Bored as hell

OT: Savi mul. Mingid raudrüüd ka siin tsillavad? *üritab saali ette kujutada*

Imogen kergitas uurivalt üht kulmu ja avas juba suu, et midagi öelda, kuid vaikis siis taas. "Ahah," sõnas ta viimaks, et ikka millegagi lagedale ka tulla. See kaval naeratus Robini huulil oli väga.. veider. Kuigi Tweedledum'ile üsna kohane.

"Võtsid sõnatuks mu, tunne uhkust nüüd," muigas Imogen. Neidis sammus väheke teise kohta, kus ta kenasti täpselt külje pealt kõike jälgida sai, ilma, et oleks oht ise mõne loitsuga pihta saada. Võlukeppi tal ju kaasas polnud. "Miks te Kalini minema vedasite?" küsis neidis siis üsna lampi, eeldades, et kaksikud teavad, millest jutt.

"See oli nõme igatahes," sõnas Imogen kõrgilt. No tõesti.. Mingeid vanemaid mängisid kutile? Kalinil endal polnud seal suhtes vist küll mingisugust otsustusõigust. Ja üldsegi.. Mis see Robini asi oli, mida Kalin tegi. "Või te kasutasite teda vabandusena, et ise mitte selle hullumaja keskele jääda?" küsis ta siis kerge muigega.

"Ma ei peagi teile keegi olema, selleks, et arvamust omada, geenius," turtsatas Imogen. Ja inimesehakatised või ei.. Akela nägi ikka päris korralikult vaeva, et kõigi nende inimesehakatiste rünnakuid tõrjuda. Ja David tegi Danielile korralikult ära.. Numbrid käisid ebainimlikust jõust pahatihti üle. Aga seda kõike neidis valjult välja ütlema ei hakanud. Polnud vaja rohkem sellest ballist rääkida. "Ma arvasin, et vampiirid ei maga," lausus Ivy sarkastiliselt. Jaa, nad saavad magada, aga mitte nii. Pigem transsi langeda.

"Kui ei meeldi miskit, siis sa oled uksele lähemal," sõnas Imogen kergelt silmi pööritades. Veider, et need kaks üldse üroovisidki mingit võitluse moodi asja ülal hoida. Nagunii lendasid loitsud ruumis vaid niisama ringi ja midagi ei saavutatud. "Mina ei ole vampiir," lausus Ivy pahaselt silmi kissitades. Võeh.. Nende jälkustega teda ühte patta panna.

"Tänan komplimendi eest," sõnas Imogen ilma igasuguse sarkasmita. Talle ei meeldinud, kui teda nende vereimejatega segi aeti. "Pool-vampiirid ei loe mind ka enda sekka, nii et see 'teie' seal oli üsna vale," mainis neidis. Ta ei kuulunudki kuskile. Eriline selle sõna kõige otsesemas mõttes.

"Eeh.. Mitte päris, aga pole oluline," sõnas Ivy veidi ebalevalt. Asi polnud sallimises. Asi oli selles, et ta oli kunagi inimene. Ja vot seda juba ei sallitud. "Miks te kaks koolis käite? Ma pakuks, et teil on ammu juba Sigatüügas läbitud, kui te kiviajast pärit olete?" muutis neidis siis kiirelt teemat.

Jeah, tähtsust omas see veider kammajaa Imogeni poolvampiiriks saamise kohta, millest Tweedledee ega Tweedledum teadlikud polnud. Pealegi polnud nemad pool-vampiirid ega võinud teada, mis selle rassi siseselt toimus. Neid vihati seal kolm korda rohkem kui Ivyt. MIs oli juba omaette saavutus. "Või siis teil pole enda lõputute eludega miskit muud peale hakata kui vanades mälestustes kümmelda," lausus neidis. Kas see või siis olid nad lihtsalt lollid ja küigi nende aastatega ei hakanud miskit külge. Mis oli muidugi ka võimalus.

"Ajaga kaasas käia? Kuhu jäid sinu keskajast pärit matslikud kombed siis? Mis nendega juhtus, et nad tänapäeva ei jõudnud?" tögas Imogen kergelt naerdes. "Ah, et nüüd lõpetate ära ja siis mõnesaja aasta pärast tulete uuesti ja valetate jälle, et olete Durmist üle tulnud ja esimesed aastad õppisite seal?" küsis neidis siis. Üsna rumal plaan.

"Sa ei saanud pointile pihta, Tweedledum," muigas Ivy. Ja miks nad siis üldse tagasi kooli pidid tulema. Targem oleks edasi ka liikuda kord, mitte vana jama koguaeg korrata. Mõttetu ringis tammumine. Ajaga saab muudmoodi ka kaasas käia. Ja pealegi.. Mida kaasaegsemaks muutub maailm, seda suurem on oht, et kaksikud paljastatakse millalgi. Kuigi see neil vist probleemiks ei olnud, kuna nad nii lahkelt kõigile enda rassi kohta teadmisi jagasid.

"Kui te nii mitu korda üht ja sama kooli läbite, siis on see vaid aja küsimus, mil mõni märkab. Kasvõi mõni õpilane, kes igavusest vanu aastaraamatuid või pilte uurib," selgitas Ivy tüdinud toonil. Tweedledum oli ikka väga õige hüüdnimi Robinile. "Ja minu silmis on mitu korda sama kooli läbimine mõttetu paigal tammumine. Te saaksite selle ajaga midagi palju paremat ette võtta."

"Just nimelt siiani," lausus Imogen. Tema igatahes taolisi riske võtma ei hakanud. Aga eks see tulenes ka kasvatusest jälle. Tema enda isagi oli taas haihtunud ja viimati kuulis neidis temast, oh seda irooniat, balliga sama päeva hommikul. "Ja nii palju võlukunst ka ei arene, et seda iseseisvalt õppida ei saaks," lisas neidis. Nagu temagi teinud oli. Ei, ta polnud varem 7. klassini jõudnud. Muud asjad tulid vahele. Aga vahepeal õppis ta iseseisvalt.

"Jeah.. Aga praegu tahan ma juua," sõnas Imogen siis naeratust huulile manades. "Oleksid nii lahke?" küsis ta siis Robinilt. Endal tal ju võlukeppi kaasas polnud. Kuigi üheksal juhul kümnest võlus Robin talle nüüd mingi mürgi või vee vetsupotist. 'Kombekas' mees ju siiski.