I ülesanne!

Travis oli terve tänase päeva närvis olnud. Ta ei olnud suutnud isegi hommikust süüa, vaid vahtis lihtsalt tühja pilguga Suure saali seinu. Ta teadis, et oli selleks hästi valmistunud, tal oli plaan välja mõeldud, mida teha. Kuid siiski, tegemist oli sellegipoolest draakoniga ja tema oli kõigest alla kahe meetri inimene. Viimaks lonkis ta telki ja üritas rahuneda. Kui ta oli enda lohe mudeli kätte saanud, tulvas üle Travise mingi muu tunne. See ei olnud enam hirm, pigem adrenaliin. Ta hingas paar korda sügavalt sisse-välja ja astus siis telgist välja, sammudes tarandikku, kus oli tema lohe. Rahvas karjus tribüünidel, kuid Osier oli neist justkui kilomeetreid eemal, sest ta ei kuulnud neid. Ta kuulis vaid lohe tasast urisemist. Ammugi oli teada, et lohe nahk on nii paks, et ükski loits sellele ei mõju. Tema nõrgimad kohad olid silmad. Kuid ka neid ei kasvatsenud Osier lennata. Tema taktika oli selline - Travis võttis tagataskust välja enda võlukepi, hakates sealt välja laskma lohe nina poole aurujugasi. Alguses hakkas loom üürgama, tõmbudes kaitsvalt enda munade ümber, kuid viimaks tekkis loomas vist tõesti kerge uudisimu, kui ta nina aurujugade poole pööras ja neid sisse hingas. Travis lasi neid umbes 10 minutit, kuni viimaks lohe uimaseks jäi.. ja viis minutit hiljem üldse küljeli vajus ja norskama hakkas. Travis jooksis munade juurde, liigutas suure raskusega lohe ühte küünist, et kuldest muna kätte saada. Selle ajal lohe nagu korraks ärkas, kuid tegelt mitte, ta lihtsalt norsatas ja magas siis sügavalt edasi. Travise arust oli ta hiilgavalt hakkama saanud, kui ta viimaks kuldest muna kõrgel üleval hoides, seda kõigile näidates, tarandikust välja kiirustas.

Lucius jälgis samuti väga suure huviga võistlust, kuigi tema puhul jäi mulje, et tal oli üsna ükskõik, mis seal toimub. Nagu tema puhul kõigega mulje jäi. Mees jälgis Travise tegevust ega liigutanud sõrmeotsagi. Tema näost ei olnud võimalik välja lugeda, pea midagi. Kui viimaks tuli hinded anda, ilmus Luciuse kohale number kuus.

Samara oli juba kaks tundi enne võistlust selles telgis olnud ning vaadanud närviliselt lage. Sel ajal tal veel oli mälu! Ta keerutas enda sõrmede vahel enda lumivalget võlukeppi, üritades meelde tuletada enda taktikat, mille ta oli juba eelmisel õhtul enda jaoks välja mõelnud. Jah, ta teeb seda. Nii on kõige parem.

Viimaks sai tüdruk teada, mitmena ta võistlema läheb. Olgu, ta ei lähe ei esimese ega ka viimasena, mis oli tore. Ta sai kohe algul end tõestada ning ei pidanud hiljem närveerima senikaua, kuni teised võistlesid.
Libistanud käe ettevaatlikult, võttis ta sealt Walesi rohelise välja. Ta vaatas tillukest draakonit enda käes ning ohkas raskelt. Sellest tuleb karm võistlus. Tüdruk ei olnud eriti optimistlik. Sellistes asjades oli ta alati realist olnud, tulgu, mis tuleb, tema annab endast parima.

Ta vajus tagasi istuma ning ootas, kuni hufflepufflane enda ülesande ära teeb. Ta ei rääkinud kellegagi sõnakestki vaid lihtsalt ootas. Ta kuulis rahva hõikeid ning seejärel enda nime. Tema süda läks raskeks, kui ta üles tõusis ning telgist välja kõndis. Valgus pimestas tema silmi, seega pidi tüdruk hetkeks need kinni pigistama. Kuid mitte kauaks. Ta pidi võistlema! Ning seejärel nägigi ta seda - Walesi roheline istus enda munade juures, jalgevahel kuldmuna. Ümber lohe kõri oli paks kett. Tütarlaps hingas sügavalt sisse. Olgu, uus taktika! Ta saatis vana plaani kuradile, sest tal oli uus mõte tekkinud. Ta ei teadnud, kas see mõjus, aga proovida ju võis.

