Pretending..

Subject: Pretending.. 27/8/2011, 13:57

Samara oli juba tunde istunud astronoomia torni aknalaual, jalad välja rippumas. Aknad olid päranu ning metsikult külm talveõhk vallutas niigi jahedat torni. Ka tüdrukul oli külm, kuid enam ta seda isegi mitte ei tundnud. Tema keha oli külmast kange ning ta ei suutnud end liigutada. Aga ta tegi seda meelega. Ta ei tahtnud minna Gryffindor'i puhketuppa ning seal enda üksinduses mineviku peale mõelda. Talle oli vaikselt meenuma hakanud. Ta ei mäletanud iga asja, aga ta teadis inimesi, kes olid talle kõige lähedasemad. Ning nüüd meenus talle, miks ei olnud ta varem enda vana elu tahtnud. See oli olnud jube.

Tütarlaps tõmbas enda käed musta pikkade varrukatega džemperi sisse ning tõmbas varrukaga üle enda punase nina. Ta ei olnud enam kindel, kas see oli punane nutmisest või külmast. Vähemalt ei olnud ta kõige õhemalt riides. Talve tulekuga oli tema keha väga külmatundlikuks saanud. Ta ei suutnud enam eriti isegi mitte Darren'it puudutada, sest tal oli tunne, et ta jäätub. Nüüd oligi ta endale selga ajanud punase-musta ruudulised püksid, musta džemperi ning ketsid. Tüdruku pikad ronkmustad juuksed olid kardinatena tema õlgadel. Neidise näoilme oli mõtlik ning ärev. Nukker. Tema rohelised silmad vaatasid esklevalt välja, justkui ootaks ta sealt mingit abi tema probleemidele.
Tõmmanud veel korra käeseljaga üle enda silmade, sulges tüdruk need ning toetas enda pea vastu aknaraami. Ta oli väsinud. Ta oleks võinud sealsamas uinuda, sest seal oli üsna mõnus. Tuul jahutas tema nägu. Tal ei olnud enam isegi mitte külm.

ot. Kinni.

Subject: Re: Pretending.. 27/8/2011, 14:06

Jonathan liikus väga harva kusagil väljas. Tavaliselt resideerus ta pärast tunde raamatukogus või puhketoa nurgas ja luges. Vähemalt selles oli ta hea.
Esimest korda üle pika aja tundis noormees suurt soovi oma kangeid liigeseid liigutada ja natuke jalutada. Tegelikult oleks ta suurima heameelega isegi välja läinud ja värsket õhku hinganud, kuid ta oli üsnagi külmakartlik. Oli kesktalv ja isegi sooja sviitriga oli külm.
Harjumusekohaselt oli ta kaasa võtnud oma õlakoti, kus oli paar raamatut. Ainult üks neist oli pooleli, ülejäänud kaks ootasid tegelikult raamatukokku tagastamist.

Astronoomiatorn oli kooli kõige kõrgem torn üldse. Ja sinna ülesronimine võttis omajagu aega ning Jonathan needis esimest korda raamatute raskust. Ta oleks võinud need ju hoopis alla, koridori vedelema jätta, kuid teadmine, et kusagil hiilib ringi nende majahoidja, ei rõõmustanud teda eriti ja ausaltöeldes ei tahtnud ta vahele jääda.
Mida kõrgemale ta ronis, seda enam tervitas teda jäine ööõhk ning noormees imestas, kas keegi oli akna lahti teinud. Ilmselgelt oli tegu Peevesiga, nende kooli poltergeistiga, kes ennast õpilaste arvelt lõbustas ning vahel koolivara lõhkus.
Viimaks avas ta luugi ning vaatas ringi. Aken oli pärani lahti ning selle ees istus keegi. Peeves see kindlasti ei olnud.

Jonathan ronis täiesti üles ja astus akna juurde:"Tohib ma panen selle kinni?" küsis ta vaiksel häälel. Nüüd värises ta üleni.

