Balli ajal

Darren kandis teadvusetu Lily haiglatiiba ning asetas ta ettevaatlikult ühele vooditest. Kui nad oleksid olnud üksinda ja mingisugust ohtu ei oleks (näiteks tüdruk ei läheks kõigile kuulutama) raviks Darren ta ise terveks. Ta oli see aasta päris mitmeid kordi doonorit mänginud, vaevalt võtaks praegugi vere loovutamine temalt midagi küljest. Kuid siis peaks ta mälumuutmisega tegelema.
Heitnud veel ühe pilgu üle punapea, suundus ta arsti kutsuma, kes temaga mõne aja pärast tagasi tuli.

ot. Lily

Lily lebas endiselt teadvusetuna, kui Darren arstiga naases. Mingi hetk tundis MiniGinny veidrat lõhnat, mis teda teadvusele turgutas. Piiga avas vaevaliselt oma silmad, kuid ere valgus sundis teda taas neid sulgema. Tüdruk oleks tahtnud silmi hõõruda, kuid ta oli hetkel liiga nõrk selleks, et seda teha. Ta tegi teise katse silmi avada. Et neid taaskord mitte kinni suruda, plõksis ta oma laugudega, kuni valgusega ära harjus. Lily pea käis ringi ja ta oli uimane. Lily silmad hakkasid taas kinni vajuma, aga arst ei lasknud sellel juhtuda, andes tüdrukule uuesti seda veidrat lõhna nuusutada. Arst lausus midagi mingi joogi kohta ning lahkus siis korraks, naastes khakivärvi võlujoogiga. Vastupuiklemata jõi Lily etteantud koguse vastiku maitsega limast jooki ära. Nõiapiiga tundis, kuidas olluseline vedelik mööda tema kõri alla voolab ja see pani teda köhima. Tüdruk tõmbas seda niiviisi omale kurku, mis teda veelgi rohkem köhima pani. Arst aitas Lily istuma ning kui ta köhimise lõpetas, võis tema silmanurkades pisaraid näha. Arst asetas nõiapiiga taas voodile lamama.

Arstidel oli veider meetod inimeste turgutamiseks. Kas ta ei pidanud targemaks alguses verevaru taastada ning alles pärast seda neidu pisut turgutada? Kuid Darren ei öelnud sellegi poolest midagi. Enda kommentaaridega ei jõuaks nad kaugele. Slytherinlane võttis ühel vooditest istet ning jälgis ravimisprotsessi, suutmata varjata kerget muiet oma näol. inimesed olid ikka nii haprad!
Kui arst viimaks oma toimetamisega ühele poole sai ja lahkus, vaatas Darren endiselt noort Potterit. "Kuidas sa ennast tunned?" uuris vampiir. Peale nende ei olnud praegu haiglatiivas mitte kedagi. Praegu. Kuid ta oli kuulnud, et mingi kaklus oli veel toimunud natuke eemal...

Imogen ruttas läbi koridoride haiglatiiva poole lausa ebainimlikul kiirusel. Hetkel oli tal sellest kergelt ükskõik ka, kui keegi teda näinud oleks. Aga haiglasse jõudes hoidis ta end siiski tagasi, et mitte Lily juurde joosta sõnadega 'Sa oled elus!'. See poleks vist äsja teadvuse kaotanud inimplika närvikavale hästi mõjunud. Niisiis otsustas Ivy vaikse sisenemise kasuks liikudes aegamisi haiglavoodi juurde, kust kaks tuttavat lõhna tulid. Imogen saatis õrna naeratuse Darren'ile ja kinnitas pilgu siis Lily'le. Ta oli mehe küsimust kuulnud, nii et seda kordama hakata polnud mõtet.
Maadam vaatas Imogeni igatahes väga pika pilguga. Torkehaavad kaelal olid ju ilmselged ja maadamile oli teada ka, et neidis poolvampiir oli. Aga Ivy eiras seda ja mutt askeldas rahumeeli edasi, hakates mingeid tilguteid ja asju ühendama.

Lily jõllitas tuimalt lage, aegajalt sülge neelates. Rõve maitse oli kurgus. Palatiuks avanes ja Imogen sisenes palatisse, hetk peale seda lahkus arst. Darreni küsimust kuuldes, silmitses neiu kaht koolikaaslast. "Imelikult," vastas MiniGinny. Vastiku maitsega oli see jook küll, aga mõjus. "Ma olin ballil," lausus Lily äkitselt. Ta kinnitas seda fakti iseendale. Tüdruk libistas oma sõrmedega üle kaela, kuhu keegi talle hambad sisse lõi. Kes, kurat, see oli?

