Ega draama draamale liiga tee

Kalin jalutas mööda koolikoridori. Oli hilisõhtu. Sügisõhtu. Ehk siis ball polnud veel toimunud. Kali käed olid teksade taskutes ja pilk eksles sihitult mööda koridori ringi.

OT: Akela ja mingi hetk Sebastian.

Nagu lubatud, kadus Siganurmest üks juhuslik võlur, kes Akela teele oli jäänud peale seda, kui ta teada sai, et Daniel on nüüd penide seas. Tuju polnud just kõige ülevam, kui neiu nüüd mööda kooli konnates viiendale korrusele jõudis ja seal Kalinit märkas. Tjah, ta polnud veel oma tavapärast rõõmsameelset mina üles leida suutnud, nii et esimese hooga ei teinud neiu koolivanemast väljagi, vaid pööras pilgu ära.

Kalin silmitses hetke Akelat murelikult. Vampiir näis kuidagi nukker välja. Ta vaatas koridoris ringi. Kedagi teist polnud. "Juhtus midagi?" küsis Kalin seisma jäädes. Ta vaatas vampiiritarile otsa ja ootas vastust.

"Mk-mm," tegi Akela ning raputas pead. Oleks ta inimene, hoiaks ta praegu pisaraid tagasi. Kuid ta hääl värises nii või teisiti. "Kõik on parimas korras..." Sügavalt ohanud, ajas neiu end sirgu ja tõmbas kätega läbi oma tumedate juuste, näol ilme, et sittagi oli kõik korras, ta oli kokkuvarisemise äärel. Lõpuks pööras vampiiritar oma eri värvi silmad Kalinile. "Kas peaks olema midagi juhtunud?"

"Sa näed nii.... Vare välja," põhjendas Kalin end ja kehitas õlgu. Ta toetas oma selja vastu koridori seina. Midagi oli kindlasti juhtunud, aga mis see olema pidi, et Akela sedasi endast väljas oli?

"Näen või?" Akela turtsatas rõõmutult. "Siis on küll pahasti..." ütles ta pigem endale kui Kalinile. Mitte et talle tema välimus hetkel huvi oleks pakkunud. Suva sest väljanägemisest. Tal oli muudelegi asjadele mõelda.

Kal kehitas õlgu. "Mis juhtus siis?" ei jätnud ta jonni. Ta silmitses Akelat tähelepanelikult.

Kas Kalin teadis selle kooli vampiire ja libahunte? Oli Sebastian talle öelnud, kelle suhtes tuleks ettevaatlik olla? Akela silmad peatusid taas koolivanemal. "Libahunt juhtus," tuli lõpuks neiu poolt vastus ning ohkega vajus ta põrandale põlvili. Danieli näoilme ja sõnad keerlesid endiselt tema peas ringi ja see oli liiga kohutav. Hakka või lootma, et tegemist on identsete kaksikute ja mitte ühe inimesega, kes varem oli nii soe ja hooliv ja nüüd külmem kui ta ise...

Kalin kortsutas kulme. Ta põlvitas Akela juurde. "Libahunt ründas sind?" küsis ta kulm kortsus. Kalin teadis, selle kooli vampiire, aga mitte libahunte. Samas, kord jooksis ta ise metsas ühe hundiga kokku. Sebastian oli talle aga rääkinud sellest, kui teda libahunt ründas. Äkki oli Akela vigastatud. Kalin pani oma käe Akela õlale.

Akela võttis sealsamas põrandaga otseühenduse saamise hetkel vastu otsuse, et ta ei räägi rohkem, ei ütle muud kui "head aega", aga Kalini puudutust tundes tõstis neiu siiski pilgu. "Ei rünnanud..." tuli vampiirilt endamisi pomisetud vastus. "Daniel on libahunt..." Ei mingeid pisaraid, kuid neiu silmis peegeldus kohutav valu. Ta oli arvanud, et armastab Dani...

Wow, see uudis rabas nüüd küll Kalinit. Lucy parim sõber ja Frostide lemmikvaenlane oli libahunt. Vahva. Kal ei osanud selle peale midagi öelda. "Mul on kahju," pomises kutt siiski.

