These are messed up lives we're living [18+]

Lucy oli purjus. Mitte oi-mul-on-nii-halb purjus, vaid selline... itsitav ja oi-kui-tore-kõik-on purjus. Ta istus enda voodil ja mõtles ühele sündmusele, mis oli üsna kaua aega tagasi juhtunud. Umbes 5 kuud tagasi või nii. Viienda klassi lõpu paiku.

Flashback:
Lucy trampis vihaselt Gryffindori puhketoast välja, südamepõhjani solvunud Danieli peale. Kuidas ta julges öelda, et ta oli ainult kogenematu süütu väike plika. Urghh! Olgugi, et nad olid veidikene joonud, ei tähendanud see, et ta niimoodi öelda võiks. Mis siis, et need võisid tõesed olla. Endalegi tähele panemata oli ta juba neljandale korrusele jõudnud, üsna raamatukogu lähedale. Tõenäoliselt oli ainuke põhjus, miks ta sellest aru sai, sest ta põrkas seal - sõna otseses mõttes - kokku Maxiga. Too oli tüdruku tagasi püsti aidanud ja siis mingi kommentaari teinud, kui kena ta välja näeb. Psh, yeah, right. Igatahes, oli Lucy lihtsalt heast peast teda suudlenud. Keset koridori. Neljandal korrusel. Raamatukogu ees praktiliselt. Ta ei teandnud, kas asi oli alkoholis või milleski muus, aga üsna ruttu oli ta seina ja Maxi vahele pressitud ja libahundi käed olid täiesti kohtades, kus nad olema ei pidanud, aga tüdruk ei kurtnud. Lõpuks Max tõmbus siiski eemale, kergelt hingeldades ja ütles, et koridor pole just kõige parem koht. Selle peale oli Luce ainult hingetult Maxi viiendale korrusele, prefektide vannituppa tirinud ja nende selja taga ukse lukku pannud. Vaevalt sellega hakkama saanud, olid poisi suu ja käed jälle tema küljes. Lucy mäletas veel häguselt, kuidas ta poisi särgi praktiliselt seljast rebis ja kuidas ta poisi vööd lahti ei saanud, sest Max tegi seda asja enda suuga, mis Lucy täiesti vöö unustama pani. Ta mäletas, kuidas ta ahnelt Maxi suudlenud oli siis ja kuidas ta enda pluusi ja lipsu ära viskas samal ajal kui libahunt kuidagi enda püksid alla oli saanud. Lucy mäletas, kuidas ta oli imestanud, kuidas see peaks temasse ära mahtuma ja kuidas Max ainult naernud oli tema imestuse peale. Ja poiss oli taaskord suutnud panna Lucyt enda eelnevaid mõtteid unustama. Sellel libahundil oli ikka tõsiselt andekad käed. Luce mäletas veel, kuidas ta oli täiesti piinlikult kõvasti oiganud, kui Maxi käed olid tee allapoole leidnud - kuna ta püksikud veel kadunud olid? Ainuke kord, kui Luce kõhkles, oli see hetk, täpselt enne seda, kui ta teada sai täpselt kuidas see sinna ära mahtus, aga siis tulid talle Danieli sõnad jälle meelde ja ta oli ainult nõusolevalt noogutanud ja siis suudles poissi. Ta mäletas, kuidas see oli natuke valus olnud, aga kuidas see valu üsna kiiresti hoopis parema tundega asendus, kui Max liikuma hakkas. Hoopis parema. Aga see oli natuke veider ka. Tundus, nagu oleks mõnu järjest kasvanud. Ja siis, kui Max ühe käe Lucy tagumikult juustesse pani ja nendest tõmbas ja tüdruku pulsikohta hammustas, mitte piisavalt kõvasti, et veri välja tuleks, aga piisavalt kõvasti, et märk maha jätta, mille tagajärjel Lucy enda jalad kõvemini ümber poisi tõmbas, et tasakaalu hoida. Ooo, ja siis oli... selline täiesti kirjeldamatu tunne. Nagu... kergendustunne, aga palju palju parem. Lucyle tundus, nagu ta võib-olla võis sellel hetkel veelkorra ühe tõsiselt piinliku oige kuuldavale tuua, aga ta polnud päris kindel. Pärast veel paari tõuget oli ka Max lõpetanud ning lasi Lucyl sülest maha libiseda, kus tüdruk kindel oli, et ta ainult tänu uksele ja Maxile üldse püsti seisis. Siis, kui Lucy normaalne pulsikiirus taastus ja ta oli võimeline mõtlema, jõudis talle alles kohale, mida ta just teinud oli.
End of flashback.