Subject: Re: Pretending.. 27/8/2011, 14:17

Samara ei kuulnud tegelikult, kuidas ukseluuk avanes ning keegi sellest jäisesse torni sisenes. Ta kuulis ainult tuule vilisemist ning seda, kuidas lumi akna taga meeletute keeristena õhus ringi lendleb. Oli jube torm ning aknad lendasid pidevalt lärmakalt vastu kivist lossi seina. Ime veel, et mõni professor selle kolina peale uudistama ei tulnud, kuid ilmselt olid nad sellega harjunud.

Kuid gryffindorlasel ei olnud enam külm. Tal oli juba soe, mis siis, et ta ei suutnud endiselt end liigutada. Tema sõrmed olid sulgunud ümber džemperi varrukaäärte ning kui ta lõpuks kellegi häält kuulis, võpatas ta nii järsult enda unest üles, et oleks äärepealt tasakaalu kaotanud. Tema käed põimusid ümber aknalaua, et ta alla ei kukuks ning tavaatas noormehe poole, rohelised silmad suured ja uudishimulikud.

"Vabandust?" küsis ta sosinal, hääl kähe. See värises külmast tohutul hulgal, kuid ise ta seda tähele ei pannud.
Ta vaatas enda ümber ringi ning talle meenus, kus ta on. Seejärel vaatas ta noormeest, enda majakaaslast, kes ilmselt külmast värises. "Oh. Vabandust. Ma ei uskunud, et siia keegi tuleb." Neetud, mõtles hääl tema peas. Ta ei saanudki nüüd sealt alla, kividesse, hüpata, olgugi, et see mõte oli tema peast läbi käinud küll. Ta oli kobakäpp, aga eriti suitsiidne ta küll ei olnud. Praegu oli ta tõesti mõelnud, et võiks... Keegi temast puudust küll ei tunneks.
Ta ei hakanud enam midagi ütlema vaid kergitas end pisut, ronides aknalaualt maha. Enne, kui ta enda jalad aga maha panna sai, kukkus ta põlvili. Ta ei tundnud valu, kui tema põlved vastu marmorpõrandat kukkusid, kuid ta tundis, kuidas veri tema kehs vaikselt ringi liikuma hakkas ning peagi valutaski kogu tema keha sellest külmast. Samara ei hakanud end enam püsti ajamagi, vaid vajus seina najale põrandale istuma. Ta sulges taas enda silmad.

Subject: Re: Pretending.. 27/8/2011, 14:25

Noormees vaatas Samarat veidi mõistmatul pilgul, kui tundus, nagu oleks too justkui unest ärganud. Võib-olla oli ta rängalt külma saanud? Ei, see oli ilmselge, mitte võib-olla! Tüdruk istus ju terve see aeg täiesti liikumatult aknalaual ning liigutas alles siis, kui teda kõnetati. Jonathan noogutas aeglaselt ja ettevaatlikult ning kui tüdruk eest ära tuli, sulges ta aknad ja hingas pisut kergendatult. Nüüd oli vaja astronoomiatorn lumest puhtaks teha ja üles soojendada. Vaevalt oleksid professorid kõige rõõmsamas meeleolus, kui nad klassiruumi sellisena avastaksid.

Seejärel viis ta pilgu Samarale, kes oli hoopiski põlvili kukkunud. Jonathan ei olnud seda tänu tuule valjule vilinale kuulnud ning nüüd vajus ta neidise kõrvale, põrandale ja üritas teda püsti aidata. "Tule. Ma viin su haiglatiiba," lausus ta vaiksel häälel. Kuigi tal endal olid ka ravitsemisomadused, oli temaarust parem, kui keegi professionaalsem võtaks Samara ette. Neidisel võis tekkida isegi alajahtumine, kuna ta istus nii kaua külma käes või väga kõrge palavik. Emb või kumb, mitte kumbki neist polnud eriti meeldiv.

"Mida sa üldse teed siin nii hilja?" Imestas Gryffindorlane. Jah, ta oli kursis asjaoluga, et Samara koolivanem oli ja et tal oli lubatud öösiti väljas olla, kuid tema töö oli ju patrullida ning vahele võtta õpilased, kes valel ajal puhketoast väljas olid, mitte niisama kusagil istuda.