"Wingardium Leviosa!" sosistas tütarlaps ääretult lihtsa loitsu enda tillukese lohekuju poole. See hakkas ringi lendama ning tütarlaps hõljutas väikse lohe suure emalohe silme ette. Too vaatas pinevalt väikest lohekuju, kes tema silme ees õrritavalt lendas ning üritas viimaks enda suurte küünistega pisikest kuju lüüa, kui too väga tüütavaks osutama hakkas. Nüüd väike kassi-hiire mäng, huvitav, kumb neist kass on? Tütarlaps hõljutas aeglaselt kuju lohe silme eest eemale. Jess! Just seda oligi tüdruk lootnud! Suur lohe hakkas väiksele järgnema. Uudishimu oli ilmselt siis nii suur. Kett rohelise suure lohe kaela ümber ei lasknud tal aga eriti tegutseda. Järgmise loitsuga purustas Samara lohe ketid kaela ümbert, riskides sellega kõigega. Nüüd lendab lohe raudselt talle peale.

Aga ka nii ei juhtunud! Tütarlaps naeratas, üritades ise kivi taga püsides võimalikult vaikselt olla ning samal ajal väikest lohe hõljutada. Pisike kuju oli Walesi rohelisest juba päris kaugel ning hetkeks kartis Sam, et suur lohe ei järgnegi enam pisikesele. Nii aga ei läinud! Suur lohe lasi enda suust suure tulepurske, tõstis enda tiivad õhku, viibutas neid paar korda ning tõukas end tagajalgadelt püsti, lennates väiksele kujule järgi. Samara hõljutas aga endiselt tillukest kuju edasi ning suur järgnes sellele, lennates üle pealtvaatajate peade. Koos lendasid nad viimaks kaugustesse, kuid Samara ei pannud ammugi seda enam tähele. Tema jooksis ummisjalu kuldmunani. Ta võttis selle kätte ning surus laia naeratusega kaenlasse. Viimaks tõstis ta selle õhku, vaadates irvitades kõikide slytherinlaste poole. Ta sai hakkama! Enda arust küllaltki kavalalt, iseasi, kuidas kohtunikud seda hindavad.
Viimaks jalutas tüdruk koos munaga tagasi telki.

Lucius jälgis endise huvita Samara tegevust. Taaskord polnud nagu tegevust. Samas oli tüdruk nutikas, et ta nii lihtsa loitsuga asja korda ajas. Ja jällegi, ta purustas lohe keti, mis seadis ohtu ka pealtvaatajad ja seda Syracuse juba heaks ei kiitnud. Tema peakohale ilmus neli. Oojaa, ta oli karm, aga ta arvestas riski, mida lohe oleks võinud pealtvaatajate suhtes tekitada.