Praegu istus Lucy tüdrukute magamistoas. Kell oli umbes 1 öösel ja ta oli joonud. Ta oli taaskord seda unes seda mälestust näinud, mis teda ikka veel vahest häiris. Põhiliselt vist seetõttu, et ta polnud sellest kunagi Danielile rääkinud. Vahetult pärast ärkamist oli ta duši all käinud ja ennast täiesti hellaks nühkinud, aga räpane tunne oli ikka veel küljes. Seejärel oli ta enda magamistuppa läinud, veidikene joonud ja nüüd istuski siin. Enda voodi peal. Kui teised kõik magasid ja ta tahtis Danieli juurde minna. Tal oli Dani t-särk seljas. Seesama, mille ta oli poisilt varastanud pärast tolle esimest moondumist. Luce ohkas ja ronis voodist välja ja kõndis puhkeruumi. Sealt läks ta otseteed poiste magamistuppa ja ronis Danieli voodisse, mille peale poiss üles ärkas. Lucy oli poisile lihtsalt käe suu peale pannud, et too rääkida ei saaks ja praktiliselt tiris ta siia. Tarvilikku tuppa. Veider. Nüüd kui nad kahekesi siin olid. Istusid. Suure voodi peal, tulid Lucy närvid tagasi. Ta hammustas enda alahuulde ja vaatas Danielile otsa, kes oli ainult bokserite väel just koos temaga siia tulnud. "Dan..." alustas ta süüdlaslikult "Ma..." ta tõmbas sügavalt hinge "MaseksisinMaxiga" Ta lahvatas näost punaseks nende sõnade peale ja jäi Danieli reaktsiooni ootama.

OT. Daniel, obviously.

Daniel oli küll porisema tahtnud hakata, kui Luce ta äratas, aga tüdruk suutis ta oma käega vaigistada. Kuna näis, et tüdruk pole just väga kaine, otsustas Dan temaga kaasa minna. Mine tea, pärast läheb üksi kuskile ja siis on jama majas. Sixten märkas, et Luce kandis tema t-särki, mis oli ütlemata armas. Viimaks vedas tüdruk ta tarvilukku tuppa ja nad istusid nüüd koos suurel voodil, kus Lucy oma uudisega Dani jalust rabas.
"Sa tegid mida?" küsis kutt üllatunult. "Selle peale, mis ma ütlesin?" lisas ta veelgi suurema üllatusega. "Oh, Luce," ohkas kutt pead raputades. "Ja see.... peni," Dan surus oma käed rusikasse ja pööras pilgu mujale. Millegi pärast ei tundnud ta üldse, et Lucy juhtunus süüdi oleks. Aga Max küll. Ta oli kohutavalt armukade ja kavatses selle kõik välja elada Max vaeseomaks pekstes. Danieli käed olid niivõrd tugevalt rusikasse surutud, et ta olematud küüned jätsid jäljed kuti peopesadesse.

Lucy pööras pea süüdlaslikult endale sülle. "See ei olnud tema süü..." ütles ta väga vaikselt. Õhh, tal hakkas kõhus keerama, kui ta mõtles, mis ta just teinud oli. Ta vaatas uuesti Danielile otsa ja võttis tal kätest kinni "Palun vabandust. Ma ei tea, mis mul mõttes oli, kui ma-" Lucy tõstis ühe käe enda näo ette ja siis juustesse närviliselt "Sa ajasid mu lihtsalt närvi - ja see oli ju tõsi - ja siis ma lihtsalt..." ta kõne hääbus. Lucy ohkas "Lihtsalt, palun vabandust.."

