Sadas vihma...

"Olgu. Las siis suur, vägev Kalin ütleb, milline see suhtumine peab olema," lausus Jule ilmselge irooniaga. Mis sellel suhtumisel siis viga oli. Ta teadis, et kui eksamid oleksid nüüd ja praegu, siis läbiks Ann eksamid rahuldavalt. Kuid eksamid on kevadel, järelikult on aega korrata õpitu.

"See on sinu enda teha, milline su suhtumine on," lausus Kalin. "Kui sa tahad läbi saada, siis pead juba praegu korralikult pingutama," arvas kutt. Tegelikult ütles ta seda rohkem tüdruku närvi ajamiseks. Just nagu arvaks ta, et Julie ei saa eksamitega hakkama. Tegelikkuses, nagu juba öeldud, oli tal savi.

Jule turtsatas. Kalin tundus hetkel nagu mõni õpetaja või lapsevanem. "Tänud issi, jätan meelde," ütles Ann lõbustatult. Selline suhtumine ei olnud närvidele käiv, pigem naljakas.

Kal noogutas: "jäta jah." Või et Julie't ei huvitanudki see, et keegi tema võimetes kahtles. No jah, kui nii siis nii. Ravenclawlased olid ka veidrad. Igaüks omamoodi.

Jule naeratas siiani. Tüdruk uuris :" Sa oled siis ilmselt väga vastutustundlik. Jah?" Vähemalt sellise mulje nooruk endast jättis. Ja tegelikult iga inimene on natuke "veider", mis teebki kõik unikaalseks.

"Mina? Aga muidugi," muigas Kalin. Oli ta jaa väga vastutustundlik. Kalil oli lihtsalt vedanud suurepärase mäluga, tänu millele ta eriti palju pingutama ei pidanud.

Jule´i naeratus venis laiemaks. Kalin tundus natuke egoistlik, kuid piisavalt enesekindel. Hea omadus. "Tead, sinuga saab isegi rääkida," mainis Julie. Parem tekitada tuttavaid ja sõpru, kui vaenlasi. Viimaseid oli neiul juba olemas.

Kal kergitas üllatunult üht kulmu. "Tavaliselt mulle nii ei öelda," lausus kutt ning muigas siis kergelt. "Ja milles see väljendub, et minuga rääkida saab?" küsis kutt.

"Piisav kogus enesekindlust, natuke kriitikat juurde," lausus Ann. Vähemalt üks inimene, kes meenutas Jule´ile natukenegi ennast. Enesekindlate inimestega oli sellepärast hea suhelda, et nad ei muutnud enda arvamust kellegi teise pärast. Jäid oma arvamuse juurde.

"Ahsoo," muigas Kalin. "Tavaliselt seda heidetakse mulle ette. Et ma liiga enesekindel olen," lausus Kal. Selle pärast inimesed temaga väga suhelda ka ei viitsinud ilmselt.

"Liitu klubiga," vastas Ann. Paljud peavad enesekindlust egoismiks, kuid kahe asja vahel jookseb piir, mida peab tunnetama.

Kalin kergitas kulme. Möh? Siis sai ta aru, et see oli irooniaga mõeldud. "Sa oled seal ainus liige hetkel?" muigas kutt.

"Jap. Ilmselt küll," nõustus Ann Kaliniga. Kindlasti oli veel selliseid inimesi, kelle enesekindlus aeti sassi egoismiga, aga lihtsalt Jule ei tundnud neid.

"Siis ei saa seda veel korralikuks klubiks nimetada," lausus Kalin ning muigas. Teda läbistas välgunoolena mõte luua ise klubi. Aga mitte mingi tavaline klubi, vaid mingi asjalik rühmitus, aga aina enam tundus talle, et siin koolis pole selliseid inimesi piisavalt. Ehk ainult surmasööjad, aga nemad olid juba oma klubis.

"Klubisse ongi vaja vähemalt kahte inimest. Üks, kes jooki kallab ja teine, kes seda joob ning enda probleeme räägib. Seejärel rollid vahetuvad," lausus Jule aeglaselt. Talle tuli naeratus näole, mõeldes inimesele, kes seda talle rääkis. Üks ammune tuttav Sigatüükast, kes lendas koolist välja. How bad.

"Ahnii," kergitas Kalin kulme. Tema sellist ütlemist ei teadnudki. "Ja mured sedasi otsa ei saa?" uuris ta. No kui koguaeg rääkida, siis lõpuks ju saavad ja siis on klubi läbi?

"Kokkusaamised 2 korda nädalas. Ei siis mured otsa saa," oli kohe Jule´ il vastus olemas. Elu ongi ju mure ja rõõm. Loodetavasti kestavad paremad hetked pikemalt, kui kurvad.

"Kaks korda nädalas on päris tihti juba," muigas Kalin. "Tea, kas ma jõuangi nii palju kokku saada," muigas ta. Tal oli muid tegemisi ka ju. Näiteks lendluudpalli meeskond, kellega neil trennid olid. Ja siis surmasööjad loomulikult.

Jule´ile korraks tundus nagu Kalin mõtleks seda klubiasja tõsiselt. "No siis kord nädalas," lausus Ann. "Kas sa oled mõnes teises klubis ka?" uuris Julie.

"Ma olen Slytherini lendluudpalli meeskonna kapten, kui sa veel märganuf pole," muigas Kalin. Ta kandis ju meeskonna vormi, nagu kõik meeskonna liikmed. Nad pidid ju siiski teistest õpilastest silma paistma peale selle, et nad niigi juba endale niipalju lisavaeva on võtnud ja spordiga tegelevad.

"Seda küll, aga kas midagi veel?" küsis Jule oodates Kalini libastumist. Ilmselt seda ei tulnud, kuid loota ju võis. Slytherini õpilane oli ilmselt ka mujal, kui lendluupallis.

"Nope. Eksamiteks ettevalmistumine ainult," muigas kutt. Kuna ta polnud Juliet veel nende koosviibimistel näinud, ei teadnud kutt, et neidis ka junior surmasööja on ja sestap ei reetnud kutt ka enda kohta seda väikest fakti.

Kuna Jule liitus JS´iga viimasel aastal, polnud tõesti teda varem kohal olnud. "Ja olemegi tagasi eksamite juures," mainis Julie. Nojah, millest muust koolis rääkida, kui õppimisest ja eksamitest.

Aga Julie teadis tegelikult, et Kalin surmasööjatega ühinenud oli? Kutt noogutas: "nagu näha." Ta muigas kergelt ning pööras oma pilgu aknast välja. "Aga neist me juba rääkisime," sõnas ta siis ning vaatas taas Julie't. Uuesti eksamitest jahuda Kalin ei viitsinud.

Kõik liikmed olid veel teadmata. Esimene koosolek tõotas huvitav tulla. "Ja kui jõutakse esimese teema juurde tagasi, siis on ilmselt jutt otsas tänaseks," arvas Julie.