Subject: Re: Pretending.. 27/8/2011, 14:44

Samara istus mõni aeg ning vaatas enda jalgu, üritades neid liigutada. Ta suutis seda,kuid liigutamise tõttu käis neist ka valutorge läbi. Neidis teadis, et kui ta enda riided seljast võtaks, näeks ta, et tema kahvatu keha on külmast punaseks tõmbunud. Ta oli varemgi lume ja külmaga niimodi kokku puutunud, kuid muidugi mitte ei olnud ta kuangi tundide viisi sellises situatsioonis pidanud olema. Ja ta ei pidanud seda seekordki tegema. Ta tegi seda kõike enda vabast tahtest.

Kui noormees oli akna sulgeud ning tema poole tulnud, raputas ta kiirelt pead ning nihkus mõnevõrra majakaaslasest eemale, toetades enda ülakeha käega üleval. Ta vaatas Jonathan'i, rohelised silmad klassikaaslase nägu uurimas. "Pole vaja," lausus ta viimaks vaikselt kõhklevalt, justkui peljates, et noormees teda väevõimuga sinna viia soovib. Darren teeks seda kindlalt. Ta oli alati neidise tervise eest hoolitsenud, aga kuidagi üles soojendada ta seda ei saanud.
Ta tõmbas enda käelabad varrukatesse ning surus käed rinnale risti, enda ülakeha vasta, vaadates nüüd enda varbaid, mida ta ketside sees liigutas, et veri paremini ringi liikuma hakkaks. See oli endiselt valus, aga ta teadis, et see valu läheb ajapikku üle. Hea, et ta üldse enda keha tundis. Ta tahtis surra, mitte sandiks jääda.

Jonathan'i küsimuse peale pööras koolivanem enda silmad tagasi noormehele ning turtsatas lõpuks. Ta oleks tahtnud naerda, aga ta ei suutnud. "Kas sa tõesti ei pannud tähele, mida ma tegin?" päris tüdruk. Lõpuks ta ohkas. Tal ei olnud kavas enda majakaaslastega halvasti rääkida. Jonathan üritas teda kõigest aidata ning Sam oli tänamatu. "Mõtlesin. Ma isegi ei tea, miks ma akna lahti tegin," vastas Samara viimaks vaikselt.

Subject: Re: Pretending.. 27/8/2011, 15:39

Jonathan kortsutas kulme ning astus vastumeelselt eemale. Ta ei teadnud üldsegi Samarat, kuigi nad olid seitse aastat samas majas käinud. Tegelikult võis ta selles süüdistada ainult iseennast sest noormees oli ju ise kõik need aastad kõigist eemale hoidnud. Mõni, kes huvi tundis või abi vajas tuli tõesti temaga rääkima, kuid tavaliselt jätsid õpilased ta kiiresti rahule ja nende huvi tema vastu kadus. John aga ei ilmutanudki seda tavaliselt.
Ta ei tahtnud neidu sunniviisiliselt endaga kaasa vedada, kuid ta kaalutles seda varianti. Haiglaemand oleks talle tänulik kasvõi siis, kui too oleks neiu teadvusetuna haiglatiiba vedanud.

Noormees kallutas pea kergelt küljele, kuid pidas targemaks mitte vastata. Selle asemel võttis ta välja oma võlukepi ning puhastas astronoomiatorni lumest. Järgmisena kuivatas ta mõned kohad, mis olid lumest niiskeks muutunud. Viimaks suunas ta oma võlukepi Samara poole ning üritas teda sooja õhuga, mis võlukepist paiskas, natuke soojendada. Ta vaikis ka siis, kui tüdruk ennast põhjendama asus. See oli muidugi rumal. Teha aken lahti ja istuda samal ajal liikumatult selle ees. Kindlasti olid nüüd neidise liigesed jubekanged ja nende liigutamine tegi valu. Jonathan oli mitmeid kordi sarnases situatsioonis olnud, kuid mitte kordagi ei olnud tal oht surnuks külmuda.