"Sa kaotasid oma süütuse sellele närakale?" urises Daniel vihaselt. Raske oli rahuneda, aga Lucy hääl mõjus rahustavalt tegelikult. Ja ta polnud nii närvis, kui ta siis oli, kui Imogen talle hambad kaela lõi. Dan hingas sügavalt sisse ja välja. Siis lasi ta oma sõrmed lõdvaks ja tõmbas Lucy enda embusesse. "Sa oled joonud," märkis kutt ohates. "Ja sa ei pea vabandama," lisas ta. "See polnud sinu süü. See pole kunagi tüdruku süü, kui kutt teda ära kasutab," sosistas Daniel ja kallistas Lucy't tugevalt, püüdes sealjuures siiski hellaks jääda.

Lucy noogutas ainult vastuseks. Ja siis olid juba Danieli käed tema ümber. Lucy ohkas. Nii oli palju parem olla. Ja kuulda, kuidas Dan teda lohutada üritas. Mis sest, et ta valetas, aga ikkagi oli hea poisi häält kuulata. "Mmm... sa lõhnad hästi" ütles Luce veidi summutatud häälega ja vaatas siis nii hästi kui tal see õnnestus (kuna ta oli ikka veel poisi embuses) Sixtenile otsa "Ja sul on ilusad silmad. Kas ma olen sulle kunagi öelnud, et mulle meeldivad su silmad?" Lucy naeratas kavalalt ja ronis siis Dani käte vahelt välja ja liikus siis neljakäpukil voodi keskele. Sinna jõudnud istus ta maha ja küsis, ikka veel kavala naeratusega "Kaissu tahad?"

Daniel muigas, kui Lucy ütles, et tal ilusad silmad on. "Eih, sa pole seda varem öelnud," lausus kutt. Vähemalt talle ei meenunud, et Luce oleks seda varem talle juba öelnud. Ja kui oligi, siis pole sel enam vahet, sest neidis ei mäletaks seda isegi. Ta saatis tüdrukut pilguga, kui too voodi keskele roomas. "Kaissu?" küsis Daniel muiates. Ta ajas ka end neljakäpukile ja roomas tüdrukule järgi. "Ikka tahan," lausus kutt.

Lucy naeris, kui Dan tema poole tuli. "Urr... nagu tiiger kohe" itsitas ta, kuid kohe, kui Sixten tema juurde jõudis, suudles Lucy poissi kirglikult. Ta ei tahtnud enam Maxist mõelda. Pealegi, oli ta seda nii ammu juba teha tahtnud. Luce lükkas Dani natuke, nii, et too voodile selili lendas. Selle peale tõmbus neidis korraks eemale ja ronis Sixtenile kaksiratsa peale. Ta vaatas poisile otsa, silmad säramas ja kummardus siis poisi kohale, käed kummalgil pool noormeest voodile toetumas. Ta kummardus nii sügavale, et ta huuled peaaegu poisi omi puutusid "Ma ei ole enam väike plika" sosistas ta siis vaikselt, enne kui poisi huuli jälle ründas ahne suudlusega.

Daniel pidi tõdema, et ta oli päris üllatunud sellest suudlusest. Khmm. Mis kaissu ronimisest sai? Siiski vastas ta neidise suudlusele. See oli nagu automaatne refleks või midagi. Järgmisel hetkel oli ta juba voodil selili ja Luce tema peal. Urr, urr indeed. Dan asetas oma käed neidise puusadele. "Sa ei pea seda tegema. Sa ei pea midagi tõestama," lausus Daniel pead suudlusest ära pöörates. Ta ei tahtnud, et neidis hiljem midagi kahetseks eksole.

