Books

Akela kehitas õlgu. "Selles madinas vaevalt keegi tähele pani, et ma tegin seda, mida kõik vähegi võitlemisaltid," sõnas neiu. That was the right thing to do, mis siis, et ta tükk aega ainus heade poolel võitleja oli, kes teised KA liikmed olid kas haiglatiiba lipanud või lihtsalt minema läinud. Tagatausta, näiteks seda, et Venuse mälu muudeti (mis oli päris oluline detail), ta veel ei teadnud. Muutu või nukraks, sest said demonstreerida oma tõelist tugevust, aga mitte keegi ei olnud kohal, et seda tunnistada - omadest.

"Mitte päris..." Akela lükkas ühe tumeda salgu kõrva taha. "Ütleme nii, et ma olen lihtsalt... pika pahandustestaažiga." Mis polnud ka ju vale - oligi. Kahe tuhande aasta pikkuse staažiga. Aga seda ei pidanud Jonathan teadma. Võlukepikesega vehkima hakkas ta küll alles hiljuti, oi, üsna hiljuti, ja sestap polnud tal ka võlukepita võlumine selge... mis tuleks ära õppida - pagana kasulik oskus.

Ja KA'st ning Lucy ponnistustest jääb ilmselgelt väheks, mis? "See tuleks sulle ainult kasuks," lausus Akela kindlalt. "Aga, kui nüüd meenutada, siis mul on puhtfüüsiline huvi - kuidas on lood sinu oskusega käsivõitluses hakkama saada?" Ta oli ju Davidi cruciovihma katkestanud ainult sel viisil, et tõi kuti personaalselt alla... ja see oli close combat, mitte mingisugune swish and flick. "Lähivõitluses on võlukepid sageli üsna kasutud." As proved.

Vampiiriga madistamine pole alati hea mõte - Akelal oli endiselt meeles, kuidas ta Julie'ga võidelnud oli ja Julie matsu jagama hakkas, lõpetades muudetud mäluga. Aga neiu oli üsna kindel, et on võimeline oma lööke kontrollima - ja kiviseinana tunduva keha saab põhjendada pideva treeninguga. Jonathanil polnud ju mingeid tõendeid, et ta näiteks jõusaalis ei käinud, et endale kivikõvad lihased saada, nagu kulturistidel. Muidugi, nõtke ja ülimalt hapra välimusega keha nagu tal ei toetanud seda teooriat, aga ikkagi... "Kas lähme?" küsis neiu püsti tõustes ning maast oma kotti võttes.

"Kahevõitluse saali, loomulikult!" vastas Akela ukse poole kõndides, nagu oleks see ilmselge vastus. Kus mujal saaks harjutada ilma midagi ära lõhkumata kui seal. Vampiiritar teadis omast kogemusest, et kui ta juba loitse lennutama hakkab, läheb midagi katki. Võtkem või ballilahing ja saali lagi, mille küljest ta löövitükke kangutas, et need Davidile peale kukutada.

"Ehee," tegi Akela rõõmsalt naeratades ning väljus raamatukogust. Peagi jõudsid nad saali juurde, neiu kiikas uksest sisse ja avas selle siis piisavalt. "Lucky - siin pole kedagi." Astunud saali, lasi ta oma kotil ukse kõrvale vajuda ning kõndis saali keskele, tehes siis ühel jalal kerge pirueti, näol õnnelik ilme. Siin oli niiiiiiiiiiiii palju ruumi! Olgugi et ta oli siin saalis varemgi käinud, sai igast korrast omaette elamus.

"Kaitse end!" Välkkiirelt oli Akela oma võlukepi välja tõmmanud - kuna see tal veel õnnestus, on müstika - ning saatis Jonathani poole relvitukstegeva, kasutates sõnatut loitsimist. Whee~
Noormehe näoilme põhjal otsustades polnud see varem kahevõitluse saalis käinud - noh, üks kord on ikka esimene kord.

Nähes Jonathani kääbustupsulikku reaktsiooni, hakkas Akela naerma ja kõndis noormehe juurde. "Sa oled nii nunnu, et mul on sust lausa kahju..." sõnas neiu lustlikult ning keerutas võlukeppi sõrmede vahel. "Protego," lausus ta selgelt, võlukeppi tõstmata. "Protego. Kilbiloits. Alusta sellest, et lood siin ja praegu omale kõige tavalisema kilbi," juhendas vampiiritar. "See peab vastu ainult ühele rünnakule, aga käib küll." Tema enda kilp peegeldas oma tipphetkedel Cruciot ja kõike sellist nunnudust, aga tal oli energiat ka kõvasti rohkem, või mis...

Akela kergitas kulme. "Kavatsed lahingus ka öelda, et kuule, ma lähen nüüd ära?" küsis neiu. "Kõige parem teooria on praktika ja praegu on sul suurepärane võimalus reaalse vastasega treenida, ja sa lased selle võimaluse käest?" Mis oli temal inimeste iseloomu kasvatamisega pistmist, ei tea, aga teda ei huvitanud ka. Jonathan ei tundunud olevat sellist tüüpi, kes üldse teaks, mis asi on võitlus elu ja surma peale, ning neiu tahtis selle vea parandada. "Ma püüan sind uuesti relvituks teha ja sina püüad õigel hetkel kilbi tõsta, okei?" sõnas vampiiritar taganedes. "Expelliarmus!"

Ja praktika ongi see kirss tordil. Practice makes the best. Akela hüüatas välja uue relvitukstegeva. Alustame siis algusest. Ta peab ka arvestama, et Jonathan on kõigest inimene ning ta ise vampiir ja nende reaktsioonikiirused on kui päev ja öö. Päris lolliks ei tasu ka nüüd minna.

Praegu vist sõnatu võlumine ei toiminud, Akela proovis hoida suhtumist, et Jonathani elu tuleb lihtsamaks teha ning loitsud lihtsalt välja öelda. Isegi KA kokkusaamise ajal oli näha, et üks sõnatu loits sekka ja sellega ei saadud hakkama. Mis siis ikka. Neiu ei hakanud kilpi tõstma, vaid jäi lihtsalt ootama, et majakaaslane ründaks.

Akela ei hakanud kilpi looma, vaid saatis Jonathani loitsule Expelliarmuse vastu. Kokku põrgates lendas kokkupõrkekohast sädemeid. Peaaegu laisalt viipas neiu, lausudes: "Petrificus Totalus," osutades majakaaslase poole. Muidugi oli lahe neutraliseerida rünnakuid, saates neile mingi loitsu vastu, aga ka see ei pruukinud alati töötada. Nunnu meetod, tho.