Mõtlemas järvekaldal

Ethan istus vaikselt ning mõtlikult järve kaldal, et hoiduda teistest eemale. Ethani tunded on alati olnud vöga keerulised ning ta ei tea millal ta võib vihastada. Ta kardab teistele liiga teha ning seetõttu põgenes ta järve äärde, kuna siin ta saab rahus olla. Samal ajal kui ta pistis oma parema käe musta mantli taskusse, tundis ta nälga, mida ta ei olnud mitu päeva juba tundnud. Tema vampiiri tunded võtsid ta oma käte vahele. Tal on nälg vere järele, kuid ta lubas endale juba ammu ,et ta ei puutu teiste elusolendite verd, millest ta on siiani väga hästi aru saanud ning ka läbinud. Korraks ta nägi eemal midagi vilkumas, kuid Ethan ei teinud selles välja kuna ta enesetunne oli väga kehv. See tunne oli nagu poleks kunagi söönud. See tunne oli kohutav. Hetk tagasi ta mõtles,et ta teeb selle ära. Otsib ühe nõrga olendi ning teeb oma teo ära, kuid talle meenus lõvimärk. See pidi ometi ju midagi tähendama? Vaprust, Julgust. Ethan sai aru ,et ta peab olema vapper ja sellest üle olema, ise samal ajal lootes,et mitte kedagi ligidale ei tule.

Lucy hingas sügavalt sisse värsket õhku. See oli tõesti mõnus värskendus umbsele Gryffindori tornile või raamatukogu tolmusele õhule. Natuke aega sihitult lossiümbruses ringi jalutanud, leidis tüdruk ennast järve lähedalt. Suurepärane. Ta võttis enda taskust väikese märkmiku ja pliiatsi, kuid siis nägi enda majakaaslast üsna lähedal üksi istumas. Poisi nimi oli vist... Spike Farcell või midagi taolist ja ta nägi väga masendunud välja.
Järele mõeldes oli ta Gryffindorlast tihti üksinda näinud.
Lucy otsustas poisile seltskonda pakkuda, ning kõndis teisele lähemale, samal ajal märkmikku ja pliiatsit rüütaskusse tagasi pannes.
Tüdruk potsatas end poisi kõrvale maha. "Hei." ütles prefekt sõbralikult naeratades.

Hoides oma kahe käega pead kinni, sai Ethan aru ,et keegi on tema juurde tulnud. See teadmine polnud tingitud häälest, ega isiku nägemisest. Ta meeled avaldusid ning ta tundis verd oma kõrval. Hetkeks oli kõik vaikne ning Ethan mõtles omaette "Miks, miks oli tal vaja just praegu siia tulla" , kuid ta teadis ,et vaikimine teeb ainult asja keerulisemaks. Hingeldades lausus ta oma kõrval olevale isikule vaikselt ning natukene hirmunult " Mine, ei ole hea aeg" Ethan hoidis järjest kõvemini oma pead kinni, kuna ta kartis ,et kaotab enda üle kontrolli. Ta isegi ei vaadanud hetkekski, kes ta kõrval üritab sõbralikult rääkida.

Lucy oli väga üllatunud, kui poiss järsku peast kinni hoidis ja tal ära käskis minna. Ja ausalt öeldes, oli see üsna ebaviisakas. "Kas sul on halb olla?", küsis tüdruk siiski murelikult. Spike käitus praegu väga veidralt. Hingeldas ja hoidis peast kinni.
Weasley puudutas kergelt poisi kätt, üritades toda enda poole vaatama panna. "Hinga sügavalt sisse ja välja. Sisse.... ja välja." lausus prefekt loodetavasti rahustaval toonil. Praegu tundus talle, et teisel on lihtsalt mingi paanikahoog, või midagi taolist. "Kas tahad, ma kutsun madam Pomfrey?"

Spike oli üllatunud ,et keegi võis tema pärast muretseda, kuid selles ta kahtles sügavalt. Tegelikult ei olnud tal aega selle peale isegi mõelda, kuna ta ise oli tüdruku elu pärast mures. Ta vaikis, kuna Spike teadis ,et ta ei saa rääkida mis temaga toimub, kuid ta siiski tundis ,et ta peab tüdruku eemale ajama, kuid enam ta seda ei suutnud. Kohe kui tüdruk puutus Spike"i kätt puudutas haaras ta äkiliselt tüdruku käest ning lihtsalt vaatas seda. See nälg oli muutunud liiga julmaks, kuid ühel hetkel ta lasi tüdruku käest lahti, ise ta oli endas kindel e,t tüdruk on hirmunud. Ethan igatahes oli. " Anna andeks, see lihtsalt..." Kui kiiruga oli oma lause lõpetatud, alustas Ethan uskumatul teel uuega. " Pomfrey, ei saa mind aidata". See lause ei olnud isegi rahulikult öeldud, kuid peale seda Ethan tundis, kuid nälg kaob. " Kas tõesti on nii..." sosistas ta omaette ning vaatas hetkeks tüdrukule kahtlaselt silmadesse, ning natukene imestunult