Lucy kortsutas kulme, kui Daniel suudlusest ära pööras. Mida nüüd? Poisi lause peale Lucy turtsatas ja liikus kergete suudlustega Sixteni suurnugast lõuani ning mööda kaela poisi kõrvani. "Sul pole õrna aimugi, kui ammu ma seda teha tahtnud olen" sosistas ta siis poisile kõrva ja näksis õrnalt poissi kõrvast. Tundus, et Danielil polnud midagi selle vastu. Ta oli ju nii mitu korda teda suudlenud ja nüüd siis tekkis järsku mingi... veider õilsusehetk? See mõte pani Lucyt muigama ja ta liikus taas suudlustega poisi suuni "Nüüd, kas sa suudled mind korralikult, või pean ma sind siia voodi külge kinni siduma?" küsis ta taas huultega poisi omi peaaegu puutudes, kuid seekord jäi ta poisi vastust ootama, selleasemel, et ise teda suudelda.

Dan kergitas üht kulmu. "Sa seoks mu siia kinni?" kutt kergitas kavalalt oma kulme. Ei noh, selle kinnisidumise vastu poleks tal mitte midagi. Dan keeras end Lucy peale. "Kindel, et sa seda teha tahad?" küsis kutt natuke kahtlevalt. Lucy suudlemine oli üks asi, aga temaga magamine oli juba tunduvalt tõsisem asi. Dan suudles Lucy kaela ja libistas oma kätt tüdruku särgi alla. Sixten on ju tuntud hoor. Miks Lucy tema peale üldse oma aega raiskab?

Poisi küsimuse peale Lucy ainult muigas kavalalt ja järgmisel hetkel oli ta juba Dani all. Noormehe küsimuse peale Luce noogutas ja hammustas huulde, kui Dan tema kaela suudles. Mm... Tüdruku käed libisesid poisi seljale. Kui aus olla, siis oli ta natuke närvis. Sixten oli nii paljudega olnud, mis siis, kui tema oli kohutav? Luce lükkas selle mõtte endale kuskile kaugemale ajusoppi, ta ei tahtnud, et Daniel aru saaks, et ta oli närvis. Ta ajas enda selja kaardu, nii, et ta Danile lähemal oleks ja suudles noormeest ahnelt.

Daniel libistas oma käe Lucy särgi alla, või õigem oleks öelda, et enda särgi alla, sest Luce kandis tema särki ju. Igaljubul, otsis Dani käsi kiirelt üles Lucy rinna ja pigistas seda, samal ajal, kui kuti huuled ahnelt neidiseomadega tutvusid. Kui mitu korda tal see fantaasia peast läbi oli käinud? Kui nüüd aus olla, siis natuke liiga mitu korda. Sixten tõmbus veidi eemale ja eemaldas särgi neiu seljast. Rinnahoidja avanes nagu iseenesest ja juba oli ka see kadunud, ning Daniel tõmbas Lucy tihedalt enda keha vastu, jagades kirglikke suudlusi Lucy huultele.

Danieli puudutuste peale tundis tüdruk, kuidas tema kehast juskui väikesed kuumad jutid läbi käisid. Tal oli tunne, nagu oleks tal käed igal pool ja poisi käed oleksid igal pool ja seda oli ikka liiga vähe. Kui Sixten temast eemale tõmbus tegi tüdruk mingi rahulolematu häälitsuse, enne kui taipas, mis poisil mõttes oli ning aitas enda särki seljast tõmmata. Okei. Daniel oli ikka vist väga kogenud, sest Lucy polnud taibanudki, kui Dan juba ta rinnahoidja ära kaotanud oli kuhugile. Lucy pani enda jalad ümber Danieli, tõmmates poissi veelgi lähemale "Mmh, Dan..." oigas ta summutatult suudlusesse.

Daniel muutis suudluse kirglikumaks. Ometi ajas teda kergelt muigama, kui Lucy tema nime oigas. Millegi pärast mõjus see egoboostina. Sixten liikus nüüd ahnete suudlustega Lucy kaelale ja pigistas ta rinda edasi. Peagi liikus ta käsi, aga neidise rinnast alla poole. Piinava aeglusega alla poole, kuni viimaks jõudis püksikute värvlini ja sealt vupsasid Dani sõrmed kiirelt sisse. Sixten hakkas Lucy't jalgevahelt erutama, et teda veelgi enam oigama panna. Nüüdseks oli ta juba oma huultega neiu rinna leidnud ja suudles seda.

