt. "Ei mäleta jah, kumb meist viimati põgenes, et mitte surra..." muigas Robin kulmu kergitades. Kaksikud olid vanemad, kui Amaranthine ja neidis teadis seda. Ta polnud kaksikutega võrreldes midagi, mis siis, et ta oli korralikult koolitatud. Ka kaksikud olid koolitatud, ja kellest Amaranthine ei teadnud, oli Kalin. Kes kindlasti oleks nende poolel, mitte Amaranthine'i poolel, kui asi võitluseks läheks... mitte, et seda juhtuks.

"Jah, kumb?" küsis Amaranthine vastu. Tema juuksed, mis olid lahtisena tema paljale seljale langenud, kukkusid nüüd üle vampiiritari kahvatute õlgade ja kõditasid Robini põski ja kaela. Jah, ta oli kursis asjaoluga, et tal olid vastaseks kaks temast vähemalt kolm korda vanemat vampiiri, kes rebiksid ta tükkideks, kuid kes ütles, et Amaranthinel ei olnud liitlasi? Kuigi ta liikus üksinda ringi, olid talle tekkinud võlglased, kes olid talle oma elu sees. Ning nad olid vandunud talle, et aitavad teda kui vaja. Põhimõtteliselt võiks naine kaksikute vastu terve armee suunata.

"Polegi veel nii halva mäluga vampiiri kohanud. Sina." Robin muigas ning silmitses Amaranthinet huvitatult. Ikka sama kena, aga vastumeelne. Ja kas kaksikutel oleks vaid Kalin? Oh ei. Nende vanemad, pluss veel mitmed, kelle kaksikud ise muundanud olid, need, kes neile elu võlgnesid... jah, ka neil on võlglasi, aga miks ühe vampiiri hävitamiseks tervet armeed kokku kutsuda? Robin saaks ilma Sebastianita ka Amaranthinest jagu.

"Idioot," kortsutas Amaranthine kulme. Tema ei olnud see, kes jalga lasi selleks, et ellu jääda. Tal oli ükskõik, kui ta olekski pidanud surema tol kenal päeval Robini käeläbi, siis tegelikult ei olnud vampiiritaril midagi selle vastu. Robin oleks hiljem see, kes kannataks süümekate all. "Isegi pärast kõiki neid aastaid ei julge sa üles tunnistada, et võit oli minu poolel?" küsis ta, lastes viimaks Robini randmetest lahti. Ta tõusis inimlikul kiirusel püsti ja sirutas ennast kergelt ning astus eemale.

Robin turtsatas ning ajas end istuma, kui Amaranthine tema pealt püsti tõusis. "Sest mul pole kombeks valetada," muigas ta jahedalt, kui kätega kenasti põlvede ümbert kinni võttis, tumepruunide silmade pilk naisel. Too oli äärmiselt huvitav, aga Robin endiselt eelistas, et ta poleks naist näinud. Ja süümekad ei olnud Robini teema, kui asi ei puudutanud Sebastiani. Kui ta teeks Sebastianile haiget, tunneks ta igavesti süümekaid. Aga kui ta tapaks praegu naise enda ees... ei, tal poleks kahju.

"Ise ka usud, mida sa räägid?" turtsatas Amaranthine. Kui palju kordi oli Robin talle valetanud? Vampiir pööras talle selja ning hingas sügavalt sisse. Antud hetkel olid roosid palju huvitavamad, kui noormees. Oli kohutav mõelda, et pärast nendevahelist sõda, kõike seda, mida nad tegid üksteisele ja Robini tundetust olid Amaranthinel endiselt pulbitsevad tunded tolle vastu. Olgu need ükskõik millised emotsioonid, ei lase ta neil enam pinnale tulla.
Vampiiritar kortsutas süngelt kulme ja ta libistas käed tagasi kleidivoltide vahele. Tal oli millegipärast tunne, et kui ta midagi puudutab, lõhub ta selle otsekohe ära. Närvid.

"Muidugi usun," muigas Robin. Tõtt rääkis ju. Alati. Või siis mitte, aga tema ei jooksnud minema. Robin ajas end ka nüüd püsti ja kloppis oma riided puhtaks. Ka tal olid tunded naise vastu, aga ta ei kavatsenudki seda tunnistada. Kuigi vahelduseks oli hea mitte vaid Derekust mõelda, sest viimasel ajal ta ainult mehest mõelda suutiski. Ajas Sebastiani ka närvi, mitte, et tolle mõtted ainult Kaliniga seotud poleks, eks.