Lucy võpatas, ja oleks kiljatanud, kui tal hääl kusagile kurku kinni poleks jäänud, kui poiss ta käest haaras ning tolle nägu nägi hetkeks välja, nagu tahaks ta tüdrukut ära süüa.
Käe tagasi saanud, tundis Weasley, kuidas see värises. Ta vaatas Spike'i suurte silmadega, ning sundis ennast rahulikult rääkima. "Kas keegi teine siis saab?"
Poisi sosinat kuuldes sattus prefekt veidi segadusse, ja see, kuidas noormees peale seda Lucyt vaatas... Noh, ütleme nii, et too tundis kerget ebamugavustunnet, aga siiski keeldus kindlalt pilku teiselt pööramast. Võib olla oleks parem olnud, kui ta oleks poisi rahule jätnud, nagu too alguses palus....? Ta käitus väga veidralt ja ausalt öeldes, kahtlaselt.
Aga vähemalt tundus, nagu oleks see äkiline peavaluhoog üle läinud. Vähemalt ei hoidnud ta enam peast kinni ja tundus isegi vähekene rahulikumalt hingavat.

Ethan vaikis senikaua kuni peavalu jäi väga äkiliselt järele ning ta ei tundnud enam suurt piina. Ethan oli tõesti üllatunud ning ta isegi arvas ,et tüdruk tegi temaga midagi, samal ajal veel mõeldes tüdruku nimi peale, mis ei tahtnud väga hästi meenuda, kuna Ethan ise on alati hoidnud teistest eemale, ning nüüd ta arvas ,et tüdruk teab vastust -miks. Tegelikult oli see isegi natukene hirmutav. " Mida sa tegid? Kuidas mul...?" küsis Ethan tüdrukult rahulikult. Ethan proovis oma küsimusega jõuda järeldusele ,et tüdruk on ravija, mis selgitaks ka kogu selle muretsemise. Sättides oma musta mantli kraed, mille vahelt paistis kaelalt piklik arm, lootis ta ennast normaalsena tunda. See oli Ethanile väga ebameeldiv olukord, kuid vaadates tüdruku nägu, ütles ta kiiresti, kuid arusaadavalt " Ma olen ohtlik", ning oli juba valmis ,et tüdruk satub paanikasse.

Lucy kergitas kulmu. Millest Spike rääkis? Ta polnud ju midagi teinud. "Ma ei saa aru... ma ei teinud ju mitte midagi?" ütles tüdruk, selgelt segaduses. Kui poiss enda kraed sättis, märkas Weasley armi poisi kaelal, enne, kui seitsmendik selle kraega varjas. Tundus, aga, et noormees tahtis seda varjata, ning Lucy otsustas mitte küsida, kust too selle saanud oli. Spike'i lauset kuuldes oleks tüdruk peaaegu naerma hakanud. Kas polnud kõik Sigatüükas ohtlikud? Võlukunst üleüldiselt oli ohtlik. Noor Weasley piirdus siiski vaid naeratusega. "Miks sa nii arvad?"

Spike jätkas tüdruku vaatamist, ning ühel hetkel tuli tema silme ette tüdruku nimi, mida ta ei mäletanud, kuid ta jättis selle enda teada. "Ei teinud midagi?" ning Ethani näole tuli kerge naeratus. " Sa ei teinud midagi" lausus Ethan vaiksemalt samal ajal näol naeratuse säde liikus tõususuunas, kuid see naeratus ei kestnud kaua, kuid tuju ei langenud, kuna Ethan suutis kuidagi enda piina, kogu verenälja lihtsalt ära kaotada. Tüdruku sõnadest hoolimata oli Ethan siiski kindel ,et Lucy tegi temaga midagi.
Spike teadis ,et ta on ohtlik, kuid siiski ta soovis seda varjata, kuna ta kartis, et see muudab kõike, kui see päevavalgele tuleb. Täpsemini kartis ta oma vampiirilikku poolt ning oma ussikeele oskust, mille ta sai oma isalt, kes oli pärit Slytherinist. Naeratades lausus ta " Unusta ära. ", vaadates samal ajal tugevalt tüdruku silmadesse lootes ,et tüdruk ütleb mida ta tegi, et kogu see nälg kadus silmapilkselt. Iga sekundiga lootus kasvas ning iga minutiga muutus ta kärsitumaks. Silmanurgast nägi ta ikka sama valgust, mis järve tagant tuli. Seda ta nägi ka kui ta siia saabus, kuid ei teinud sellest välja. " Mis valgus see on?", küsis Ethan väga uudishimulikult, ise lootes ,et ta ei hakka hulluks minema.