Lucy hingamine kiirenes, kui tundis Danieli kätt allapoole libisemas ja siis kui Sixten enda sõrmedega erutama hakkas, unustas ta üldse hingamise peaaegu ära ja hammustas kõvasti huulde. Tüdruku parem käsi oli enda koha leidnud poisi juuksepahmakas ja teine voodil, kus ta käsi tekki pigistas. Ja kui Sixten tema rinda suudles lisaks siis, kõige õigem on seda häälitsust vist niutsatusena tõlgendada. Kõik mõtted Maxist... või õigemini üleüldse kõik mõtted olid tal täiesti peast lennanud. "Dan...". Tüdruk ahmis õhku, millal iganes õhupuudus endast tunda andis. Daniel oli palju parem kui Max, seda kohe kindlasti.

Daniel hammustas Lucy nibu, kui oma nime kuulis ja liikus taas ülespoole, suudeldes neidise pehmeid huuli. Kuid tema käsi, mis tüdrukut pöördesse ajas, tegutses endistviisi edasi. Kui just mitte veidi intensiivsemalt. Ta suudles vahelduseks ka Lucy kaela ja hammustas seda õrnalt ning liikus siis aeglaselt huulteni tagasi, kinkides suudluseid neidise lõuajoonele ja põsele.

Lucy polnud kindel, kas ta varsti katki ei lähe. Selline tunne oleks, nagu oleks see kõik liiga hea, kui Daniel teda suudles, suudles ta poissi kirglikult vastu ja järgmisel hetkel olid poisi huuled jälle teise koha leidnud. Luce kasutas seda õhu ahmimiseks - kustkohast see poiss selliseid asju oskas? Täiesti ebaaus. Lucy üks käsi oli endiselt poisi juustes ja teine leidis koha taas poisi seljal. "Oiappi..." pomises tüdruk ning kui poiss tema huultest ikka veel eemale hoidis, siis suudles ta ise poissi ahnelt. Järsku tundis ta sedasama kergendustunde moodi tunnet, ainult, et seekord oli see palju võimsam ja tuli nagu... lainetena. Luce hammustas kogemata Danieli alahuult, sest see oli nii ootamatult tulnud ning ta tõmbus suudlusest eemale, küüned kergelt Sixteni selga kriipides ning ahmis õhku.

Ja Daniel polnud nö põhiroani veel jõudnudki. Ta libistas oma käe neidise jalgevahelt ära, tüdruku puusale ja sealt üles Lucy rinnani. Seda mõne hetke mudinud, libistas ta oma käe taas alla poole ja sikutas Lucylt püksikud jalast. Ta suudles neidise rindu ja mudis neid väheke, siis liikus ta suudlustega alla poole, käed endiselt Lucy rindadel. Peagi jõudis Daniel suudlustega sihtpunkti ja asus prefekti keelega hulluks ajama, samal ajal ta rindu mudides. Oi, kui õnnelik Sixten oli, et Lucy viimaks kätte andis.

Lucy toibus alles enda esimesest orgasmist, kui poiss juba uuesti peale hakkas. Kas tal oli plaanis tüdruk ära tappa või midagi? Kui nii, siis hetkel polnud punapeal sellise surma vastu midagi. Ja siis liikus Dan allapoole ja allapoole ja "oh" Lucyl läksid silmad pärani suureks, kui poiss enda keelega tööle hakkas. Lucy käed leidsid taas koha teki peal, seda enda peos kortsutades kõvasti. Luce tundis nagu ta terve keha põleks, heas mõttes, muidugi. "Dan.." suutis tüdruk ainult ohata ja niutsuda Danieli käte ja keele koostöö mõjul. Kuna ta polnud eelmisest orgasmist veel taastunudki, oli ta keha eriti tundlik ja üsna ruttu tundis ta jälle, et kõik see mõnu plahvatab või midagi. "Daniel..!" oigas tüdruk, kui jälle haripunkti jõudis, selga kaardu tõmmates ja siis üsna lõdvalt taas voodile vajudes. Ta naeratas poisile nõrgalt ja tõmbas teda kergelt juustest ülespoole, et noormeest suudelda.

