Käed sügavale taskusse surutud, jalutas Tristian mööda järve kallast, pilk mõtlik ning üsna kauge. Ta mõtles enda tulevikule. Kool pidi peagi läbi saama ning muidugi tahtis ta siis teada, mis ta edasi plaanib teha. Kuid ta ei teadnud seda. Valikuid oli niivõrd palju. Ta tahtis saada lendamise treeneriks, seega minna seda õppima?
Ta mõtiskles selliste asjade üle kaua kuni viimaks miski tema tähelepanu köitis. Tema majakaaslane. Tristian kergitas õrnalt enda kulme, kuid naeratas see-eest. Võib-olla peakski ta kellegagi rääkima. Viimasel ajal oli ta üllatavalt palju inimestest eemale hoidnud ja ta ei teadnud isegi selle põhjust. Ta ei olnud lihtsalt puhketoast eriti väljas käinud ning seetõttu magas ta maha pooled asjad, mis maailmas toimus.
Jõudnud neidiseni, võttis Tristian tolle kõrval istet, pöörates enda pruunid silmad temale. "Hei," tervitas ta õrna naeratusega tütarlast.