Lucy naeris ja raputas pead. "Ma ei teinud absoluutselt mitte midagi"
See poiss oli naljakas. Tüdrukule tundus, nagu ei veedaks ta väga palju aega teistega.
"Eiiii" naeris tüdruk, mängult mossitades "Nii ei saa. Kui sa juba vihjasid millelegi, siis ma tahan teada, millele. Ma olen nimelt kohutavalt uudishimulik, kui keegi midagi mainib, ja siis ei seleta. Ma luban, et ma ei räägi edasi."
Poisi küsimuse peale pööras tüdruk ringi, ja naeris "Ära tule mulle ütlema, et sa pole kunagi päikeseloojangut näinud?"

Segadusest hoolimata arvas ,et tüdruk on lihtsalt tagasihoidlik ning jättis selle teema, kuid ees ootas midagi palju hirmsamat. Tundud ,et seekord vaikimisest ei piisa. Ethan vaatas korraks tüdrukut, ning teiselt hetkel olid tema silmad juba teise suunda pööratud. Ethan usaldas tüdrukut ning otsustas rääkida. " Asi on selles ,et ma vahel muutun. Ma arvan ,et mind saab kutsuda pool-vampiiriks, ning kui vampiirilik pool üle võtab, siis ma olen muutunud hirmsaks." Ethan rääkis seda lugu tõsiselt hirmsalt, kuid see tuli otse südamest. Peale väikest pausi ta jätkas " See mis enne minuga juhtus, oligi see...vampiirilik pool" lausus Ethan millest viimased sõnad tulid tema suust eriti vaikselt. " Ning ma oskan ussikeelt" Ütles Ethan väga kiirest, samal ajal köhatades. " Arvan ,et sinul selliseid muresid pole" naeratas selle peale

Tüdruk pööras pea kohe noormehe poole, kui too rääkima hakkas. Noh... see selgitaks poisi kiireid reflekse ja seda, miks ta tihti üksi oli. Lucy naeratas vastu "Ussisõnade pärast sa ei peaks küll muret tundma. Mõtle, sa ei pea kunagi kartma, et sind näiteks rästik hammustab! Jube mugav minu meelest. Aga pool-vampiir..." Lucy vajus kergelt mõttesse. Huvitav, kas poisil peale kiirete reflekside ka mingeid erilisi võimeid on? "Kas see tähendab, et kui sa ütleme mind praegu hammustaks, siis sa ei saaks mind vampiiriks muuta?"

Kui Ethan nägi ,et tüdruk naeratades proovis noormeest lohutada, sai mees aru ,et Lucy ei võta seda probleemi tõsiselt, kuigi tüdruku naeratusest hoolimata, oli Ethani nägi tõsine. " Need ussisõnad muudavad mind" Ethani toon läks järjest kõvemaks ning ta jätkas " Viimane kord kui ma neid laususin juhtus..." katkestas Ethan äkiliselt oma lause ning alustas silmapilkselt järgmist, et salaja varjata oma eelmist öeldud lauset. "See ,et ma olen nii öelda immuune madude vastu on loomulikult hea kuid igal heal on midagi halba. Jäta see meelde" Samal ajal kui Lucy vajus kergelt mõttesse, pühkis Ethan oma laubalt heinakübekese mis tuulega lendas talle laubale. Peale tüdruku viimast küsimust Ethanile tundus ,et tüdruk juba kardab teda. Ethan mõtles,et miks tüdruk ikka sellist asja küsib? Ethan mõtles väga kiiresti mida vastu lausuda ning otsustas rääkida tõtt, kuid mitte kõigest. " Ei, ma ei saa sind hammustusega vampiiriks muuta" lausus rahulik. Ethan oli natukene imestunud ,et tüdruk nii palju temast huvitatud on ning otsustas kiiresti küsida ise midagi. " Kuidas sinuga on lood?"