Darren viis pilgu Imogeni poole, kes oli julgenud kohale ilmuda. Muidugi tüdruk ei tunneks teda ära. Terve see aeg oli poolvampiir ju maski kandnud. Kuid tema ju teadis, kellega tegu oli. Kuigi nad ei olnud seotud, oli Darren ausaltöeldes pettunud. Imogen oleks võinud vähe hoolikamalt käituda ning ennast tagasi hoida, hoolimata sellest, et ta oli väljas verelõhna tundnud. Ta oli ise ka mitmeid kordi samas olukorras olnud, kuid ta oskas ennast kontrollida, kui asi selleni läks. Oleks aeg Imogenil sama õppida.
Vampiir vaatas Lily poole ja noogutas:"See läheb varsti üle," muigas Slytherinlane taas. "Jah. Räägi meile, mis juhtus?" Ta pidi teadma Lily versiooni loost. Juhul kui ta on tõesti sunnitud kasutama mäluloitsu tema peal.

Nagu Imogen end juba piisavalt süüdi ei tunneks. Enamus, kui mitte kõik, seal koolis olevatest vampiiridest tapsid inimesi. Tema libastus korra ja oli patuoinas. Ega muidugi.. Poolvampiirid olidki need idikad, kes alati kõiges süüdi olid. Ja eriti vihaseks tegi Ivyt fakt, et teda oldi terve elu kasvatatud end tagasi hoidma ja arvatavasti oli ta parema õpetuse saanud selle koha pealt kui ükski vampiir seal. Aga ei.. Pohhui sellest kõigest. Süüdlast oli ju vaja, nagu alati.

Ivy vaikis endiselt ja tõmbas teise tooli lähemale, istudes sellele. fakt, et Lily midagi ei mäletanud ja teda ei kartnud ega põlanud tegi Imogenil olemise vaid hullemaks. Ta oleks peaaegu tüdruku tapnud ja tollel polnud sellest vähimatki aimu.

Lily vaatas uuesti lakke, mõeldes, mida nüüd öelda. "Ma ei tea, ma ei mäleta" valetas Lily siis ning pööras pea taas klassikaaslaste poole. See imelik tunne hakkas üle minema, aga uimasus polnud kuhugi kadunud. "Kus mu koer on?" küsis piiga murelikult. Lily püüdis meenutada midagigi, mis aitaks tal tuvastada, kelle pärast ta praegu haiglas on, kuid tulutult. Kõik käis nii kiiresti.

Vampiir kergitas kulmu, mida polnud maski varjust näha. Ei mäletanud midagi? Darren hingas ainult sügavalt sisse. Ausaltöeldes olid tal praegu peas muud asjad kui mingisuguse tüdruku heaolu ja kas ta mäletas või mitte. Vajadusel võis ta tõesti neiu mälu kustutada... "Koer?" küsis ta järsku, vaadates korraks Imogenile küsivalt otsa ja siis taas Lilyle. Ta ei olnud ühtegi koera enne näinudki. Seega kehitas ta ainult õlgu ja tõusis püsti. "Sa pead kosuma. Enne hommikut ei saa sa siit arvatavasti välja." Seejärel, kergelt noogutanud, lahkus ta Haiglatiivast. Tal ei olnud seal midagi muud teha.

Koer.. kordas Imogen enda mõtteis. Ta ei mäletanud mingit koera.. Neidis ragistas veidi ajurakke ja siis tuli talle meelde, et ta oli hiljem põlvitades näinud üht väikest pitsut seina ääres värisemas. "Ta on mingi väike sülekoer?" küsis Ivy igaks juhuks. Kuigi no.. Võimalus, et keegi teine enda koera ballile oleks toonud, oli üsna väike. "Ta on siis saalis alles, ma arvan. am võin ta siia tuua, kui sa tahad," pakkus Imogen.
Neidis viis Darrenile pilgu, millest hetkeks peegeldus midagi 'ära jäta mind temaga üksi!' appikarje sarnast, kuid ta noogutas ja koguni naeratas kutile. Enam ju ohtu polnud. Ta janu oli kadunud ja pealegi olid nad haiglatiivas. Pigem kartis Imogen, et Lily hakkab uurima, kes tema selline on ja kas tema nägi mis juhtus ja mis kõik veel.

"Mhm," kinnitas Lily, et tema Chiuaua on väike sülekoer ja, ühtlasi ka seda, et Imogen võiks nii hea olla, et toob Padfooti palatisse. Lily noogutas Darrenile, justkui lubades kosuda. Nagu see Darrenit huvitaks. Lily ei saanud üldse aru, miks Darren seal oli. Tal polnud aimugi, et see slytherinlane tema elu päästis. MiniGinny saatis pilguga Darrenit, kes palatist lahkus ning pööras siis pilgu Ivyle. Nõiapiigal oli paar küsimust Imogenile, aga enne tahtis ta oma koera palatisse. Või vähemalt kinnitust, et Paddyga on kõik korras.

"Okei, ma olen kohe tagasi," lubas Imogen ja lahkus palatist. Koerad polnud küll iseenesest mõistetavalt tema silmis parimad sõbrad, aga enda ohvri jaoks oli ta valmis küll mõnd pitsut päästma minna. Vähim, mida ta taolises olukorras teha võis. Alles poolel teel taipas Ivy, et ta ei teadnud koera nime.. Nojah, küll hakkama saab.