Danieli küttis neidise oigamine ainult rohkem üles ja ta pakkus tüdrukule sellist naudingut, mida Luce juba nii pea ei unustaks. Kui neidis taas tippu jõudis, muigas Dan kuratlikult ja siis sikutas Lucy ta juukseid. Urr urr. Sixten ronis taas neidise kohale ja suudles ahnelt tema huuli. Talle isegi meeldis, et Lucy ainult ühe kutiga olnud oli. See tegi Danielist temale ilmselt seksjumala või midagi.

Lucy suudles poissi kirglikult, ja pööras neid kahte jälle ümber. Nüüd oli tema kord. Ta suudles poissi ahnelt, käed mööda tolle keha libisemas järjest allapoole, kuni sõrmed jõudsid bokserite ülemise ääreni. Seal tüdruku käed peatusid ja ta muigas ning tõmbus suudlusest eemale, suudeldes huulte asemel hoopis poisi lõuga, ja peatudes kaelal ja mööda rinda allapoole, kuni jõudis nabani, sinna jõudnud, tõstis ta pilgu Sixtenile ja tõmbas siis bokserid alla ja viskas need kuhugile, mitte, et teda väga huvitas, kuhu. Prefekt vaatas nüüd poisi riista ja neelatas, silmad suured. Huvitav kuidas sellega üldse kõndida saab? Ta pilk vilksatas korraks uuesti poisi näole ja naeratas "Ütle, kui ma midagi valesti teen või midagi". Tüdruk hakkas käega poissi rahuldama, samal ajal hoolega Danieli reaktsiooni jälgides erinevale rütmile, või haarde tugevusele.

Khmm, no ega see koguaeg kõva ole eksole. Daniel nautis Lucy suudlusi ja noogutas siis kavalalt kui neidis palus, et kutt teada annaks, kui ta midagi valesti teeb. Daniel hammustas oma alahuulde ja oigas vaikselt, kui Luce talle handjobi tegema hakkas. Algaja kohta oli tüdruk täitsa julge. Mis oli hea loomulikult. "You know, su huultega oleks see veel parem," lausus Sixten kavalalt muiates ja silmitses neidist.

Lucy muigas poisi lause peale ja kummardus poisi riista juurde ja tõmbas keelega, justkui prooviks üle selle. Polnudki kõige hullem. Ta kummardus ja võttis siis poisi riista suhu, igaksjuhuks enda hammastega ettevaatlik olles. Ta liikus paar korda üles-alla ja siis limpsis ainult otsa. "Parem?" küsis prefekt kavalalt muiates ja jätkas siis enda tegevusega, vahepeal tervenisti suhu võttes, vahepeal ainult otsa stimuleerides ja vahepeal käega lisaks rahuldades. Ta ei saanud ju täiesti alla ka Danielile jääda - kuigi Dan oli praktiliselt jumal ja ta tunnistas ausalt, et tõenäoliselt jääb ta igavesti poisile oskustes alla, aga talle meeldis ju õppimine, ja seda mitte ainult raamatute osas.

Dan hingas sügavalt sisse. Nüüd oli tema kord tekki oma sõrmedega pigistada. "Mhmh," mõmises ta vastuseks ja viskas pea kuklasse, nautides Lucy tegemisi. No ta pidi tunnistama, et Brian oli sellel alal parem, aga Brian oli kindlasti ka väga paljusid riistu imenud eksole. Algaja kohta oli Luce kuradi hea. Dan hammustas oma alahuult ja mõmises rahulolevalt Lucy nime.

Lucy naeratas, kuuldes poisi vastust ning jätkas enda tegevust samasuguse, kui mitte suurema innuga, Dani vastusest julgustust saanud. Üllataval kombel polnud tal poisi sellise rahuldamise vastu midagi. Ta oli kuulnud tüdrukuid sellest rääkimas, nagu oleks see täiesti jube või midagi. Tema kavatses seda küll igatahes veel teha, eriti pärast seda, kui ta kuulis enda nime. Luce kiirendas tempot ja siis muutus jälle piinavalt aeglaseks. Mis teha, talle meeldis vahepeal Danieli kiusata ja praegu oli niiöelda võim tema kätes.