Poisi sõnade peale ussikeele kohta kergitas Lucy kulmu. Onu Harry polnud küll kunagi midagi sellist rääkinud. Luce ütles tõsiselt "Väga huvitav...Nii, et põhimõtteliselt sa ei saa mulle midagi teha?" ta turtsatas naerda "Noh, peale minu verest tühjaksimemise see tähendab."
"Noh... ussikeelt ma ei oska, aga üks mu onudest oskab - Harry Potter, arvatavasti oled kuulnud." Lucy naeris "Vampiir ma ka ei ole, lihtsalt segavereline. Ee... Rohkem nagu ei olegi. Ma olen prefekt, nagu sa arvatavasti oled kuulnud-näinud, see on kõik. Ma olen kohutavalt igav inimene, eksole?"


OT: sorry, väga lühike postitus, aga mul ajud peaaegu sõna otseses mõttes kärssavad xD

Ethan tundis kuidas ta sekkus järjest sügavamale valede keskele. Täpsemalt saladuste. Tüdruk puuris aina järjest sügavamale, ning Ethan proovis ikka jääda rahulikuks ja viisakaks. Isegi peale naeru turtsatust. Ethan mõistis ,et tüdrukul ei ole õrna aimugi milleks ja kuidas ta ohtlik võib olla. " Usu mind, ma võin olla väga ohtlik, ja tõestuseks on see sama arm mu kaelal." kergitas oma hääle järjest kõrgemale, ise tundes ,et on juba liiga palju rääkinud, kuid ta jätkas väga sõnu rõhutatult " Ma Ei Puutu Teiste Verd" , ning keeras oma pea allapoole " Igatahes ei taha puutuda" Ütles ta kurvemalt. Kohe kui ta kuulis Harry nime , oli Ethan ehmunud näoga justkui ta teadis harryt-Lucy onu, kuid vastus kõlas teisiti " Ei, pole kuulnud" ütles mees ehmunult.
Mõne hetke pärast kuulis Ethan midagi huvitavat. " Sina ja igav?" Ei ole. Usu mind" naeratas Ethan vastu ise kraapides õrnalt oma armi, mis vahetevahel millegipärast sügeles.

Lucy kallutas pea kergelt viltu, kui kuulis poissi enda armist rääkimas ning kuuldes poisi tooni oli talle selge noormehe rääkimata hoiatus 'ära topi enda nina minu asjadesse, või asjad võivad halvasti minna' Tüdruk nägi Spike'i kurba ilmet, mis kohe tekitas neiul tahtmise poissi lohutada, kuid talitses ennast.
Percy tütar ahmis õhku poisi avalduse peale "Sa pole Harry Potterist kuulnud? Kus sa elanud oled, mees?", kuid naeratas poisi järgmise lause peale "heh, aitäh sulle, aga ausalt, ma tean isegi, et ma ei ole just kõige huvitavam inimene. - Välja arvatud siis, kui ma vihane olen, ja midagi kogemata põlema panen"

Loomulikult teadis Ethan Harryt väga hästi. Isegi liiga hästi, kuid ta soovis seda varjata. Mõtlikult ning samas ka kindlal toonil lausus " Ei, pole kuulnud" . Saladusi täis olev Ethan mõistis ,et keeras oma olukorra pahupidi kuna tegelikult teavad ju kõik Harryt, kuid siiski ta hoidis seda enda teada. Kohe kui Lucy ütles oma lause tundus Ethanile midagi uskumatut ning kiiruga segas vahele. " Põlema paned". Ethan oli kindel ,et selline tüdruk ei saa midagi sellist korda saata ning oli kindel ,et kuulis valesti.

Tüdruk vangutas pead, tundus võimatu, et keegi võlurimaailma vahest suurimast kangelasest kuulnud ei ole. Onu Harry oli korra kuus vähemalt enamikes võlurilehtedes, alates Päevaprohvetist, lõpetades luuaajakirjadeni, kus Harry avaldas vahest arvamusi uute luuamudelite kohta.
"Jeaaaah... Vaata, kui ma väike olin ja väga, väga vihaseks sain, siis ma tihtilugu mõne äkilise käeviipega võisin midagi - täiesti tahtmatult muidugi - põlema panna. Mu vanemad arvasid, et see läheb, nagu kõik muud sõnatu võlumise ilmingud, koos nn õpiealiseks saamisega ära. Muidu läksidki, aga mul on ikka veel kalduvus asju kogemata põlema panna, kui keegi mind väga ärritab. Ma olen selle pärast mitu korda juba direktori juures käinud, rääkimata punktide mahavõtmisest." Lucy naeris närviliselt, punastades, kergelt piinlikkust tundes enda enesekontrollivõimetuse üle ning igaks juhuks lisas siis "Aga seda ei juhtu ka VÄGA tihti, ainult siis kui keegi mulle ikka väga, väga, väga närvidele käib, või mu korralikul välja vihastab"