Amaranthine ei olnud ka minema jooksnud.
Ta keeldus endiselt Robini poole vaatamast. Nüüd tundis ta aga tõelist vihkamist vampiiri vastu. Lisaks sellele kõigele oli ta veel sunnitud tollega iga päev kokku juhtuma. Nad olid mõlemad professorid ja see masendas teda. Kuid oma tööpostilt lahkuda ta ei tahtnud. Amaranthine sulges oma silmad. See oli paras väljakutse.

Robin ohkas tasakesi ning surus käed sügavalt jaki taskutesse, kui mõtetes pisut Sebastianiga arutles ja lõpuks naise poole vaatas. "Kuidas sul siis vahepeal läinud on?" küsis ta pisut alistuva tooniga. Ei, ta ei kavatsenud naisega jälle läbi saama hakata, ei, aga nad pidid üksteist tolereerima. Ja Robinit natukene huvitas isegi.

Küsimus kustutas temas korraks ärrituse ja vampiir pööras ennast ringi. Ta toetus tagumikuga vastu 'tara', mis piiras lillepeenraid ja saatis Robini poole skeptilise pilgu. Pärast nende vaidlust, lühikest kaklust ja solvamisi huvitus too sellest, kuidas Amaranthinel läheb? "Väga hästi, ilma sinuta," tundis ta suurt vajadust lisada. Tal oli tõesti kohutavalt hästi läinud pärast nende "sooja" lahkuminekut. Aga olgem ausad, ta oli põrgulikult igatsenud oma lemmik tegelase järel. Vampiiritar oli isegi pildi Robinist alles jätnud ning hiljem isegi hankinud fotod temast. Fanaatik!

Robin pööritas pisut silmi ning raputas pead. "Ürita veel normaalselt rääkida," pomises ta, kuigi teadis, et naine kuuleb teda. Robin heitis Amaranthine'ile veel ühe seletamatu pilgu, tumedad silmad for the win, ning läks siis mööda lillepeenarde vahekäiku edasi, pilk nüüd lilli uurimas. Talle polnud kunagi taimeteadus meeldinud. Need olid nii kahtlased, hea, et ta roosil ja tulbilgi vahet teeb. Okei, nii hull asi polnud, aga talle ikkagi ei meeldinud.

Amaranthine muigas kergelt ja vaatas kõrvale, kui Robin liikuma hakkas. "Mida sa minult veel ootasid? Et ma langen sulle kaela, suudlen su poolsurnuks, vägistan su meie mõlema meeleheaks ja teen sulle abieluettepaneku?" kergitas ta sarkastiliselt kulme ning vaatas taas Robini poole. Ta võiks kõik need ära teha, ausalt. Ja ta ei vajaks nende tegude jaoks isegi Robini nõusolekut. Oleks tore maitsta taas, üle tõeliselt pika aja, neid ahvatlevaid huuli.

Talle piisas juba ühest abielupaarist... "Normaalne rääkimine peale pisukest tüli oleks piisav olnud," muigas Robin pilku neidisele viies, kulm kavalalt kergitatud. Mitte, et tal suudluse vastu midagi oleks. Aga ta ei kavatsegi seda öelda. Sebastian niigi jälgis teda juba peaaegu täie kohaga ning Robin pidi teda pidevalt keelama, et kaksik üldse sinnasamasse ei tuleks, sest too tahtis pidevalt sinna tulla ja Robini ära viia, sest Robin ise ei tahtnud ära minna.

Vampiiritari kulmud kerkisid veelgi kõrgemale. "Olgu, anna andeks musi. Kuidas sul endal läinud on? Kas sa leidsid omale kellegi uue?" Parema kui minu? tahtis ta veel küsida, kuid selle asemel naeratas Amaranthine võltsilt. Ta kahtlustas, et Sebastian kuulas neid praegu pealt. Neil kahel oli mingisugune kaksikute telepaatia. Mingis mõttes Amaranthine kadestas neid selles. Nad olid alati teineteisel olemas, kuid samas oli see ju kohutavalt tüütu. Keegi soris alati su peas ja mõtetes ringi.