Ja oligi Kalini kord!!! Kutt oli siiani telgis ühe koha peal istunud ja vaikinud. See oli tema viis oma närvilisust varjata. Parim viis vähemalt. Ta tundus sedasi nagu vana rahu ise, aga tema sees toimus meeletu torm. See oli segane lihtsalt, kui närvis ta tegelikult oli. Kuid niipea, kui teatati, et nüüd on tema kord, kadus närv silmapilkselt.
Kalin astus värava juurde, see avanes ning kutt astus aedikusse. Ta heitis pilgu oma vastasele - erepunasele hiina tulekerale. "Hei, nunnu," pomises Kal, huulile kerkimas kaval muie. Koolivanem viis pilgu munadele, mida emalohe kindlalt oma hoole all hoidis. Viimane ahmis õhku sisse ja tundis kohe Kalini lõhna, tehes mingit madalat sisinat meenutavat häält, aga see oli tunduvalt kõrvulukustavam, kui näiteks vihase mao sisin. Kal hingas sügavalt sisse ning kallutas oma pea viltu. "Lets dance," pomises kutt kavalalt.
Ta hoidis võlukeppi tugevalt ja astus lohele lähemale. Too ajas end jalgadele ja purskas Kalini poole suure tuleleegi, mille Kalin loitsuga tõrjus. Tuli kutti küll ei kõrvetanud, aga selle kuumust tundis ta ikka. Mitte küll täielikku kuumust eksole. Sellisel juhul oleks Kalinist grillliha saanud. Niipea, kui lohe oma tule sülitamise lõpetas, langetas Kalin kilbi ja tekitas endale kaks teisikut. Nüüd oli aedikus kolm täiesti identsed Kalinit. Lohe urises ja sülitas uuesti tuld. Seekord põikas Kal eest ära ja sama tegid ka tema teisikud, nii et nad kõik läksid pealtvaatajate jaoks sassi. Ja ka lohe jaoks. Punane tulekera tatsas oma munadest vähe eemale ja sisises jälle valjult, nii valjult, et Kalin tahtis oma kõrvad katta. Vastik sisin.
Järgmisel hetkel purskas lohe uue tulejoa ühe Kalini suunas ning viimane jäi oma kilbiga hiljaks ja kadus. Ilmselgelt oli see koolivanema teisik. Kalin ise viis pilgu munadele. Lohe tatsas nende juurde tagasi. Ilma võitluseta too vist alla ei anna. Okei, uus taktika. Slytherinlane saatis lohe poole tulekera, mis looma soomustelt tagasi põrkus, aga sellele vaatamata tulekera tähelepanu Kalile viis. Kostus taas sisin, millele järgnes tulepurskamine. Kalin suunas leegi eemale. See ajas looma segadusse ja ta tatsas rahutult munadest natuke eemale. Kalini teisik ründas lohet teiselt poolt, ilmselgelt oli see rohkem visuaalne, mitte reaalne füüsiline rünnak, aga sellest piisas, et tulekera oma tule tema poole saadaks ja teisik jooksis selle eest ära, nii et lohe talle järgi kakerdama oli sunnitud. Näis, et see loom pole maas liikumises eriti osav. Kal kasutas seda hetke ära ja tormas kiirelt pesast mööda, haarates kuldse muna kätte. Paraku jäi ta nüüd värava ja lohe vahele ja lohe saatis tulekera Kalini poole.
On loll loom. Kui see muna olekski tema muna, siis ta küpsetaks selle ka praegu ju. Või olid lohemunad tulekindlad? No Kalini omad igaljuhul polnud ja sestap manas ta jälle üles kilbi, mis kõvasti kannatada sai ja hajus hetkel, mil lohe tulejoa peatas. Aii, see oli napikas. Kalini teisik püüdis tulekera tähelepanu endale võita, mis tal ka õnnestus ja Kal kiirustas nüüd värava poole, kuni lohe ta teisiku tappis. Niu.
Järgmine tulejuga lendas otse Kalini ette ja kutt oleks äärepealt sellesse jooksnud, kuid põrkus viimasel hetkel tagasi, lennates istukile. Haa, arvake, kes oma käe ära kõrvetas? Aiiaa, see oli valus. Kal saatis pahase pilgu lohele. "Oled roomaja või üldse pole?" torises kutt. Teiste roomajatega sai Kal küll hästi läbi. Paar meetrit veel väravani. Kalin hoidis tugevalt muna enda kaenlas, teises käes oli võlukepp. Slytherini koolivanem sulges oma silmad ja tekitas valgusesähvatuse, mis lohe hetkeks pimedaks lõi. Sellest hetkest piisas, et Kal saaks aedikust välja lipsata. Alles nüüd tõstis ta muna üles ja näitas kõigile, et oli selle kätte saanud.

Kalini etteaste oli nüüd juba tunduvalt huvitavam ja Lucius pidi juba rohkem vaeva nägema, et sama ükskõike näida. Mees noogutas rahulolevalt, kui Kalin siiski ülesandega hakkama sai ja andis samuti noormehele üheksa punkti. Kahju, et ta kõrvetada sai. Muidu oli suurepärane etteaste.

Henry ootas huviga, mida Samara välja on mõelnud. Mees jälgis kõike suure põnevusega, olles õnnelik, et ta sai kohtunik olla ja selle abil ena arvamust avaldada. Kui tüdruk viimaks muna kätte sai, ilmus Samara hindeks samuti kaheksa. Kalini etteaste oli kõikidest kõige ohtlikum ja kõige närvesöövam vaadata, kuid ta sai siiski kuldmuna kätte ning Henry pani hindeks üheksa.