"Jah, nagu sõnad enam midagi päästaks..." Akela mudis oma sõrmi nii kõvasti, et liigeste raksatused läbi koridori kaikusid. "Mida ma peaksin nüüd tegema? Aita mind, ütle mulle," sõnas neiu siis, silmad Kalini näole kinnitunud. "Mida?"

"Ma ei tea," kehitas Kal õlgu. "Kas sa armastad teda?" küsis kutt kahtlevalt. Tema seda ju ei teadnud, mis nende kahe vahel oli olnud või midagi.

Akela pööras hetkeks pilgu kõrvale, kuid vaatas siis uuesti Kalinile otsa. "Armastasin... ma ei tea ise ka," vastas neiu kahtleva häälega. "See... ma ei tea teise poole arvamust." Pigem oli tegemist ärakasutamisega, millega Daniel sujuvalt kaasa läks.

"Teise poole?" ei mõistnud Kalin. "Kui sa teda armastad, siis ju ei loe, et ta libahunt on," arvas Kalin. "Siis ei loe mitte miski," oli kutt kindel. Ta kartis kohutavalt vampiire. Noh, kunagi kartis. Aga nüüd armastas Sebastianit ja nad olid koos. Kui tegemist on armastusega, siis ei loe mitte miski.

"Kalin, sa ei saa aru." Akela silmad olid peaaegu ahastavad, kui ta noormehe õlgadest haaras, neid kõvasti pigistamata. "Vampiirid ja libahundid on olnud verivaenlased nii kaua, et isegi meie enam ei mäleta, kui kaua! Siin ei ole mingit "oh vabandust, ma ei märganud, et sa oled liba", sest meie loomuses on oma vastaseid rünnata... Ja sa ei näinud Danieli nägu! Ta jälestab mind! Tema jaoks olen ma nüüd lihtsalt... koletis." Vampiir langetas pea, lastes oma tumedatel juustel näole vajuda, ning ka tema käed vajusid Kalini õlgadelt ära. "Tal on õigus - ma olen koletis.."

Kal vaikis mõne hetke. No ja, ta ei saanud aru. "Inimesed on ka vampiiridele ainult söögiks, aga vaata mind ja Sebastianit," pomises Kal viimaks. Polnud just parim näide, since Kal ise toitis Sebastianit eksole.

"See on hoopis teine asi..." pomises Akela. See oli samasugune situatsioon, nagu Kalinil ja Sebastianil, aga enam polnud... Ta oli reaalselt hellitanud mõtet teha Danielist enda doonor, et mitte Siganurmet ja Londonit tühjendada. Ja mida sa nüüd peale hakkad, kui see doonor on ära mürgitatud... "Sina oled inimene. Sa pole libahunt, kelle instinktiks on vampiire tappa."

Kalin ohkas. "Aga minu instinktiks või millekski on vampiire karta," sõnas ta. Kuigi noh. Eks see oli vähe teine asi ka jah. Samas, Sebastiani instinktiks oli ju inimesi tappa või mis. Kalin vaatas Akelale silma. Vampiirid elasid vist tõesti palju rängemalt seda kõike üle kui inimesed.

Akela turtsatas vaikselt, vedades näole hädise naeratuse. "Kas polnud mitte ütlemine, et "inimene harjub kõigega"?" küsis ta. "Sina oled ju selle ehe näide... Aga pane end nüüd minu olukorda - inimesest, keda ma arvasin armastavat, on saanud vastikult haisev ja absoluutselt eemaletõukava iseloomuga libahunt."

Seda oli raske ette kujutada, aga Kal püüdis kujutleda, et Sebastianist oli saanud Robin. Njaa, see oleks kohutav olnud. Kalin noogutas mõtlikult. "Siis pole vist mitte midagi teha," ohkas Kalin.

"No näed..." Akela tõstis ühe külma käe ja asetas selle Kalini põsele. "Aitäh, et sa lohutada püüdsid," lausus ta ning naeratas kergelt, "mis siis, et sellest midagi välja ei tulnud."

Kal võpatas kergelt, kui Akela külma kätt enda põsel tundis. "Mhmh," noogutas ta. "Ole lahke," sosistas kutt.

Kõik järgneva võis ajada selle kaela, et Akela polnud oma šokist veel välja tulnud ja tema ise, mis põhjendaks, miks ta mõne aja lihtsalt Kalinile otsa vaatas, siis lähemale kummardus ja noormehe huultele suudluse vajutas.