Ur not dead. F*ck this sh*t!

Kalin ärkas üsna peagi. Kõigepealt ta ringutas end ja siis vaatas ringi, märgates Serenity't seal. Täna oli tal juba palju parem olla kui eile. Kutt ajas end istukile. "Hei," naeratas kutt oma parimale sõbrale.

Kalin ohkas ja vaatas eemale. Nad polnud viimasel ajal kuigi palju suhelnud ja Kalin tundis end ise selles süüdi. Nii palju, kui nad trennis nägid. Aeglaselt viis Kal pilgu tagasi Serenity'le. "Mind ründas eile vampiir. Aga keegi ei tohi sellest teada," lausus kutt.

"Mis asi?" ei saanud Kalin aru ja kortsutas kulme. "Ma olen lihtsalt...." mis tal viga oli siis? Ta ei saanud tegelikult aru, mida Serenity täpselt mõtles. Kas see, et ta doonor oli, muutis teda kuidagi? "Palju asju on juhtunud," pomises Kal viimaks. "Sebastian on vampiir," alustas kutt kõige algusest. "Ma olen vampiiridele mingi snäkk ja neile meeldib mind pureda viimasel ajal," Kal kehitas õlgu, nagu see oleks normaalne.

Kalin noogutas. "Robin on ka vampiir, aga selle sa jagasid ilmselt juba ära," pomises kutt. "Mu isa sai surma," sõnas ta. Seda Ser kindlasti teadis. Pool kooli rääkis sellest. "Ja ma hakkasin oma sugupuud uurima ja tuleb välja, et mu vanaisa oli lapsendatud ja tegelikult olen ma Voldemortiga suguluses. Üsna lähedalt," seletas Kal. Hmm, mis veel Serile rääkima peaks?

Huvitav milline osa nüüd täpselt Seri hirmutas. "Palun ära mine," pakus Kalin. Ta tõmbas põlved vastu ennast. "Mul pole aega olnud. Sul on igati õigus mu peale pahane olla. See on kõik minu süü. Aga sõbrana sa ju ei jätaks mind üksi," palus Kalin.

"Ma üritan seda ju parandada," lausus Kalin meeleheitlikult. Mida ta tegema peab? Põlvili anuma? "Serenity, come on. Ma tean, et ma halb sõber olen olnud. Palun anna andeks.

Kalin pööritas silmi. Tõsiselt, mida ta tegema pidi? "Sa peaks olema mu parim sõber, mitte armukade tüdruksõber," nähvas Kalin ja viis pilgu mujale. Sest hetkel talle tundus, et just nii Ser käitus. Mis kurat tal Sebastiani vastu oli? Toetav sõber myass.

No ei olnud ju päris nii. Kalin oli Serenity't ikka teretanud ka koridori peal. Ja nad said trennides kokku ja. Korra pidi Ser isegi Kalini eest trenni juhatama. "Sa kujutad endale asju ette," pomises Kalin. "Kus sa ise kogu see aeg olnud oled? Ega ma ei kutsu Lucy't enda juures. Ta lihtsalt on alati seal, kui mul sõpra vaja on. Ta on kohal siis, kui mul tegelikult sind vaja oleks. Mis ma siis tegema pean? Sinu juurde jooksma? Sa ei saaks arugi pooltest asjadest," rääkis Kalin vihaselt. Ta ei tahtnud enam seal neetud haiglatiivas olla.

"Mida sa draamatsed? Rahune maha ja... ma ei tea... Rahune maha lihtsalt," käratas Kalin. Ta ei osanud midagi öelda ega teha, et Ser oma kisamise lõpetaks. Mis tehtud, see tehtud ja mis sitasti, see uuesti. Selle asemel, et vanade asjade pärast draamatseda, võiks maha rahuneda. "Sa hakkasid kisama alles siis, kui ma sulle midagi rääkisin. Mida ma sellest järeldama pean? Et sulle ei saa asju rääkida, sest sa hakkad kisama," torises kutt. Ta ajas end voodist välja ja hakkas riide panema. Savi see, et ta peaks seal haiglas veel natuke olema.

Kalin põrnitses Serenity't, kui to ta voodisse tagasi surus. "Anna mulle andeks," palus kutt leebudes. Ta ei tahtnud ju Seriga tülis olla. Mis kasu oli teineteise peale karjumisest?

Kalin kehitas õlgu. "Temast pole midagi rääkida. Ma päästsin ta mingite näperdajate käest kord ja nüüd me oleme lihtsalt pidevalt kokku sattunud, kui kummalgi meist jama on," selgitas Kalin. Enamus kordadest oli Kalin see, kel jama oli.

"No jah," pomises Kalin. Ta ei tahtnud sellest väga lähemalt rääkida, sest need näperdajad olid siiski Slytherini õpilased ja Kalin oli niigi mingi täielik reetur juba. Aga kui Ser küsiks, ei hakkaks ta valetama ka.