Koridorid mulle meeldivad

"Mhmh," mõmises Kalin. Ta ei tõmbunud endiselt Sebastianist eemale, et süüa või midagi. "Küll ma pärast söön," lubas Kal. Ta tundis, kuidas tal aina halvem hakkas ja pea ringi käis.

Kalin vaatas Sebastianile otsa, aga vastata ta ei jõudnud, enne kaotas ta juba teadvuse.

Kalin kutsuti teadvusele ja talle sunniti sisse mingit vastiku haisu ja maitsega jooki. See meenutas toda jooki, mida Lucy talle siis sisse oli jootnud, kui Akela Kalinit rünnanud oli. Ja kui ta oli oma joogi kenasti ära joonud, vaatas ta ruumis ringi. "Sebastian?" sosistas Kal. Ta ei näinud vampiiri. Seb istus ta vaateulatusest väljas. Kalin tõmbus voodile kerra, olles kindel, et ta on üksi. Mitte selles mõttes üksi, et seal pole kedagi. Aga selles mõttes üksi, et Sebastian ei taha teda enam. Miks kurat ta nutta ei saanud?

Kalin elavnes, kui tundis, et Sebastian seal on. "Kohutav," niutsatas Kal. "Miks sa ei lasknud Robinil mind tappa?" küsis ta hääl murdumas. Surm oleks igaljuhul parem lahendus kui elu ilma Sebastianita.

"Sest... Ma ei suuda ilma sinuta elada," pomises Kalin. Ta sulges oma silmad. Ikka ei tulnud pisaraid. Ilmselt oli selles süüdi ta isa, kes kunagi ei lubanud Kalinil liigseid emotsioone välja näidata ja nüüd oligi kutil mingi blokk.

"Aga Akela? Ja see mis juhtus?" küsis Kalin. Loomulikult ei tahtnud ta, et Seb teda jätaks, aga mida Sebastian ise tahtis?

"Aga see tegi sulle haiget," pomises Kalin. "See pidi sulle väga palju haiget tegema, kui Robin mind tappa tahtis," pomises Kalin. Ta vaatas Sebastianile silma. "Ma ei teinud ju seda meelega. Ma isegi ei teinud midagi," pomises kutt.

"Ma ei taha, et sa nii haavunud oleks," niutsatas Kalin. "Ma teen ükskõik mida," lubas kutt. "Peaasi, et su tuju jälle parem oleks," ohkas Kalin.

Kalin põimis oma käed ümber Sebastiani ja vaatas vampiirile silma. "Sa kutsud mu ballile?" muigas Kalin. "Muidugi ma tulen," naeratas kutt. Tema tuju paranes silmnähtavalt. Ta suudles Sebastiani huuli.

Kalin naeratas läbi suudluse ja tõmbus peagi eemale. "Tead, nüüd kõlaks toit väga hästi," pomises ta. Haigla osakonnas oli liiga kõhe olla. Äkki Sebastian viiks ta sealt üldse ära?

"Kas ma pean siin kaua olema?" küsis Kalin natuke nukralt ja asus toidu kallale. Seekord ta söömisest ei viilinud. Ta sõi sama ahnelt, nagu alati.

Kalin ohkas. Ta sai päris kiirelt söödud. "Sa jääd siia kuni ma magama jään eks," palus kutt. Ta ei tahtnud seal üksi uinuda.