"Ma arvan endiselt, et sa peaksid haiglatiivas ära käima," sõnas John viimaks vaikselt, kui ta oli lõpetanud sooja tuuleiili Samara poole saatmise. Kuid seda ka vaid korraks. Viibutanud sõnatult võlukeppi, ilmus paljast õhust välja soe kampsun, mille ta Samarale ulatas.

Subject: Re: Pretending.. 27/8/2011, 15:50

Samara pööras enda pilgu tagasi noormehele ning ohkas vaikselt. "Palun tegele enda asjadega, eks," lausus ta, üritades püsti tõusta. See tal aga ei õnnestunud. Tütarlapse keha lõtvus ning ta vajus tagasi külmale põrandale. Olgu, ta võib selle öö ka seal veeta.
Ta vajus pikali ning libistas käed enda pea alla, kangekaelne nagu ta oli. Oleks Darren seal olnud, oleks too ilmselt väevõimuga tüdruku sealt minema viinud. Ruum oli endiselt väga külm. Selle üle naerma hakates, mõtles tüdruk: oh seda vampiiri küll.

"Mida sa siin üldse teed?" päris neidis. Ta tõstis enda pilgu ning viis selle noormehele, kellele ta praegu alt üles vaatas. Noormees ei olnud koolivanem ega prefektki ning olgugi, et tüdrukut see puhketubadesse saatmine eriti ei huvitanud, tahtis ta olla üksi ning see noormees parasjagu segas teda seal.
Ta ei teadnud tegelikult selle noormehe nimegi. Vist. Või ta siis lihtsalt ei mäletanud, sest kogu mälu ei olnud talle veel naasenud. Kuid ta mäletas seda nägu. Ta oli varemgi seda puhketoas või tundides näinud ning ta teadis, et noormees ei olnud eriti seltsiv. Just nagu tema isegi. Ning see pani neidist kerget huvi tundma.

Ta üritas end tagasi istuli ajada, see õnnestus. Tundus, et Sam ei suutnud hetkel kuidagi ühe koha peal paigal olla, sest ta aina vähkres. Keha valutas ja see valutas hullemini, kui ta ühe koha peal liikumatult istus. "Vabandust mu tooni pärast. Mul ei ole just mitte kõige parem eluperiood," ütles ta viimaks tülpinult.

Subject: Re: Pretending.. 27/8/2011, 16:00

Noormees oli jahmunud sellisest suhtumisest. Poleks ta siia varem tulnud, oleks Samara ilmselt endiselt niimoodi paigal passinud ja surnuks külmunud või tõesti hüpotermia saanud! Ta võiks vähe tänulikum olla.
Jonathan astus sammukese tahapoole, ilmselgelt pahane sellise vastuvõtu eest. Aga jah, arvatavasti ei hakkagi keegi teda kunagi austama. Ja keda ta ikka selles süüdistada sai? Iseennast. Kuid ega ta ei kurtnud. Noormees ei otsinudki austust ega midagi sellist. Talle piisas väga hästi raamatutest ning vastavast tööst, mis talle meeldis ning seegi kõik.

Kuid ta ei saanud pealt vaadata, kuidas tema koolivanem pidevalt kokku kukkus ega olnud eriti võimeline omal jõul tagasi püsti saama. "Ma... tulin niisama... Jalutasin," vastas noormees veidi kõhklevalt, kui ta Samara juurde jälle astus ning teda aidata üritas. Kuid tundus, et neidis sai tegelikult omal jõul hästi hakkama. Ent see väike rüütellik osa, mis temas oli, ei lubanud tal enam näitsikust lahti lasta, kuigi too tundus väga tänamatu olevat.

"Juhtub," pomises ta eemalolevalt, kui ta klassiruumis ringi vaatas. "Nii oleks parem..." mõtles ta kulme kortsutades ning hakkas Samarat luugi poole vedama. "Me peame su haiglatiiba toimetama," teatas noormees nüüd toonil, mis ei sallinud vastuvaidlemist, kuigi osa temast oli jälle kindel, et see tuleb.