Lonely loner all alone

Kal istus põhjatornis ühel aknalaual ja vaatas kaugustesse, üle metsade ja mägede. Nii palju kui sealt näha oli. Kalin oli alati kõrgust armastanud. Sestap oli ta ka suurepärane lendur ja lendluudpalli meeskonna kapten. Hetkel ta, aga kuskile lendama minna ei tahtnud ja istus meelsamini Põhjatornis aknalaual ning vaatas välja.
Ilm oli hall. Sadas mingit uduvihma taolist asja. Seega vaade oli üsna rikutud, aga ometi see meeldis Kalinile. Talle meeldis süngus kogu selle asja juures. Pilvederüü varjas päikest ja õhk oli vihmast niiske.

OT: Kinni.

Kuuldes trepil samme Kalin vaid ohkas. Ta oleks eelistanud seal üksi edasi istuda. Kui uks lahti läks ja kutt tajus, et saabuja seisatas, viis ta pilgu tulijale. Sebastian. Oleks siis, et keegi teine, kasvõi mõni gryffindorlane, aga ei just Sebastian pidi see olema. Kal toetas oma kukla vastu seina ja jäi noormeest kavala muigega silmitsema. Ta ei tundnud end kuidagi ohustatuna. Sebastian oli küll viimane inimene, keda Kalin kartnud oleks, aga ta tundis mingisugust vastumeelsust noormehe suhtes. Teda ärritas juba see, kui Sebastian rääkis.

Kalin ei pööranud pilku Sebastianilt. "Niisama tulid passima siia?" küsis kutt üleolevalt. Tüübil oli raamat käes. Ilmselt tuli siia lugema. Kalin teadis, et Sebastian sallib teda sama vähe, kui tema Sebastianit. Tunded olid vastastikused. Kal ei osanud isegi öelda, kust see vaen alguse sai. See oli lihtsalt koguaeg olnud. Võib-olla ei sallinud Kalin Sebastianit ainult selle pärast, et Seb tuli sinna hiljem juurde, samas kui Kalin oli Sigatüükas esimesest klassist alates õppinud.

"Oo, milline meelitaja," sarkasmitses Kalin vastu. Olgugi, et ta Seastianit ei kartnud tegi see pikk passimine ta rahutuks. Talle ei meeldinud, kui keegi teda passima jäi. "Said nüüd vaadatud küll, kasi minema," lausus Kal külmalt ja pööras oma ükskõikse pilgu aknast välja. Muie tema huulilt oli pühitud. Miks peaks ta oma niigi liiga hinnalist muiet Sebastiani peale raiskama.

Kalin tajus endiselt Sebastiani põletavat pilku endal. Ta viis oma vihast pakatavad silmad kuttile. "Lõpeta!" käskis Kalin. Mingit võimu tal Sebastiani üle polnud. Ta ei saanud mitte kuidagi öelda Sebastianile, et nüüd kutt peab ta sõna kuulama. Jah, Kal oli lendluudpalli Slytherini meeskonna kapten, aga see ei andnud talle võimu Sebastiani üle. Kalin põrnitses oma majakaaslast silmi kissitades.

"Minu passimise," vastas Kalin. Kui ta paremini poleks teadnud, arvaks ta, et Sebastian on vampiir. Just praegusel hetkel näis mehe nahk eriti valge ja ta silmad eriti tumedad ning see tekitas kerget ettevaatlikust Kalinis. Kuid ta teadis, et Seb on inimene, nagu temaga. Pidi olema. Ta polnud varem ühtegi vampiiri omadust mehes märganud, mitte, et ta väga jälginud ka oleks. "Lõpetame selle idiootsuse. Sul pole vaja mind passida, loe oma raamatut või tõmba nahhui siit," lausus Kalin käskival toonil.

"Seekord ma andestan sulle sa rumal krants," pilkas Kalin kohe vastu. Pikemalt Sebastianit vaatamata viis ta oma pilgu taas aknast välja. Tema rahu oli häiritud. Põhjus, miks ta seal oli, oli kadunud. Siis miks ta seal enam üldse oli? Kes teda seal kinni hoidis? Mitte keegi. Mitte keegi ei hoidnud teda kunagi kinni. Kalin tõusis akna laualt ja sättis end minekule.

Kalin pööras hetkeks pilgu Sebastianile. "Jah, sest kui ma siia jään, siis mu jumalik hiilgus ei lase sul lugeda," pilkas Kal ja muigas üleolevalt. Jah, ta pidas end Sebastianist paremaks. Lausa niivõrd palju paremaks, et ta tundis teatud võimu kuti üle. Pilgu Sebastianilt uksele pööranud, astus ta edasi.

Kalin vakatas. Ta silmad olid kakskorda suuremad kui enne. Mismoodi sai Sebastian nii kiiresti teise toa otsa? Ja miks ta nii külm oli? Kal tundis, kuidas ta inimsüda kiiresti ja tugevalt lööma hakkas. Aga ta ei tohtinud hirmu välja näidata. Ta pidi jätma mulje, et kõik on okei. Kal taastas oma endise ükskõikse ilme, süda rinnus endiselt kiirelt tagumas. Nüüd oli ainult üks prioriteet, sealt tornist kiiresti jalga lasta, aga hetkel seisis Sebastian tema ja ukse vahel. "Kao eest!" käratas Kalin käskivalt. Äkki mõjus.

Kalin kissitas oma silmi ja sisendas endale, et ta ei karda. Kutt astus Sebastiani ette. "Kao eest!" lausus ta vaiksel käskival toonil. Mis see küsimus oli üldse? Aa, et miks Kalin Sebastianit ei salli? Mõelgu see ise välja. Kal oli hetkel liiga turtsuvas tujus ja hirmul, et midagi seletama hakata. Ta seisis vampiiriga nii lähestikku, tema süda tagus aina kiiremini ja alles siis jõudis talle kohale, et vampiirina Sebastian tõenäoliselt kuuleb ta südamelööke. Nüüd peegeldus hirm ka kuti näolt, kuid ta pööras kohe pilgu mujale ja sundis end vapper olema.

Sunni vampiiri ukselt eest astuma. Kalin turtsatas. Ta viis oma enesekindla pilgu Sebastianile. Kutt liibus Sebile lähemale ja võttis kahe käega ta särgikraest kinni. "Kao eest," sisistas Kalin, silmad sädemeid pildumas. Eriti feil oli see, et ta oli Sebastianist mingi viie sentimeetri võrra lühem, mis tähendas, et enese maksma panekuks pidi ta kikivarvukile tõusma.

Kalin tahtis eemale tõmbuda, aga mingi suurem tung temas ei lasknud ja nõnda jäi ta paigale. Peaaegu toetumas Sebastiani peale. Kal kingas sügavalt sisse Sebi lõhna. "On sul sõnade osas eelistusi?" küsis ta endiselt pilkavalt. Nüüd, kus ta Sebile nii lähedal oli, võis kutt lausa tunda kuidas Kalini süda lõi.

Mis asi see oli, mis pani teda end Sebastianile külge liimima? "Astu palun ukse eest ära," lausus Kalin, uskumata isegi, et ta kasutas sõna palun. Kust ta sai selle sõna nüüd järsku ja miks ta seda Sebastianiga rääkides kasutas? Ilmselt tuli see hirmust. Ta ei viitsinud enam mängida seda mängu ja tahtis sealt põgeneda. Ja samas ei tahtnud ka. Kal vaatas sügavale Sebi mustadesse silmadesse.