Oodates enda järjekorda lohemudelite valimises, lootis Julie, et talle ei satu ungari sarvsaba. Isegi kuulsal Harry Potteril oli tollega raske võidelda. Mudeli välja tõmmanud, jättis neidise süda löögi vahele. Ungari sarvsaba. Kuuldavalt neelatanud, istus Jule esimesele ettejuhtuvale toolile ja püüdis rahuneda. See on ainult lohe. Rahu. Sa saad sellega hakkama. Siiski tuletas reaalsus ennast meelde ja ei lasknud tasakaalu tagasi saada. Asja tegi veel hullemaks viimasena võistlemine. Isa oli mitu korda öelnud, et on hea olla kas esimene või viimane. Yea, right.

Telgist välja piilunud ja Samara tegutsemist näinud, tõmbus Jule tagasi ja korrutas peas, et ketid on vaja kindlustada. Ungari sarvsabale polnud nendel suuremat mõju, kui inimesele nöör. Ann ei märganudki, kui Samara saabus ja ka Kalin lõpetas. Enda nime kuulnud, hingas neidis sügavalt sisse ja astus telgist välja, naeratus näol. Ära lase neil arvata, et sa oled ebakindel.

Lohe karjumine oli kurdistav. Just, karjumine. Ungari sarvsaba möire oli midagi kriiskamise, kriipimise ja madala huilgamise vahepealset. Juba sülgas sarvsaba tuld, mis ulatus umbes viieteist meetri kaugusele. Lohe ise oli samuti umbes 15 meetrine elukas.

Julie jõudis kaljude vahele, mille kohal asus tribüün. Sarvsaba oli rahva poolt üles ärritatud, tore. Kahjuks märkas lohe kiirelt sissetungijat ja saatis tuleleegi neidise poole. Ann varjus ruttu kivi taha. Kuumus ära kadunud, tõusis Jule peidikust ja saatis lohe jalge ette plahvatusloitsu, et olendit tagasi tõrjuda. Ungari sarvsaba taarus natuke tahapoole, kuid pööras ümber ja virutas sabaga üsna neidise lähedale. Kiirete jalgade abiga leidnud justkui tunneli, saatis sealt Ann uue plahvatusloitsu ja hakkas jooksma kuldmuna poole. Sarvsaba laastas jällegi pinnast Jule´i lähedal. Oleks neiu umbes 10 cm vasakul olnud, oleks käsi üsna vigastatud olnud. Natuke lohe eest jooksnud ja tule eest uuesti ühe kivi taha varjunud, nägi Julie head võimalust. Sarvsaba köidikusse mähkinud, sai neidis muna kätte ja ronis mööda ühte kaljut kõrgemale, sest ta nägi, kuidas lohe järgi jõudis. Köidikud pidasid vastu vaid hea 10 sekundit. Ann seisis nüüd kõrgemal, kuhu sarvsaba hakkas järgi lendama, kuid neidis vigastas loisuga eluka tiiba. Muidugi ei andnud sarvsaba alla, ta hakkas ronima, aga Jule purustas osa ronimispinnast ära, muutis selle siledaks ja lisas ka libeduse. Ungarlane paistis nüüd rohkem ametis olevat sellega, et üles saada. Rutates kukutas neidis end kalju järsult küljelt alla, kasutades Aresto Momentum loitsu. Juba pälvis Julie sarvsaba tähelepanu ja pidi uuesti hakkama sabalöökide eest põiklema. Lohe suutis ühe kalju suurteks tükkideks virutada ning Jule hõljutas kõige suurema tüki eluka pea kohale ja lasi sellel vabalt kukkuda. Õnneks sai ungari sarvsaba sellega pihta ning peatus. Seda aega kasutas Ann areenilt lahkumiseks. Lohe mänguplatsilt kadunud, tõstis raven muna üles ja naeratas seekord ausalt.

Henry istus selle vaatemängu ajal hinge kinni hoides ja sai rahulikult õhu välja lasta alles siis, kui Julie areenilt lahkunud oli, kuldmuna käes. Ta plaksutas tugevalt neidisele, olles tema üle väga uhke. Muiudgi oleks ta kõrgeima hinde pannud, kuna Julie oli ta tüdruk, kuid ta teadis, et see oleks ebaaus, kuid vaatemäng oli uhke olnud. Number üheksa aga ilmus võlukepist tema pea kohale.

Syracuse jälgis Julie etteastet samasuguse ükskõiksusega, nagu ikka. Ta polnud sugugi rahul sellega, et lohe vigastada sai. Tema meelest oli see ülekohtune looma suhtes. Aga Lucius oli veider ka. Igaljuhul sai Julie mehelt hindeks viis punkti.